“Tont selle traktoriga – teeks midagi asjalikumat!”

29. august 2011 TIIA LINNARD

Võimekas ja kindlakäeline nagu Margaret Thatcher, kuid käekott on tal erinevalt Suurbritannia endisest peaministrist valge ja lillega.

Anne Endjärv juhtis Kohtla-Järve kunstide kooli 18 aastat. Kool tiksus võimeka direktori käe all nagu kellavärk. Ja ometigi tuli ta sealt ära ning asus Järve gümnaasiumi etteotsa. Miks?

Kas 1. septembri aktuse kõne on valmis?

Ei ole, aga mõtteid on. Kuna koolimaja saab 40aastaseks, on põhjust võrrelda, kuidas oli vanasti ja kuidas on nüüd, ning projitseerida ka mõned vanad pildid ekraanile. Aktuseid on kolm ning kõne tuleb koostada vastavalt vanusegrupile.

Koolis, kus lastel tuleb pähe õppida igasuguseid asju, loevad direktorid enamasti isegi oma kõne paberi pealt maha. Reeglina on see kuiv, formaalne ja mittemidagiütlev. Ega teie ometigi selliste direktorite hulka kuulu?

Siiamaani ei ole kuulunud. Andmeid loen küll maha, et faktides mitte eksida, kuid ülejäänud juttu pole vaja paberilt üle kontrollida – ma tean, mida ma räägin.

Kas Järve gümnaasium saab nüüd lõpuks oma arengukava, millega eelmine direktor hakkama ei saanud?

Jah, ma loodan selle tänavu ära teha. Kooli direktori konkursil tuli kandidaatidel esitada oma visioon ning ma usun, et minu omast on sinna nii mõndagi võtta. See oli väga konkreetne, esitatud tabelina, kus iga püstitatud ülesande juures kirjas, kes on kaasatud ja mis peab välja tulema.

Mis sealt peab siis välja tulema? See, et Järve gümnaasium suretab koolide konkurentsis Jõhvi gümnaasiumi välja?

(Muigab.) See on veel lahtine, kes keda. Kuid Järve gümnaasiumi tulemused on seda väärt, et kool jääks püsima – iga hinnaga.
Igal aastal ilmub üle-eestiline koolide edetabel ning igal aastal on Järve gümnaasium seal Jõhvi koolist eespool. Jõhvi elanikuna pean kurvastusega nentima, et ka tänavune tabel pole selles osas erand.

See on tubli töö tulemus. Muidugi võib edetabeli teemal targutada, et on ka muid asju, mida seal ei kajastata. Samas annab see koolidest mingi ülevaate ning inimestele meeldivad sellised kiired ülevaated, kus pole 20 lehekülge tihedat teksti.

Milline õpilane teie omal ajal olite? Tegelikult, mis ma sest küsin – ma ei kahtlegi, et väga püüdlik ja väga kohusetundlik.

Põhikooli lõpetasin kõik viitega, keskkoolis tuli esimene neli.

Oh seda traagikat!

Oligi traagika. Ma õppisin Kanepi keskkoolis, kus oli valida vene keele kallaku ja masinaõpetuse vahel, mille raames saime ka autojuhiloa. Vene keelt ei tahtnud tol ajal keegi õppida, kõik läksid masinaõpetusse, ka tüdrukud. See masinaõpetus tähendas aga traktoriõpetust – külvikordade õppimist, mootori, aga ka lisaseadmete ehituse tundmist ja praktikat traktoriroolis. Ma pidin oma esimeses sõidutunnis äärepealt muusikaklassi seina rammima. See masinaõpetus tuligi mul neli ja ma leidsin, et aitab küll – lähen Otsa-kooli minema.

Mu ema, kes töötas samas koolis õpetajana, sai mu äramineku pärast üksjagu pahandada – potentsiaalne kuldmedal jooksis minema.

Ma elasin kooli kõrval – 30 meetrit sussides üle õue ja olingi kohal. Otsa-kool oli aga kodunt 235 kilomeetri kaugusel…

Te juhtisite Kohtla-Järve kunstide kooli 18 aastat. Kõik tiksus juba nagu kellavärk. Miks te ära tulite?

