Kuldse Kartuli laureaat

23. detsember 2016 SIRLE SOMMER-KALDA
Karis Mugamäe sattus seitsme ja poole aasta eest Tudulinna ning kuulis, et lastekodu on juhi puudumise tõttu sulgemise äärel. Ta otsustas veeta oma puhkuse uut juhatajat otsides ja jäi lõpuks ise.

Karis Mugamäe sattus seitsme ja poole aasta eest Tudulinna ning kuulis, et lastekodu on juhi puudumise tõttu sulgemise äärel. Ta otsustas veeta oma puhkuse uut juhatajat otsides ja jäi lõpuks ise.

MTÜ Maria ja Lapsed juhataja Karis Mugamäe soosib nii asenduskodu juhina kui ka kasuemana laste suhtlust oma bioloogiliste vanematega. “Sest lapse jõud tuleb tema juurtest, olgu need, millised on,” põhjendab ta.

 

SEB heategevusfond kogus traditsiooniliselt kokku tuhat jõulukingi soovi lastelt, kes elavad asendus- või turvakodus. Nende seas on ka Tudulinna lastekodulaste kingisoovid. Millised need sel aastal on?

Eks soove tuleb natukene suunata. Kui soovid on väga suured, nagu telefonid ja iPadid, siis paneme mingi hinnapiiri paika ja selgitame, miks see nii on. Siis tulevad täiesti tavalised soovid. Sel aastal on küsitud käekella ja oma tuppa seinakella.

Püüame kogu aeg selgitada nagu koduski, et raha ei kasva puu otsas. Aitab ka see, et igal perel on oma eelarve (asenduskodus elab kolm peret − toim.). Lapsed enam-vähem teavad, kui palju on söögiraha, kui palju saab kulutada riiete ostmiseks. Me ei ole neid teadlikult asjadega ära hellitanud.

Kui ma siia tööle tulin, oli lastel selline mõttemaailm, et nad peavad saama või saavad niikuinii. Meil oli juhtum, kus poiss lõhkus meelega ära täiesti uued suusad. Kui me sellest rääkisime, siis ta ütles: “Ma saan niikuinii uued, sa pead mulle ostma!” Sel korral tegin kooliga kokkuleppe: midagi ei ole teha, laps jookseb sel talvel.

Loomulikult oleks olnud lihtne minna poodi ja osta uued suusad. Aga kui mu oma laps oleks niimoodi teinud, siis ma poleks ka ostnud. Alati mõtlen, kuidas ma oma lapsega teeksin ja kas ta õpib sellest midagi.

Oled kogu aeg tähtsustanud lastekodulaste hingeabi. Lastefond toetab kuuendat aastat teie kasvandike psühhoteraapiat, et nad saaksid üle oma lapsepõlvetraumast ja leiaksid sisemise tasakaalu. Oled inspireerinud lastefondi korraldama kampaaniat “Katkised hinged” ja koguma selleks otstarbeks raha ka teistele asenduskodudele. Kas sa oled näinud imelisi tervenemisi? 

Jah. Terapeudi toe pakkumine sai alguse 2010. aastal, kui asenduskodusse tulid kaks kolmeaastast last. Need olid lapsed, kes polnud kunagi käinud õues. Ma ei olnud sellist maailma ja nii suurt traumat lapse sees enne näinud.

Sain aru, et ma ei saa ise hakkama. Ja kui ma ei oska, siis küsin nõu ja abi. Edasiminek oli nii kiire. Seda kõrvalt nähes mõtlesin, et ma ei taha töötada ilma terapeutideta, sest me ei saa ainult turvalise keskkonnaga selliste laste elus midagi muuta. See, et neid enam füüsiliselt ei lööda, ei paranda hingehaavu.

Kuidas kaksikutel praegu läheb?

Nad on väga tublid. Loomulikult on neil oma eripärad, aga saan öelda, et nad õpivad tavakoolis neljadele-viitele. Selle taga on väga suur töö.

Meile on tulnud ka enesetapumõtetega laps, kes oli iseenda silmis täiesti null. Tegime siin kogu tema elu teraapiaks, sest mõned seansid ei oleks andnud tulemust. Käisime koos töötajatega psühholoogi juures nõustamisel, kuidas teda aidata nii, et sa ei oleks liiga palju kohal ja see ei muutuks ahistavaks, aga samas oleksid alati kohal, kui ta sind vajab, ja oskaksid öelda õigeid sõnu.

Nüüd on poolteist aastat möödas ja ma ei ütle, et ta on traumast vabanenud, aga ta usub endasse ja kool ütleb, et temaga on toimunud drastiline muutus.

