Kas Rakvere teater saab endale veel ühe Saaremäe?

7. detsember 2016 TIIA LINNARD
Lapsena Rakvere teatris väikest poissi mänginud Karl Robert Saaremäe on kodulaval tagasi − Viljandi kultuuriakadeemia tudengina, mängimas diplomilavastuses "Thijl Ulenspiegel" nimiosa.

Lapsena Rakvere teatris väikest poissi mänginud Karl Robert Saaremäe on kodulaval tagasi − Viljandi kultuuriakadeemia tudengina, mängimas diplomilavastuses “Thijl Ulenspiegel” nimiosa.

Rakvere teatri laudadel mängib praegu Karl Robert Saaremäe.

Mängib Viljandi kultuuriakadeemia diplomilavastuses “Thijl Ulenspiegel”.

Mängib nimiosa.

Mängib hästi.

Kas Rakvere teater saab endale veel ühe Saaremäe?

 

Ma ei mäleta, et ma oleks Rakvere teatris näinud nii palju koolinoori kui “Thijl Ulenspiegeli” etenduse ajal. Neid oli lausa klasside kaupa. 

(Naerab.) Jah, meil endil oli ka vahepeal juba tunne, et teeme “Buratinot”.

Noored olid väga emotsionaalsed ning elasid laval toimuvale häälekalt kaasa. Noored laval ja noored saalis − väga lahe atmosfäär! Terve teater tundus noorem ja särtsakam, nagu oleks oma turjalt poolesaja aasta koorma maha visanud.

Ka mina käisin kooli ajal diplomilavastusi vaatamas. Mäletan, et lavaka 20. lend, kus õppisid Priit Võigemast ja Evelin Võigemast ja Hele Kõrve ja Karol Kuntsel ja Argo Aadli, mängis “Buratinot” ning pärast osales filmis “Nimed marmortahvlil”. See sattus täpselt sellesse aega, kus mina alles mõtlesin, et huvitav, mida ma edasi teen, ning ma arvan, et sellel lennul oli suur roll minu kujunemisel, et ma otsustasin teha just need valikud, mis ma olen teinud.

No kuule, mis valikutest sa siin räägid! Ema-isa endal näitlejad… Ma mäletan, et sa olid Rakvere teatri laval juba lapsena.

Jah, ma olin siis 11aastane, kui esietendus “Täismäng”, kus ma mängisin paar aastat väikest poissi, kelle pärast kogu draama lahti rullus. Üllar lavastas ka “Vennad Lõvisüdamed”, seal usaldas ta mulle vanema venna rolli. Aga rohkem ma ei mänginudki, nii et ega ma enne teatrikooli minekut väga palju laval ei käinud. Muidugi lava tagant olin ma kõike ja kõiki näinud.

Kas sa näiteringis ei käinudki?

Ei käinud, polnud huvi.

Teater oli niigi osa sinu elust.

Oli jah, ja ülejäänud asjad tundusid palju huvitavamad, näiteks poistega õues jooksmine ja tüdrukute tagaajamine. Vahepeal mängisin pilli, siis tegin sporti, kuid ühegi rea peal ma lõpuni ei püsinud.

Kas sulle pole ette heidetud, et mis sul viga, sa oled sündinud, kuldlusikas suus? Et isa lavastab ja paneb sind peaosa mängima, nagu see “Thijl Ulenspiegelis” on.

Veel mõned aastad tagasi ma tõsiselt kartsin seda, et mida nüüd arvatakse. Et kõik on talle…

… kandiku peal ette toodud. 

Jah, aga tegelikult ei ole üldse. Ma pääsesin teatrikooli alles kolmandal katsel ning mul ei olnud seal kohe säravaid hetki. See võttis aega, enne kui ma aru sain, mida minult oodatakse ja mida on vaja teha.

See, et meie diplomilavastuseks sai “Thijl Ulenspiegel”, oli saatus või siis juhus − oleneb, millesse uskuda. Esialgu oli plaanis hoopis “West Side Story” ning seal poleks mind mingil juhul peaosasse pandud, kuid see variant kukkus ära.

Kui Üllar “Thijl Ulenspiegelit” lavastama hakkas, seisis ta lihtsalt fakti ees, et mina olen meie kursuselt ainuke, kes on piisavalt pikk ja piisavalt koordineerimatu, et Thijli mängida, ehk nagu mulle endale meeldib öelda − mina olen meie kursuselt kõige vastavam tüpaaž. Üks poiss on minust pikem, kuid tema on vene keelt emakeelena kõnelev noorhärra, nii et temaga oleks seda lugu tehtud siis, kui me oleks seda teinud vene keeles, Vene draamateatris.

