Pragmatism ja loogika

17. november 2016 VJATŠESLAV ŠLÕK, Jõhvi vallavolikogu liige, valimisliit Jõhvi − Meie Kodu

Vjatšeslav Šlõk.

Haldusreformi vajadus on küpsenud juba ammu ja puudub igasugune vajadus vaielda selle vajalikkuse üle.

Muidugi on reformi vaja, kuna territooriumihalduslik korraldus selle praegusel kujul on kohati küllaltki kummaline. Kuid reform ei tohi tugineda emotsioonidele ning olla kampaanialik, meenutades aegu, mil “partei ja valitsuse otsuse” kohaselt istutasime soojalembest maisi külmunud maasse. Praegu oleme me rohkem hõivatud suhete selgitamisega ja see selgitamine on väga kaugel tõelistest huvidest.

Hakkame opereerima objektiivsete faktidega. Jõhvi ei ole praegu mitte lihtsalt maakonnakeskus, vaid ka tegelik tõmbekeskus lähimate valdade − Toila, Mäetaguse ja Illuka jaoks. Jõhvis on praegu lõviosa eelnimetatud regiooni elanikele vajalikke avalikke teenuseid, nii et temast ei ole vaja kunstlikult teha administratiivkeskust − ta juba ongi see.

Olen avalikult ja järjekindlalt olnud suurte omavalitsuste moodustamise pooldaja, kuna leian, et nad on elujõulisemad. Tähtis on ainult, et keegi kedagi “alla ei neelaks”, et ühendatud omavalitsuses jääks hääleõigus ja õigus valitsemisest ka tegelikult osa võtta mitte ainult selle suurtele (rahva arvu poolest), vaid ka väikestele osadele. Just nimelt kartus “alla neelatud” saada on üks ühinemise takistusi ning selle asjaolu on reformi initsiaatorid jätnud vajaliku tähelepanuta.

Reformist oleks võinud saada tõeline demokraatia ja rahva võimu pidu (nagu see on kirjas põhiseaduses), kuna deklaratiivselt on rahvale antud võimalus arutada reformi läbiviimist ja ühe või teise üksusega ühinemist. Rahvale anti võimalus arutada, kuid lõpliku otsuse võtab vastu kitsas isikute ring.

Selle aasta algul tegin ma kirjaliku ettepaneku moodustada ühiskomisjon − töögrupp (kaasates sealhulgas selle koosseisu ka saadikuid Jõhvi valla volikogust) meie valla läbirääkimisteks Toila, Mäetaguse, Illuka, Iisaku ja Alajõe vallaga, kuna kohalikud inimesed tunnevad kohalikke tingimusi ja võimalusi paremini. Kuid sellele sain volikogu eelmiselt esimehelt eitava vastuse.

Jah, niisuguse suure valla moodustamine (merekaldalt järvekaldani) oleks pikkadeks aastateks võtnud päevakorrast maha territooriumihalduslike muudatuste küsimuse, kuid vaatame esialgu siiski praegust reaalsust. Põhimõtteliselt oleks Ida-Virumaal olnud võimalik praeguse haldusjaotuse asemel nelja-viie suure, loomulikult väljakujunenud tõmbekeskustega − Jõhvi-Toila, Kohtla-Järve, Narva, Sillamäe − omavalitsuse moodustamine.

Ühinemine peab olema loomulik ja loogiline. Praegu oleme me loogikast väga kaugel. Iidla, Puru, Vana-Ahtme on juba ammu ja kindlalt väga erisugustes elutegevuse valdkondades seotud Jõhviga. Kuid siin näeme me mingigi loogika täielikku puudumist.

Võtame näiteks Tammiku aleviku, mis kuulub Jõhvi valla koosseisu. Seal on seitse maja, mis asuvad Kohtla-Järve, ülejäänud aga valla territooriumil. Kas see pole absurdne?

Raske on mõista loogikat, mille kohaselt peab Toila vald ühinema näiteks Kohtla-Nõmmega. Aga Järve linnaosa, millel on olemas kogu vajalik taristu kohaliku omavalitsusorgani normaalseks toimimiseks, jääb “üksikuks saareks” rõngakujulise omavalitsusüksuse territooriumil?

Kui lähtuda isegi geograafilisest loogikast, siis kus hakkab olema Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme valla ühinemisel moodustunud omavalitsusüksuse halduskeskus? Saades aru niisuguse olukorra absurdsusest, valmistatakse ettepanekut Jõhvi valla sundkorras liitmiseks selle Toila − Kohtla-Nõmme kaarega. Tuleb võimas vald, rahvaarvu poolest võrdne mõne maakonnaga, kuid mida teha saartega ehk Kohtla-Järve ja selle linnaosadega?

Mis puudutab aga valitsuselt saadavat “präänikut”, mille pärast vallavolikogu endine esimees proua Niina Neglason nii muretseb, siis seejuures tahaks meelde tuletada mõtet, et tasuta on ainult juust hiirelõksus. Kus on siin demokraatia, kui rahaline toetus väljastatakse ainult sõnakuulelikkuse eest!

Kui on olemas vaba raha, siis on mõistlikum suunata see konkreetsete olemasolevate probleemide lahendamiseks. Olen sügavalt veendunud, et Jõhvi ja Toila valla ühinemine oleks olnud absoluutselt eluterve, seal poleks olnud vaja mingeid kunstlikke moodustisi, struktuure, kommunikatsioone, tõmbekeskusi jne. See oleks olnud piisavalt suur ja samal ajal kompaktne omavalitsus. Kuid meil ehitatakse praegu kõik üles emotsioonidele, poliitilistele, grupi- ja lihtsalt omakasupüüdlikele huvidele.

Reformi niisuguse läbiviimise armid hakkavad veel pikka aega valusalt meie igapäevaelu mõjutama. Võib-olla, kuni pole veel hilja, pöördume terve mõistuse poole, jätame kohaliku rahva jagamise omadeks ja võõrasteks, õigeteks ja mitteõigeteks ning hakkame pragmaatikuteks, kes võtavad vastu loogilisi otsuseid?