Mul oli Ida-Virumaal omal ajal valida nelja töökoha vahel. Otsustavaks sai Kohtla-Järve muusikakooli direktori Helga Surva kõne, et tule meile – siin on nii palju teha ja siin on palju võimalusi. Aasta pärast tuligi juba kunstiosakond juurde ning hiljem ka estraadiosakond.

Mu abikaasa on hoidnud alles ühte lehelugu, mis tehti minuga kohe pärast direktoriks saamist. Ma ütlen seal, et tuleb suurendada laste võimalusi tegeleda kergemuusikaga. 11 aastat tagasi saigi loodud estraadiosakond, kus mängib nüüd 12 bändi.

Miks ma ära tulin? Järve gümnaasiumis on samuti väga palju teha. Mulle see meeldib – olla pidevalt tegevuses, mis paneb sind uusi asju õppima. Endal huvitav ja teistel kasulik. Nagu öeldakse – elada tuleb nii, et pärast poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast. (Muigab.) Pealegi – mul on kunstide koolide esindajana olnud au viibida tervelt neljal Järve gümnaasiumi juubeliaktusel ning ma olen iga kord imetlenud seda vilistlaste vaimsust ja ühtekuuluvustunnet, mis seal eriti hästi ilmneb. Mul on neil kordadel olnud kahju, et ma ise nende hulka ei kuulu. Nüüd on mul see võimalus olemas – alustada Järve gümnaasiumis n-ö õpinguid. Ma kavatsen olla kiire ja aktiivne õpilane!

Selle eest, et teist sai virulane, on maakond tänu võlgu ilmselt teie abikaasale.

Jah, abikaasa on pärit Jõhvist ning sai pärast Tallinna tehnikaülikooli lõpetamist suunamise Tammiku kolhoosi. Nii et viimased ülikooliaastad sõitsin ma Jõhvi ja Tallinna vahet, lõpukursuse ajal andsin ka Kohtla-Järve muusikakoolis tunde. Mulle tehti ettepanek minna üle kaugõppesse ja asuda kohe direktorina tööle, aga ma tahtsin akadeemia korralikult statsionaaris lõpetada. Nii et ma olen tegelikult Kohtla-Järve kunstide koolis töötanud mitte 18, vaid 19 aastat. See on gümnaasiumilõpetaja vanus.

Üks laps on seega suureks kasvatatud, teeme teisest ka inimese! See on minule suur võimalus ja mul on hea meel, et mind usaldatakse. Ma olen seoses pealinna koolide kvaliteedikonkursiga saanud hindajana tutvuda väga tugevate koolide töökorralduse ja arengukavadega ning leidnud huvitavaid ja praktikas järele proovitud ideid, mida üle võtta. Huvikoolis pole olnud võimalik neid rakendada, see-eest on see võimalus nüüd Järve gümnaasiumis.

Teie kohta öeldakse, et olete võimekas ja kindlakäeline juht. Milline käekott teil on? Suur ja must nagu Margaret Thatcheril omal ajal?

Valge ja lillega, väga romantiline. Nii et ei… Ma arvan, et ma olen hästi konkreetne inimene. Mulle meeldib selgus – kui kõik teavad, mis neid ees ootab. Teavad, mida neilt nõutakse, mis ajal nõutakse, ja nad teavad seda ette. Mida selgemad on suhted, mida selgemad on ülesanded ja mida rohkem on infot, seda kergem, pingevabam ning tulemusrikkam on töö.

Järve gümnaasium on Facebookis. Direktor toimetab seal nagu oma kodus!

Ma arvan, et kool peab käima sotsiaalmeediaga kaasas. Kui lapsed on Facebookis, miks ei võiks seal kool olla? See on nagu taustainfo, nagu raadio – lastele jääb sinna üles riputatud teave paratamatult silma ning rumal oleks sellist võimalust mitte ära kasutada. Kui tuleb mõni uus võimalus, siis me rakendame ka selle kooli huvides ära.

Kas e-kooli kasutamise olete selgeks saanud?

Ei, selleks pole olnud mahti. Nii palju on muid asju, mida oleks hea enne 1. septembrit ära teha. Aga lapsevanemana kasutasin ma e-kooli väga ägedalt – üle päeva, täiesti raudselt -, et olla kursis lapse õpitulemustega. Kuid ma leian, et lastevanematele jääb e-koolist väheseks, nii et meil on peagi üks uuendus plaanis.

Te ei ütle, mis uuendus see on?

