Piinlikud valimised

30. august 2011 

Eile parlamendis Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimisega teiseks ametiajaks jõudis lõpule protsess, mille kestel ilmselt üsna paljudel inimestel oli veidi imelik, kui mitte öelda piinlik Eesti demokraatia arengute pärast.

Ja piinlik polnud olukord mitte seetõttu, et Ilvesele polnud vastu panna kandidaati, kes talle tõsist konkurentsi valmistaks, vaid eelkõige sellepärast, et kolm parteid otsustasid kusagil tagatubades tema ametissemääramise.

Selliseid presidendivalimisi, kus võitja juba nii aegsasti ja ilmselgelt teada, pole uue iseseisvusaja Eestis olnud. Ka eelmistel valimistel püüdsid Rahvaliit ja Keskerakond oma parteipresidendina Arnold Rüütlit läbi suruda, toona läks asi koguni omavalitsusjuhtidest valijameeste “määrimiseni”. Just sellise käitumise vastase leeri kandidaadina astus siis esile Ilves, kes nüüd Rüütliga sarnasesse seisu sattus.

Presidendi valimise süsteemi muutmisest on räägitud selle sisseviimise algusest peale. Poliitikud ei taha anda seda rahva otsustada. Ja terake tõtt on muidugi neil, kes ütlevad, et nii väikeste volitustega riigipea valimisi pole mõtet teha üldrahvalikuks – puhas raharaiskamine. Ent siiski tasub kaaluda, kas poleks targem anda riigipea valimine kohe esimeses voorus valijameeste (riigikogu liikmed+omavalitsuste esindajad) kätte. Sest ehkki omavalitsusedki on üsna parteistatud, on seal erinevalt riigikogu poliitsoldatitest oma peaga otsustamist rohkem alles jäänud. Siis saaksime ka ehk valimised, mis on rohkem valimiste moodi.