Saja-aastane riik pole nii väeti, et ei rõõmustaks kingi üle

20. detsember 2016 SIRLE SOMMER-KALDA
Margus Kasterpalu.

Margus Kasterpalu.

EV100 toimkonna ja juhtrühma liige Margus Kasterpalu sõidab mööda Eestit, et tutvustada tuleval kevadel algavaid Eesti sajanda sünnipäeva sündmusi, mis kestavad kokku ligi kolm aastat.

 

Sel nädalal pakkus teile sobivat kõnepulti Jõhvis toimunud külavanemate ja külaseltside aastalõpuüritus “Kestame veel”. Kui ürituse korraldaja Krista Pedak aitab meie maakonnas kaasa sellele, et pidu jõuaks igasse külla, siis teie ülesanne suursündmuste juhina on hoida silma peal üle-eestilistel kaalukamatel ettevõtmistel.

Võib öelda, et kogu pikk programm on nagu üks suur seinavaip, mis on tihedasti igasugust mustrit täis. Suursündmused, mida on suhteliselt harva − üks 2-3 kuu jooksul −, on nagu naelad, millele seinavaip üles riputatakse. Ja selleks, et vaip koos püsiks, on lõimelõngad − raamsündmused, mis toimuvad üle Eesti, näiteks “Igale lapsele oma pill” või “EV100 igas külas”.

Aga see, millise mustriga, kui ilus ja tihe saab see vaip olema, sõltub nendest asjadest, mida me ise saame sinna sisse panna, meie oma kingitustest.

Kui me mõtleme saja-aastase inimese peale, siis tavaliselt tekib mulje, et ta on vanadusest väeti ja mis me talle ikka nii väga kingime. Tal on kõik niikuinii olemas ja võib-olla ei saa enam asjadest aru ka. Aga riigi puhul see niimoodi ei ole. Saja-aastane riik on umbes elluastuja eas. Ta on täitsa arenemis- ja mõtlemisvõimeline ning elujõuline, aga kingitust tahaks ta oma sünnipäeva puhul ikkagi saada. Ja kingituste tegemine on selline asi, millega me kõik saame haakuda.

Hea näide on Soomes elav vanem meesterahvas Valtrik Pihl, kes koob maailma suurimat Eesti lippu ja kingib selle Eesti rahva muuseumile. See oli üks esimesi kingitusi, mis pandi üles EV100 kodulehele.

Või Viskla küla, kes otsustas, et teeb põllu peale, kus enam vilja ei kasvatata, vähemalt sajast kiigest koosneva kiikla. Ja kui nad kiikla avavad, on see nende kingitus Eesti riigile ning iseendale ka.

Kas see mõtteviis on omaseks saanud, et kingitus riigile on ühtlasi kingitus iseendale?

Olen tajunud inimestega rääkides, et ega see riigile kingituste tegemine kergesti vastuvõetav mõte ole. Sest riik tundub olevat nende asi, kes on seal Tallinnas ja meist väga aru ei saa või ei hooli.

Aga kui me toome riigi kogukonna tasandile, on asjal juba jumet. Kui me teeme midagi kogukonna elu parandamiseks, siis me tegelikult oleme teinud kingituse ka Eesti riigile. Niimoodi mõeldes ei olegi asi võib-olla nii hull.

Eesti Vabariik tähistab oma 100. sünnipäeva 2018. aastal, aga pidustused kestavad palju kauem. Tähistamine algab 2017. aasta aprillis, kui möödub sada aastat kubermangude piiride kaotamisest ja eestlaste asuala ühendamisest, tipneb juubeliaastal ning lõpeb 2. veebruaril 2020. aastal, mil saab sada aastat Tartu rahu sõlmimisest. Kas te ei karda, et rahva jõud nii pikkade pidustustega raugeb? 

Ligi kolm aastat on tõesti igavesti pikk aeg ja seetõttu oli see mõistlik jagada viieks temaatiliseks plokiks.

Esimene temaatiline plokk on meie maa. Alustame sellest, kuidas tekkis Eesti territoorium. EV100 avasündmus on 16. aprillil, kui Liivimaa ja Eestimaa kubermangu piir, mis läheb Peipsi rannalt Läänemere kaldale, joonistatakse korraks uuesti üles ja kaotatakse siis jälle ära. Piiri läbivad matkajad, kes on varustatud GPS-seadmetega, mida ERRi teleülekandes tähistavad helendavad täpikesed. Ühel hetkel saavad Eesti ja Liivimaa sümboolselt uuesti üheks.

Kas te hoiate suursündmuste juhina silma peal ka maakondade kingikotil? 

Esimene maakondlike toimkondade suurkogu oli sügisel Türil. Siis polnud veel igal pool toimkonda moodustatud. Praeguseks käiakse igal pool koos ja järgmine suurkogu on märtsis.

Näiteks siin majas (Jõhvi kontserdimajas − toim.) olen mina juba kolmandat korda. Käid ja käid, aga ikka on inimesi, kes ei ole EV00st midagi kuulnud. Seetõttu on oluline, et tekib mingi piirkondlik initsiatiivgrupp, kes on natuke rohkem informeeritud. Muidu lihtsalt ei käi üle.

Kõige tuntum ühiskingitus on vahest kampaania “Igale lapsele oma pill”, millega täiendatakse lasteaedade ja koolide pilliparki. Kas on veel samaväärseid üleriigilisi aktsioone? 

Sada tamme on samuti projekt, millega tõenäoliselt ollakse kursis. Mõned aastad tagasi oli üleskutse, et lapsed korjaksid tammetõrusid ja paneksid need maha. Osa tammetõrusid on hallitama läinud, osa on sead ära söödud, aga RMK on neid ka tagavaraks maha istutanud. Nii et ükski tammepark ega -allee ei jää sündimata, kui kohapeal on initsiatiiv selleks säilinud.

Eesti lastekirjanduse teabekeskus on aga kingitusena välja pakkunud rändava laste vabariigi, mis mahub ühte haagisesse, mida praegu Saksamaal ehitatakse.

Haagise pikemat seina avades tekib lava koos lavatagusega. Seal näidatakse näitemängu ja tehakse ühistegevusi, näiteks küpsetatakse torti, mis sünnipäevaga kaasas käib. Laste vabariik tähendab seda, et tal on kõik riigi tunnused, näiteks oma postkontor ja kirjamark, mille lapsed on ise joonistanud. 2017. aasta suvel peaks laste vabariik jõudma 70 kohta.