Ei ütle, sest teised koolid hakkaksid kohe kopeerima. Tegelikult ei ole me ka ise seda leiutanud, vaid võtnud üle ühelt teiselt koolilt. See toimib seal väga hästi.

Te olete kõrgkooli lõpetanud muusikaõpetajana. Kui Järve gümnaasiumi üks raudnaeltest – Aadu Kukk – peaks grippi jääma, võtate noodiraamatu kaenlasse ja annate tema asemel tunnid ära?

Ma arvan, et sellega pole probleemi. Ma olen olnud praktikal nii gümnaasiumis, põhikoolis kui algkoolis ja kõik need tunnid läksid päris hästi. Mu õppejõud leidis, et ma peaksingi minema üldhariduskooli tööle – et huvikool oleks minule raiskamine. Aga rähnipoja veri viib ta puu otsa: ma jõudsingi üldhariduskooli välja.

Esialgu ma tunde andma siiski ei hakka, aga tulevikus kindlasti.

Kuidas teil rahvatantsuga lood on? Järve gümnaasiumis pannakse teile varsti viisud jalga – pikaajalise rahvatantsutraditsiooniga kool, nagu ta on. Tantsivad kõik – õpilased, aga ka õpetajad.

Selle koha pealt olen ma täitsa null. Paraku mina käisin koolis, kus olid väga populaarsed koorilaul, ansamblid ja solistid. Kanepi keskkoolis oli ainult 360 last, kuid seal olid poistekoor, mudilaskoor, lastekoor, naiskoor, kammerkoor, neidude koor ja õpetajate ansambel.

Mul oli õnn alates 6. klassist kõiki neid koore kontsertmeistrina saata, samuti klassides moodustatud ansambleid ja soliste, kellega käisime sageli konkurssidel. Ma õppisin 8. või 9. klassis, kui olin kontsertmeistrina dirigendi kõrval ka üldlaulupeo lastekooride maakondlikus proovis. Kuna mulle see asi sobis, mõtlesingi keskkoolis, et tont selle traktoriga – teeks midagi asjalikumat. Kusjuures aasta enne seda pidin minema hoopis Otepääle spordiinternaatkooli, kuid selle mõtte laitis ema õnneks maha. Ma suusatasin päris korralikult – medalid on kapis.

Kuidas te oma akusid laete? Keegi meist pole ju Duracelli patareijänes.

Ma olen otsinud endale ka väljaspool tööd palju tegevusi.

Ärge öelge nüüd, et Kultuurkapitali ekspertgrupis raha jaotamine maandab pingeid!

Kusjuures ma olen seda ekspertgruppi juhtinud neli aastat jutti, rohkem pole lubatud. Kuid mind oodatakse sinna kahe aasta pärast tagasi.

Aga – ma tegelen peotantsuga – tantsime abikaasaga igal kolmapäeval Jõhvi klubis Swing ning mulle see meeldib. Kui on vähegi võimalust, käin avalikel ballidel ning vean abikaasa aeg-ajalt ka Tallinna tantsima.

Ma laulan Eesti koorijuhtide naiskooris, mis koguneb 8-9 korda aastas Tallinnas, kus lauldakse reede õhtust pühapäevani. Aeg-ajalt satun ma Jõhvi spordihalli jõusaali ning Kotinukale rulluisutama, talvel Pannjärvele suusatama. Kui vähegi võimalik, teen autovabu päevi ja käin jala. Ja kui keegi ei näe, astun trepil kaks astet korraga.

Milline on teie parteiline kuuluvus? Vähe pole neid, kes teavad teid olevat keskerakondlane, olles veendunud, et teistmoodi pole võimalik Kohtla-Järvel koolijuhiks saada.

Ma ei kuulu ei Keskerakonda ega ühessegi teise erakonda. Ma leian, et direktor ei peaks kuuluma kuskile, sest ta on ennekõike kooli teenistuses – sõltumata sellest, mis toimub ülevalpool. Mulle on tehtud ettepanekuid parteisse astuda, kuid ma olen vastanud, et olen selleks liiga noor ja välja kujunemata. (Tõmbab sõrmed teatraalselt läbi lokkide, etendades tuulepead – kes Endjärv kohe kindlasti pole.) Ja ma arvan, et ma olen siiamaani noor ja välja kujunemata.