Aega võib teenida ka moodsa soengu ja ilusate tüdrukutega

5. jaanuar 2017 TEET KORSTEN
Lemmikrõivabrändid ja tossud asendatakse NATO standardi ja praktilise casual'iga.

Lemmikrõivabrändid ja tossud asendatakse NATO standardi ja praktilise casual’iga.

Kui Põhjarannik Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval Viru jalaväepataljoni kasarmusse jõudis, oli seal palju toredaid noori, küll riides, küll aluspesu väel. Oleks võinud arvata, et ollakse skinhead’ide laagris, sest enamik noori oli niisuguse soenguga − siiski oli erandeid, sest 170 ajateenijast on lausa viis naissoost ja neist keegi kiilakas polnud.

 

Marina Loštšina,  I jalaväebrigaadi teavitusspetsialist, räägib hiljem, et veel näiteks mõned aastad tagasi aetigi kõik ajateenijad kohe alguses nulliga kiilaks − lausa raseeriti −, aga nüüd võivad isegi poisid n-ö tüdrukusoenguid kanda.

Soenguküsimus 

Lihtsalt kehtib reegel, et kõrvad ei tohi olla kaetud ja juuksed ei tohi krae peal tolkneda. Neiudele öeldaksegi, et soeng peab olema korrektne − sobib üle pea kammitud soeng, nii et juuksed on kuklal kinnitatud.

Praegu Tallinnas elav Aleksei Valev, kes on Jõhvis Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses ITd õppinud, paistabki kogunemisel silma pikemate juustega, aga ta naerab Põhjaranniku pakkumise peale, et talle selline soeng jääbki. Tegelikult ta ei pidanud vajalikuks juuksuris käia, sest leidis, et nagunii väeosas juuksur sekkub. Tuleviku kohta arvab noormees, et tema ajateenimine on õnnestunud, kui ta saab kätte seersandipaberid.

Loštšina lisabki, et pikad juuksed on küll lubatud, aga juba pärast esimest metsalaagrit tahavad kõik kiilakad olla, sest see on palju mugavam ja juuksed ei jää iga põõsa taha kinni.

Elevust tekitavad tüdrukud, kes on esimest korda Jõhvi jalaväepataljoni aega teenima saabunud. Siiski pole nad poistega täiesti võrdsed, sest neile kehtib üks erand. Neil on õigus esimese kolme kuu jooksul loobuda ja koju minna, kui nad ikkagi leiavad, et sõjavägi pole nende ala. Aga kogunemisel näeb Põhjarannik innukaid neiusid, kes tunduvad piisavalt motiveeritud. Soovime neile jõudu.

Oleme juba tutvustanud lühidalt Maria Abelit, kes tunnistab, et kirjutas küll varem oma blogis, et on juba veidi ärevuses, aga siis oli see pigem kirjanduslik kujund. Nüüd süda lööbki kõvemini ja on veidi hirm. Temal ongi selline kena üle pea kammitud soeng. Ehteid ei ole, aga ta pole veel läbinud meditsiinikomisjoni, kus peab tunnistama, et kannab lühinägelikkuse tõttu läätsesid. Ehteks saavad olema siis ilmselt prillid, mille kohta ütleb, et on neid kodus sageli kõveraks maganud. Kaasas on tal neid kaks paari.

Aluspesuküsimus 

Elust pakatav tsivilist Piret Saareste, kes juba paar aastat jagab Viru pataljonis laost ajateenijaile aluspesu, muigab, et tasuks pildistada tüdrukute nägusid, kui nad oma uue varustuse kätte saavad. Kõigile on ette nähtud kolm paari aluspükse, neli T-särki, üks komplekt sooja aluspesu. Ja… tüdrukute omadel pitse polegi. Poiste omadel samuti mitte. Meenub omaaegne nali, et “Marati aluspesu tagab teile turvalisuse!”. Tegelikult on aluspükste sildil “Made in China”. Imelik. Pole ju NATO riik…

Piret imestab, et noormehed ei tea üldse oma pesu mõõtu, aga ega pesul ei olegi NATO standardit ja sageli on eri firmade tooted eri numbriga…

