Vanus? Pole oluline!

23. november 2016 TIIA LINNARD
Romavõi Bljuz ja nende salarelv − solist, kes näeb välja nagu jõuluvana ja kes laulab publiku silmad üllatusest suureks.

Romavõi Bljuz ja nende salarelv − solist, kes näeb välja nagu jõuluvana ja kes laulab publiku silmad üllatusest suureks.

Kui palju on laulukonkursse, kus osalejate vanus pole piiratud? Mul ei tule ühtegi meelde − peale Aare Vaheri korraldatud “Sügis-cover‘i”.

 

Kui palju on laulukonkursse, kus ka žürii esineb? Mul ei tule ühtegi meelde − peale Aare Vaheri korraldatud “Sügis-cover‘i”.

Kindel garantii

“Sügis-cover” oli omamoodi konkurss ka selle poolest, et − nagu festivali nimigi ütleb − kaverdamiseta siin läbi ei saadud, see oli kohustuslik. Kuid kaverid Grapsi,  Rozenbaumi, Paulsi, Alenderi, Tõnu Aare, Ševtšuki sügiseteemalistest lugudest − see andis kindla garantii, et ükskõik, mida esitajad ka oma vabal valikul ei laula, kuuleb konkursil väga häid lugusid.

Sügise endaga olid tol päeval lood küll niimoodi, et… õues oli hoopis talv ning Facebook hommikul täis viginat, et teed on lahti lükkamata.

Tammiku rahvamajas, kus konkurss toimus, oli lava dekoreeritud vihmavarjudega ning esinemisjärjekord selgus kuivanud puulehtedega loosi tõmmates.

No või sa ette tead, mida Eestimaa november pakub! Täna vihm, homme hanged, üleülehomme on jälle maa must. Aga tühja sest! Head muusikat on alati hea kuulata, olgu siis “Sügis-cover’il”, aknast paistmas lumehanged, või “Talvelauludel”, õues ladistamas vihma.

Neuroloogist parim solist

Üks asi tuleks sel konkursil aga kindlalt ära keelata − Aare Vaheri ja tema tütre Alexandra sissejuhatav esinemine enne võistluse algust. Miks? Jaa, see oli suurepärane. Aare pillimänguoskus on ju teada-tuntud, samuti Alexandra oma, lisaks tema köitev laulmismaneer ja lavasarm. Aga kes julgeb pärast neid veel lavale minna!

Hea küll, see oli nali. Tegelikult tegi Aare ja Alexandra ülesastumine selle õhtu nauditavaks juba esimestest minutitest alates.

“Sügis-cover” tõi lavale ohtralt koolinoori, kuid võimaldas esineda ka neil, kes elusügisesse jõudnud. Olgu siinkohal kohe ära öeldud, et üks neist − hinnatud neuroloog Georgi Zjablov − võitis parima solisti preemia!

Nii et vahet pole, kui vana sa oled. Sellel festivalil passi ei küsita.

Bliss − kõrvale kena kuulata

Kultuuritöötajad, kui te otsite emadepäevaks esinejat või isadepäevaks või vanavanemate päevaks − kutsuge Bliss. Silmale ilus vaadata ja kõrvale kena kuulata. Tüdrukud reas, kes laulavad nagu ööbikud. Ja kokkukõla missugune.

Band AKK ülesastumine tõi meelde, et kunagi kohtasin noortebändide festivalil ansamblit Censored − puhas tüdrukute bänd, kes oli võimeline nii lüürilise laadiga publiku heldima kui oma kärina ja mürinaga õpetajaid kõrvu kinni hoidma panema. Need tüdrukud olid kõigeks võimelised. Huvitav, mis neist saanud on?

Ahtme kunstide kool − see kool tähtede AKK taga peitubki − on igal juhul hea noorte bändide kasvulava.

Meenub veel teinegi tüdrukute bänd − Narva oma, nimeks Shabash. Nendel tüdrukutel oli olemas see x-faktor, mis sind muusikaturul teistest eristab. Mäletan, et bändi solist Ženja, kes oli 5aastaselt muusikakoolis klaveriõpinguid alustanud ning lauljakarjääri uneski näha ei osanud, valdas suurepäraselt growling‘ut − heavy metal‘i lauljale kohustuslikku krägisemist, mis selle muusika fännidel sipelgad mööda nahka sibama paneb. Ja et kitarrist Katja oli endale kitarri ostmiseks suvel Soomes marju korjata rabanud.

Ei tea, mis neist kõigist saanud on?

Naislaulja võib teha imet

Kes meist ei teaks Gunnar Grapsi “Sügisõhtu blues‘i”. Olete te kuulnud seda lugu esitamas mõnd naislauljat? Mina ei ole. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kuidas see võiks naise esituses kõlada − kuni seda laulis konkursil Müstiline Nimetu Trio. Eesti naislauljad, võtke see lugu oma repertuaari! Kuulake Müstilise Nimetu Trio arranžeeringut ning te veendute: “Sügisõhtu blues’iga” võib naine teha imet.

Nii Blissi kui Müstilise Nimetu Trio esinemist saadavad vali aplaus ja braavohüüded.

Aplausiga sel konkursil ei koonerdata kellegi esinemise puhul.

Valju aplausi pälvib ka Ilja Masljakov. Milline hääl, kuigi esineja pole enam esimeses nooruses! Ja kui hästi vilistab! Masljakovi saadab kitarril teine Masljakov, tema poeg Daniil.

Daniili näeb sel konkursil laval mitu korda eri koosseisudes ja kuuleb keerulisi soolosid esitamas. Nii nagu hinnatud pillimehed ikka − neid jagub paljudesse projektidesse.

Et Daniil sel konkursil parimaks kitarristiks kuulutatakse, ei tule kellelegi üllatusena.

Üllatus, üllatus

Üllatuseta see konkurss siiski ei möödu. Lavale tuleb ansambel Romavõi Bljuz. Noored mehed, aga solistiks on… mingi vanaisa, halli habemega! Paras jõuluvana mängida, mitte noorte meeste pundis solistiks olla.

Aga siis teeb see halli habemega mees oma suu lahti ning publikul on silmad imestusest ümmargused ja kõrvad kikkis nagu nõukaajal Ameerika Häält kuulates.

Vot sulle siis vanaisa ja jõuluvana!

See solist on hoopis Romavõi Bljuzi salarelv! Huvitav, kust nad ta küll leidsid? Igal juhul − kui näete kusagil afišil üritust, kus Romavõi Bljuz esineb, minge kuulama! Seda häält ei unusta. Olete nagu Ameerikas kantrikontserdil.

Kes kuulutati “Sügis-cover‘i” parimaks esinejaks?

Romavõi Bljuz.

Olgu siis järgmise aasta novembris lumi maas või alles taevas − “Sügis-cover‘it” tasub uuesti korraldada.