Ida-Viru noored jäävad eesti keelega jänni

8. detsember 2016 SIRLE SOMMER-KALDA
Haridus- ja teadusministeerium rahastab eesti keele tugiõpet. Teiste seas on toetatud Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi ja Toila gümnaasiumi laste koosõppimist, sest vene emakeelega lapsi õpib mõlemas koolis.

Haridus- ja teadusministeerium rahastab eesti keele tugiõpet. Teiste seas on toetatud Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi ja Toila gümnaasiumi laste koosõppimist, sest vene emakeelega lapsi õpib mõlemas koolis.

Neid Ida-Viru noori, kellest saavad põhikooli lõpuks eesti keele oskajad, on veidi rohkem kui pooled. Ülejäänutele võib gümnaasiumis õppimine käia üle jõu, mis kitsendab märgatavalt haridusvalikuid.

 

Põhikoolilõpetajatelt nõutakse B1 keeletaset, mis tähendab, et kõneleja mõistab sageli kasutatavaid väljendeid, tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades, oskab lihtsate lausete abil kirjeldada oma perekonda, teisi inimesi ja elutingimusi ning väljendada oma vajadusi.

Vähemalt sellisel tasemel oskab põhikooli lõpuks eesti keelt 67 protsenti vene emakeelega õpilastest. Ida-Virumaal on see protsent Eesti keskmisest madalam − 57.

Seos kooli headusega 

Haridus- ja teadusministeerium peab seda üheks Eesti hariduse kitsaskohaks, sest “põhikooli lõpuks saavutatav eesti keele oskuse tase on oluline tegur noore edasise haridustee ning hilisemate karjäärivõimaluste kujunemisel”, märkis ministeeriumi analüütik, eesti keele oskuse analüüsi autor Rena Selliov.

Tema hinnangul on vaja täiendavalt toetada neid vene õppekeelega põhikoole, kus eesti keeles saavutavad B1 taseme vähem kui pooled lõpetajatest. Eelmisel aastal oli Ida-Virumaal selliseid koole 12 ehk ligi pooled.

“Analüüs näitab, et väga oluline seos B1 tasemeeksami tulemustega on lõpetaja keskmisel hindel, kooli headusel ehk sellel, kui suur osa koolis tervikuna on saavutanud eesti keeles B1 taseme, ning keelekümbluses osalemisel. Kui muud tingimused on samad, on eesti keele eksami tulemus keskmiselt paari punkti võrra kõrgem tütarlastel, neil, kes on käinud huvikoolis, ning neil, kelle koolis on suurem osakaal õpetajaid, kelle eesti keele oskus vastab nõuetele,” selgitas Selliov.

Senistest tegevustest on analüüsi järgi andnud kõige paremaid tulemusi keelekümblusprogrammi elluviimine. Kui vene õppekeeles on nõutud tasemel eesti keele oskajaid üle riigi ligi 60 protsenti, siis keelekümbluses ligi 90 protsenti.

Lapsed, kes alustavad varase keelekümbluse programmi järgi, valdavad 9. klassi lõpuks eesti keelt vabalt ja teevad eksami väga hästi, kinnitas Jõhvi vene põhikooli direktor Irina Šulgina. “Viimati oli viite seas ainult üks “4”. Usun, et nad oleksid sooritanud ka kõrgema taseme eksami.”

Koolijuht lisas, et varase keelekümbluse puhul pole õpilastel juba 6.-7. klassis vahet, kummas keeles suhelda. “Sellest õppeaastast liitusime lastevanemate soovil hilise keelekümblusega. Kuuendate klasside baasil tekkis rühm, kes saab päris palju aineid eesti keeles. Vanemad on saanud aru, et gümnaasiumis õppimiseks on vaja rohkem eesti keelt.”

Šulgina hinnangul on keelekümblus osutunud väga edukaks programmiks. “Lisaks paremale eesti keele oskusele on need lapsed tänu keelekümbluse metoodikale avatumad ja kriitilisema mõtlemisega, nad ei karda esineda. Kogemus on näidanud, et mida varem alustada, seda parem. Ideaalne, kui alustatakse juba lasteaias ning jätkatakse sujuvalt koolis,” rääkis ta.

Mõjub virgutavalt 

Ka Ida-Viru maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Kaarin Veinbergs on keelekümbluse usku.

“Olen olnud eesti keele eksamitel vaatleja ja kui võrrelda tavaklassi õpilast keelekümblusklassi omaga, on vahe nagu öö ja päev. Keelekümbluse lõpetajad on elus edukamad, see ei mõju ainult keelele, vaid ka üleüldiselt virgutavalt. Ainus asi, et iga pere peab järele mõtlema, kas on tahet ja oskusi lapsele toeks olla. Igal juhul tuleks Ida-Virumaal keelekümblusprogrammi laiendada,” arvas Veinbergs.

Ida-Virumaal viljeldakse kas varast või hilist keelekümblust või mõlemat 13 koolis.

Ministeerium ei panusta siiski ainult keelekümblusele, vaid peab oluliseks parandada ka tavaklassides õppijate keeleoskust. Selleks toetatakse õppetööväliseid tegevusi eestikeelses keskkonnas, näiteks ekskursioone ja suhtlust sõpruskoolidega.

“Viimastel aastatel on laiendatud Eesti-sisest õpilasvahetusprogrammi. Aastas toimub vähemalt 400 õpilasvahetust, kus osalevad vene ja eesti kodukeelega noored. Parandatakse ka eestikeelsete koolide õpetajate valmisolekut õpetada segaklasse. Eraldi tähelepanu all on haridusvaldkonna töötajate eesti keele õpe,” märkis Selliov.

Ministeerium kavatseb võtta teravama luubi alla nõrgad koolid, kus suur osa õpilasi ei saavuta B1 taset. See tähendab nii toetavaid meetmeid, nagu lisarahastamine, koolitused, koostööprojektid, kui vajaduse korral ka kontrolle ja sanktsioone, näiteks koolijuhi hindamist.

Koolikultuuri ja õpetajate keeleoskuse arendamiseks soovitas Selliov õpetajate vahetust ja teises koolis praktiseerimist. Väga hea keeleoskusega õpetajad võiksid kas või ajutiselt töötada neis koolides, kus õpilastel on raskusi eesti keele oskuse omandamisega. Kehvema eesti keele oskusega õpetajatele tuleks aga pakkuda praktikakogemust eestikeelses koolikeskkonnas.