Tehakse palju uuringuid, mis näitavad, et asenduskodust elluastuvad lapsed ei saa hakkama. Heidetakse ette, et me ei õpeta neid piisavalt tuba koristama, süüa tegema ja arveid maksma. Aga tegelikult me õpetame veel rohkem, kui seda kodus tehakse.

Olen mõelnud, et tegelik põhjus on see, et nad ei saa iseendaga hakkama. Nad ei oska paarisuhet hoida, teist inimest ja iseennast väärtustada. Sellepärast tunnen, et see on number üks, millega peab tegelema. Sest kui ma usun iseendasse, aga ei oska süüa teha, siis ma õpin selle elus ju ära. Aga kui ma oskan väga hästi süüa teha, kuid ei saa iseendaga hakkama, siis ma ei saa kokana tööd, sest ma ei suuda kollektiivis toime tulla.

Nii et me ei rõhu enam nii palju igapäevaelu oskuste õpetamisele, kuivõrd sellele, et laps väärtustaks iseennast ja oma kaaslasi. Lisaks teraapiale on hästi oluline roll lapse juurtel, sest sealt tuleb tema jõud.

Aga kui juured on mädad?

Olgu see pere, milline on, aga seal on lapse jõud. Seetõttu me ei taha mingil juhul ära lõigata päritoluperekonda. Pigem püüame toetada lastekaitsetöötajat ja last ennast, leidmaks neid inimesi ja hoidmaks sidet.

Loomulikult viime lapse ja vanemad kokku ainult siis, kui mõlemal poolel on selleks soov ning me leiame, et sellest võib lapsele kasu olla. Kui vanem juba siia tuleb, siis me toetame teda, et ta tuleks veel. Kui vaja, sõidame lapsega vanemale külla.

Ja see ei anna tervenemises mingeid tagasilööke?

Esialgu võtsime terapeudi kaasa, jälgisime, mida see kaasa toob. Teate, laps ei tule kunagi vanematekodust tagasi ega ütle: “Seal oli nii kole”!” Ta räägib sellest, mida ta ema, isa või vanaemaga koos tegi. Ka töötajana ei anna me hinnangut, mida nägime, vaid räägime, kui tore neil oli koos olla.

Käime ka haudadel, nii jõulude kui hingedepäeva paiku. See on lastele väga oluline.

Oled ühes varasemas vestluses öenud, et lapsed, kes asenduskodusse jõuavad, on aina sügavama traumaga.

Kohati on see täiesti kohutav ega mahu hinge.

Varem oli pigem põhjuseks lapse hooletusse jätmine, aga nüüd vanemapoolne väärkohtlemine, mis on läinud jõhkramaks. Näiteks kasuisa on last füüsiliselt väärkohelnud nii, et tal on raske puue terveks eluks. Ma ei saa seda kuidagi mõista, kuidas üks vanem või kasuvanem on võimeline oma lapsele midagi sellest tegema.

Sa oled ka ise kasuvanem. Kas siin vastuolu ei teki? Ühest küljest tähendab iga laps asenduskodus pearaha ja juhataja peaks temast kümne küünega kinni hoidma. Teisalt peetakse pere kõige paremaks kasvukeskkonnaks.

On lihtne mõelda, et see ongi vastuolus, aga ma ei mõtle lihtsalt nii. Meie asenduskodust on palju lapsi läinud kasuperesse ja ma toetan seda, aga ma tahan olla alati kindel, et see kasupere on lapsele parem kui lastekodu.

Nii et sinu silmis polegi pere igal juhul parem kui asenduskodu?

Ei, ma ei saa seda öelda, sest olen näinud lapsi, kes on tulnud kasuperest tagasi ja olnud tänulikud, et said sealt minema.

Leian, et kasuperega tuleb tööd teha, teda tuleb toetada ja pere ise peab endaga kõvasti tööd tegema. Tahaks, et süsteem muutuks, sest tegelikkuses jääb kasupere sageli üksi. Nõustamine ja kontroll peab olema ka kasuperes. Samuti pere ettevalmistamine, enne kui kasulaps tuleb. Oluline on, et seda otsust ei tehtaks emotsioonide ajel.

Milline on hea kasupere?

Hea kasupere saab aru, et laps vajab oma juurte teadmist ja emotsionaalset tuge. Ta saab aru vanemliku hooleta jäänud lapse kiindumushäirest. Minu silmis on välistatud pered, kes tahavad lapse lastekodust ära päästa. Need, kes tulevad meile tagasi, on tihti just päästjaperest. Sest see pere tegi kõik, et lapsel oleks hea, ilma et oleks aru saanud lapse vajadustest. Ja kui see laps saab teismeliseks, ei tulda enam toime ja teda ei ole vaja.