Tagasi Maria juurde tulles − ta arvab, et vähemalt kümme aastat jääbki nii, et tüdrukud teenivad aega, kui tahavad, mitte nagu Norras ja Iisraelis. Isegi kui Maria ja teised tüdrukud, kes praegu aega teenima saabusid, väga tublid on.  Maria on küll tubli! Näiteks on tema lemmikasi üldse langevarjuhüpped. Jõhvis ta neid ilmselt ajateenistuse ajal ei tee, aga tal on juba soliidne staaž tekkimas. “Langevarjuga hüpates saad aru, et elu ongi tegelikult nagu niidikesega meie küljes. See kogemus paneb rohkem elu hindama,” selgitab ta.

Teine tore tüdruk, kes on saabunud aega teenima, on Valeria Umnova Narva-Jõesuust ja temagi on 22aastane. Valeria on õppinud multimeedia eriala ja noorsootööd TÜ Narva kolledžis. Aega läks ta  teenima, sest kaalub edasiõppimist sisekaitseakadeemias ning talle meeldivad militaartemaatika ja relvad. Mida ta pelgab? Valeria naeratab ja ütleb, et kuna on naine, on talle välimus oluline ja ta ei ole kindel, kui palju on sõjaväes aega sellega tegelda. Samas on ta optimist. Pruunide silmadega tüdruk ütleb, et roheline ongi tema lemmikvärv, ja loodab, et sõjaväe laiguline vorm sobib talle.

Segab päris tööd? 

“Arvan, et kodumaa kaitsmine on rohkem meeste kohustus, aga loodan, et pärast meid tuleb ka rohkem tüdrukuid ajateenistusse,” leiab Valeria. Tema eesti keel on ideaalilähedane ja ilmselt pannakse ta vähesema keeleoskusega teenistuskaaslasi juhendama. Kaitsevägi on Eestis teadupärast kõige edukam integratsiooniasutus.

Valeria arvab, et tema ajateenistus on õnnestunud, kui ta suundub edasi kõrgemasse sõjakooli. Või sisekaitseakadeemiasse − nagu enne öeldud.

Väiksest Tudust pärit Hardi Liuhka leiab, et talle on ajateenistusega seotud probleem tema töö OÜs Saundland. Noormees on lõpetanud Rakvere ametikooli arvutivõrkude alal ja head IT-meest on alati vaja. Veel on ta mures, et tsiviilelus sai ta ise oma päevakava koostada, aga nüüd tuleb end seada kasarmurežiimi järgi. Kes läheb magama kell 22?! Aga küll 11 kuu jooksul õpib sellegi ära!

Näiteks juba kuus kuud teeninud Martin Tamm teab, et nagunii saab ajateenistuse ajal liiga vähe magada. Veel arvab mees, et on tore, et aega teenima lastakse nüüd ka tüdrukuid. Tema leiab, et poistelgi võiks see olla vabatahtlik, sest mis kasu on “kodumaakaitsjast”, kui too hoopis viilida tahaks.

Tüdrukute ja kaitseväe suhet on pädev kommenteerima Viru jalaväepataljoni ohvitser Merje Meerits, kes on seal olnud 2014. aastast, aga militaarsfääris on ta enda sõnul olnud peaaegu terve iseseisva elu (“Kuid mul on ka päriselu olemas!”).

“Mina arvan, et ajateenistus peaks olema kõigile kohustuslik. Mitte selle pärast, et õpetatakse püssi laskma, vaid just selle pärast, et õpetatakse, kuidas tavaolukordades hakkama saada. Mul on väga kahju, et enam pole tsiviilkaitset. Veel on kahju, et koolides ei õpetata patriotismi. Paljud arvavad, et kodumaast on püham näiteks isiklik rahakott. Kui siia saabub mõni selline ajateenija, arvatakse, et meie teeme ära kooli ja kodu tegemata jäänud töö. Oma kompanii vene poistele olen õpetanud eesti keelt, aga samuti oleme rääkinud Tartu rahust ja Vabadussõjast,” ütleb Meerits.