Klaasvitriin täis ainulaadsust

14. detsember 2016 TIIA LINNARD
Portselanimaali näeb näitustel üliharva. 87aastane Are Raudoja esitleb Jõhvi kontserdimajas oma 1970. aastatel tehtud töid.

Portselanimaali näeb näitustel üliharva. 87aastane Are Raudoja esitleb Jõhvi kontserdimajas oma 1970. aastatel tehtud töid.

Are Raudoja oli tootmiskoondises ARS alles õpilase staatuses, kui oma kavanditega julgelt žürii ette astus. “Oi, kunstnikud olid minu peale vihased, et kuhu nüüd trügib, endal alles õpiaeg,” meenutas 87aastane proua Jõhvi kontserdimajas Hans Hindpere saalis oma portselanimaalide näituse avamisel. 

Portselanimaal annab võimaluse leida endale sobiv tehnika: kellele meeldib sulg, kellele pintsel, kellele on meelepärane graafiline, kellele maaliline stiil, kes maalib ehteid, kes vaase, kes tarbeportselani.

Põnevate tehnikate küllus ja vaheldusrikkus ei lase sel hobil iial igavaks muutuda.

Kuid Raudojale ei olnud portselanimaalimine hobi, see tõi talle leiva lauale.

Laulmine või maalimine

Raudoja oli nooruses andekas nii muusikas kui kujutavas kunstis.

Häda, kui inimene on nii andekas, sest pärast Elleri muusikakooli lõpetamist Tartus jätkas ta õpinguid konservatooriumis − laulmise erialal − ning koolitas ennast samal ajal ka Pallase meistrite käe all. Aga konservatooriumis öeldi, et tüdruk, nüüd sa pead valima, kas muusika või kunst, sest mõlemat sa hästi teha ei jõua.

“Laulmine meeldis mulle rohkem, kõõrutasin hoolega,” meenutab Raudoja, miks kunstiõpingud pooleli jäid.

Pooleli jäi aga ka konservatoorium. “Miks? Mehele läksin!”

Kuid lõpuks oli kunst ikkagi see, millega ta hakkas leiba teenima − tootmiskoondises ARS portselanimaalijana. “Teised olid seal juba valmis kunstnikud, minul alles õpiaeg, kui oma töid žüriile esitasin. Nad olid minu peale vihased jah,” kostab Raudoja, minnes ajas tagasi 1970. aastatesse.

Dekoreerimine teeb imet

Hindperele pühendatud saalis kõrguvas vitriinis on vaase, on taldrikuid, on kruuse, on serviise.

On näiteid graafilisest stiilist, on näiteid maalilisest stiilist, on näiteid kopeerimistehnikast.

On läikekulda ja justkui talvehommikust härmatist kohvitasside peal.

Dekoreerimine võib tavaliste nõudega imet teha.

Raudoja on maalinud portselanile nii Eesti Vabariigi esimese presidendi kui oma tütre Diana väiksena. On maalinud näkineide, on maalinud Pegasust. On maalinud kruusidele kõikide maakondade vapid.

Mullu ilmus tal luuleraamat − jaa, Raudoja seab veel salme ka. Raamatu kaanel on ta autoportree, joonistatud siis, kui ta oli 17. “Ema rääkis, et ma juba 3aastaselt joonistasin kõik ajalehepaberid täis, ta pidi mulle lõpuks vihiku tooma,” kostab Raudoja ja luuletuste kohta ütleb ta, et neid on tal veel 200, mis kaante vahele saada tahavad.

Huumorimeel vindiga

Seitse aastat Soomes elades korraldas Raudoja seal igal aastal vähemalt ühe näituse. “Ise toppisin ennast igale poole,” kostab Raudoja, et julge pealehakkamine on pool võitu.

Näitusi korraldas ta ka hiljem 11 aastat Kanadas elades. Viimane näitus enne Jõhvi ekspositsiooni oligi seal, hulk-hulk aastaid tagasi.

“Nüüd ma olen väeti ja viletsakene, ei maali enam midagi,” märgib Raudoja.

Tegelikult maalib küll, mitte enam portselanile, aga lõuendeid tuleb ta tütrel Dianal emale jätkuvalt muretseda.

Mõned maalid on väljas ka Jõhvi kontserdimajas.

Aga kuidas nende läikekulla ja justkui härmatisepitsiga kaetud kohvitassidega on? Kas kunstnik joob oma hommikukohvi nendest? “Ma ei ole narkomaan,” kostab Raudoja vastuseks. “Ma ei joo kohvi!”

Kui Raudoja ütleb, et ta on väeti ja viletsakene, siis ärge seda uskuge. Keel on tal jätkuvalt terav, mõttetegevus ergas ning huumorimeel vindiga.

Kui näituse avamisel tuleb jutuks, et ta on omal ajal ka helmestest ehteid teinud ja et neidki tasuks näitusele tuua, avaldasid mõned prouad soovi tulla kunstniku koju neid vaatama. “Muidugi tulge,” kostab Raudoja. “Aga enne küsige, ega mul kodus kurja koera pole. Ja mina vastan teile: “On küll. Mina see olengi!””