Mul on õnn istuda kahel toolil ja kui käin ümarlaudadel, saan anda mõlemat pilku. Püüan alati hoida joont, et üks ei ole teisest parem, kui see ei ole ära tõestatud.

Kuidas jõudis kasulaps sinu perre?

Mul on neli last: 10aastane tütar, 5- ja 2aastane poeg ning 10aastane kasupoeg, kes on minu eestkostel. Ta elas Maria kasuperes (Maria Minhof on Tudulinna asenduskodu asutaja ja paljude laste kasuema − toim.). Ta polnud kolmenegi ja ülejäänud Maria lapsed olid sel ajal palju vanemad.

Ma vahel ütlen, et meie lapsed valisid teineteist neil on kaks kuud vahet, nad hakkasid hästi läbi saama ja poiss hakkas meil kogu aeg külas käima. Ühel hetkel saime aru, et poiss sobib meie pereellu ja talle sobib meie juures olla. See lihtsalt kujunes. Ma ei olnud enne üldse mõelnud, et tahan endale kasulast.

Kui suure eelise annab sinu kogemuste pagas, mille oled saanud vanemliku hoolitsuseta jäänud lastega töötades?

See lihtsustab kõike, ka kasuperena ühiskonnas hakkama saamist. Sageli vaadatakse, et kui on kasulaps, siis ta on kindlasti õnnetu. Näiteks on meid kutsutud kooli, sest tütar ja poeg ei saanud omavahel läbi. Nad olid siis 7-8aastased ning neil oli parajasti konfliktide ja piiride katsetamise aeg.

Koolis leiti, et midagi on ikka kodus valesti, sest nad ei taha koos istuda, mängida ega ühes trennis käia. Arvati, et kasulast kindlasti kodus tõrjutakse. Tundsin end muidugi halvasti, aga üks kolleeg küsis: “Kas sa oled selle peale mõelnud, et nad on poiss ja tüdruk?” Läksin kooli ja ütlesin sama.

Kui ma poleks selles valdkonnas töötanud, oleks kooli suhtumine palju rohkem haiget teinud. Ma sain ennast ja oma lapsi teadlikumalt kaitsta. Muidu oleksin võib-olla ise ka hakanud neid kokku suruma.

Muidugi ma teen endaga teadlikult tööd, et ma ei käituks nii, et kasulaps tunneks end kuidagi tõrjutuna. Mul läheb alati ohutuli põlema, kui kasupere ütleb, et kõik on hästi ja kasulaps on täpselt nagu oma laps.

Minu meelest on küll erinevused. Kui tütrel on midagi hinge peal, siis ma näen temast läbi ja saan aru, mida ta mõtleb. Tunnen teda nii hästi, sest minu geenid on tema sees. Aga kui mul on mingi probleem poisiga, siis tekib nagu sein ette. Ma ei saa aru, kuidas ta mõtleb, ja lahenduse otsimine on minule palju raskem.

Olen seda ka Mariale kurtnud ja ta nõustus sellega. See oli minule suur pingelangus. Ma ei tee lastel vahet, aga teen selleks endaga tööd, et mitte vahet teha.

Mul on nüüd kasulapsega uus kogemus. Saime pärast pikki otsinguid tema emaga kontakti ja on põnev vaadata, kuidas poiss temaga suhestub.

Tal ei olnud emast mälestusi ega ka ühtegi pilti. Kui küsisin, kas ta on mõelnud, milline ema võiks olla, tuli nii huvitav vastus: “Ma kogu aeg mõtlesin, et mu ema on ratastoolis. Öeldi ju, et ta ei saanud mind kasvatada.” On oluline, et räägiksime neil teemadel, sest kui me ei räägi, siis see ei tähenda, et laps sellele ei mõtle.

Ometi kipuvad lapsendajad ja kasupered bioloogilisi vanemaid kiivalt eemal hoidma.

Ju siis olen peast terapeut ja praegu ma ka õpin selleks (Karis õpib Tartus pereteraapiat − toim.). Võib-olla on ka asi selles, et olen kasvanud Imastus, lastekodu kõrvalmajas, ja olnud lastekodulastega kogu aeg sümbioosis.

Kas see võis määrata praeguse töö?

Arvan, et võis, sest mul ei olnud eelarvamusi lastekodu, ei nende laste ega asutuse suhtes.

Oled sa kogu aeg töötanud ühiskonna haavatavama poolega?