Muidugi ma mõtlesin, et mida nüüd arvatakse ja mõeldakse, ning me rääkisime sellest ka Üllariga. Ta rahustas mind ning lõpuks ongi nii, et iga vaataja otsustab ise, kas ma saan selle rolliga hakkama või oleks keegi teine sinna paremini sobinud. Mina ei võta Thijli rolli kui rolli oma isa lavastuses, ma võtan seda kui diplomilavastust, mida mina oma kursusega teatrikooli lõpus teen. Ma olen seda oodanud neli aastat, alates teatrikooli sissesaamisest, ning et me saime just sellise materjali ja seda sellisel viisil saame ette kanda, on puhas rõõm.

Neile, kes arvavad, et küllap ma ikka tänu Üllarile selle osa sain, võin öelda, et lavastuses on Thijlist palju mahlakamaid rolle, mis võimaldavad ennast palju mitmekülgsemalt näidata. Nimitegelastele on n-ö kõige suurem karp ümber pandud: emotsioonid, mida nad peavad väljendama, on juba välja toodud.

Sind näeb ka teleekraanil, mängimas “Siberi võmmis”, kus Üllar jätkab vaataja vaieldamatuks lemmikuks saanud Mikk Kotka rollis.

Jah, minu tegelane Paul Õunap tuli sisse juba “Viimase võmmi” lõpu poole ning lahendab juhtumeid ja satub televaataja ette ka “Siberi võmmis”.

“Thijl Ulenspiegelit” vaatamas käies uurisin ka näitlejate stendi, et ega sa juba Rakvere teatri hingekirjas ole. 

Ma pole kindel, kas ma seal ka tulevikus olen. Ega keegi meist, kes me üheksateistkümnekesi seal laval olime, kuulu praegu veel ühegi teatri hingekirja, sest me oleme alles neljanda kursuse teatritudengid. Eks meile pakkumisi juba natukene siit-sealt tuleb, aga mitte keegi ei taha mitte midagi veel välja öelda, et ükski variant ei jääks õhku rippuma. Mina ei ole praegu mitte ühegi teatriga lepingut sõlminud ega kavatse seda esiotsa teha ka, sest tahan ära oodata, mis pakkumised veel tulevad. Kooli lõpetamine on ju alles 18. juunil.

Me oleme kooli ajal teinud koostööd nii NUKUga, nii Vene draamateatriga − meil on ju selline eriskummaline kursus, kus on 12 eesti keelt emakeelena kõnelevat ja seitse vene keelet emakeelena kõnelevat tudengit −, nii Ugala kui Rakvere teatriga ning eks me nendes kohtades jätkamegi tegevust ja arvatavasti satuvad mõned meist aastakese või kahe pärast ka nende teatrite hingekirja.

Aga mina olen praegu koos kursusevend Ringo Ramuliga Ugalas. Tema lavastab seal “Võlur Ozi” ja mina mängin tema lavastuses. Esietendus on 8. detsembril.

Millegipärast ma arvan, et sa sinna Rakvere teatri hingekirja väga ei kipu, sest tahaks ju näha, mida kodulinnast kaugemal tehakse.  

Ma olen mõelnud selle peale ning praegu olen seda meelt, et… Mulle väga meeldib Rakvere teater, mulle väga meeldib see trupp, kes seal koos on, ning mulle väga meeldib, kuidas Üllar repertuaari valib ja kutsub väga erisuguseid inimesi väga õigeid asju tegema. Teatri juhtimisel on väga oluline igast inimesest oma trupis aru saada, neid mõista ning õigetele punktidele vajutada. Üllar valdab seda kunsti ning selles mõttes mulle tundub, et Rakvere teatris töötada oleks üsna hea ja üsna võimalusterohke.

Ma usun, et kui Üllar endale mõne noore näitleja tööle kutsub, siis ta ei jäta teda unarusse, vaid ikkagi teab, mis plaanid tal temaga on, ja püüab teda edasi kasvatada, mitte lihtsalt võtta sooja supi ja pehme leiva peale.

Aga mul on Rakverega see teema, et ma olen seal elanud enamiku oma kasvamiseast. Ma kolisin sinna, kui olin neljane, ja kolisin sealt ära, kui olin 18. Põhimõtteliselt kõik need 14aastat, kuhu mahuvad esimesed armumised, suured sõprussuhted, esimesed illusioonide purunemised, puberteet, valikute tegemine − kogu selle perioodi, mis on inimese elus suure kaaluga, veetsin ma Rakveres.

Mulle meeldib Rakvere teatris kõik, mulle väga meeldib Rakvere teatri laval mängida ja publiku ees olla, aga linn ise ei paku mulle enam suurt midagi. Ma olen olnud Viljandis neli aastat ning ma olen meeletult armunud sellesse linna ja nendesse inimestesse, kes mind siin ümbritsevad. Ma ei tunne ennast Rakveres praegu hästi. See on minu põhiprobleem. Rakveres oli küll tore kasvada ning ma kujutan ette, et seal võib olla ka päris tore kasvatada oma lapsi ja pere luua, aga ma tunnen, et kui ma tahan oma haaret laiendada, jääb see linn mulle jalgu.