Kui asusin pärast keskkooli sotsiaaltööd õppima, siis proovisin küll ära töö leivatehases ja poes, aga sain kiiresti teada, et see pole minu rida.

Edasi läksin lasteaeda puudega lapsele tugiisikuks. Seal sain teada, et lastega töö mulle sobib, aga kuna palk oli väga-väga väike, sattusin praktika kaudu tööle MTÜsse Jeeriko. Mittetulundusühingul oli Tapal nii pikaajaliste töötute päevakeskus, aidsi ennetuskeskus kui ka naiste varjupaik. Töötasin seal seitse aastat.

Tudulinna sattusin 2009. aastal nii, et tulime sõbrannaga vaatama Mariat ja tema kasuperet. Tuli jutuks, et Marial on ka lastekodu, mille ta paneb kohe kinni, sest juht läks pensionile ja olukord on väga kriitiline. Aga mul oli ees kuu aega puhkust. Otsustasin, et tulen siia ja otsin uue juhi.

Pakun, et juhti sa ei leidnud ja jäid ise?

Nii oli, juhti ma ei leidnud ja mulle hakkas see töö meeldima.

See on üks huvitavamaid töö leidmise lugusid, mida ma olen kuulnud.

Kusjuures ma polnud kunagi varem Tudulinnas käinud. Lastekodus selgus, et olukord on katastroofiline. Sõbranna mehe firma andis laenu, et saaksime maksta elektrivõla. Asutus oli väga väike: ainult kaheksa last ja viis töötajat. Nii ei olnud võimalik majandada.

Siis tulid meile appi Lions-klubi LC Tallinn Eesti I, kes on siiani meie kõrval, ja Norra heategevuslik organisatsioon Venner for Livet. Mõlemad on aidanud ka Rakvere maja remontida ja sisustada.

Rakvere maja?

Jah, peagi avame noortekodu neile, kes lähevad Tudulinnast pärast 9. klassi õppima Rakvere ametikooli. Et nad ei peaks jääma ühikasse, vaid saaksid minna nagu teise koju.

Asenduskodus on meil 22 last ja siin me praegu laienemisplaani ei pea. Aga noortekodu rajamine annab mulle rohkem motivatsiooni pingutada ja elu põnevamaks teha.

Maja alumisele korrusele tuleb turvakodu juhuks, kui laps on vaja ajutiselt perest eraldada. Lääne-Virus seda üldse ei ole. Mida on Tudulinnas asukoha tõttu raske arendada, aga mida saame Rakveres teha, on nõustamisteenuste pakkumine. Meie mõte turvakodu tehes on see, et me ei paku lihtsalt turvalist kohta, vaid et seal oleksid terapeudid ja eripedagoog, kes tegeleksid nii lapse kui ka perega.

Sa oled tõeline vedur! Just niimoodi kirjeldas sind Eesti asenduskodu töötajate liit, kui tunnustas tänavu novembris valdkonna parimaid. Tänu sellele kiiskab sul riiulis Kuldne Kartul. Eriti huvitav oli lugeda sellenimelise auhinna põhjendust. Kartul on miski, mis on Eesti inimesele tähtis kõhutäide. Samas ei ole see väga prestiižne toiduaine. Nagu ka asenduskodude töötajate amet.

See tunnustus oli hea üllatus. Mulle meeldis, et see tuli kahest kohast. Minu esitasid nii asenduskodude juhid kui ka oma töötajad, kes kirjeldasid mind kui head meeskonnamängijat, kes suudab neid innustada seda tööd tegema. Ma ei ole kunagi osanud olla juht suure algustähega. Ma olengi meeskonnamängija ja kindlasti pole see autasu mitte ainult mulle, vaid kogu meie kollektiivile.

Mis puudutab teisi asenduskodude juhte, siis olen püüdnud panustada kogu süsteemi. Kui ma mõtlen tagasi oma tööajale, siis päris alguses ma vaatasin maja ja aiast välja ei osanud vaadata. Nüüd ma vaatan rohkem aiast välja. Tegelen päris palju sellega, kuidas parandada valdkonda tervikuna.

Saan tagantjärele tarkusena öelda, et olen ka üle töötanud. Ühel hetkel avastasin, et oleksin nagu kogu aeg tööl. Nüüd püüan nädalavahetused perele jätta ja minu suureks imestuseks polegi midagi juhtunud. Arvan, et see on minu pereelu päästnud.

Olen aja jooksul õppinud väärtustama oma aega nii pere kui iseendaga. Sest kui ma ei hoia iseennast ja oma tervist, ei saa ma ka teistele midagi head anda.