Tuld, Virve, tuld!

16. november 2016 TIIA LINNARD
Virve Osila luuleparemik on nüüd esinduslike kaante vahel kindlalt hoiul.

Virve Osila luuleparemik on nüüd esinduslike kaante vahel kindlalt hoiul.

Virve Osila esitles laupäeval Mäetaguse rahvamajas oma kaheosalist luulevalimikku “Süda peopesal”. Kaks päeva enne seda oli tal juubel, aga kuss!, mina teile sellest ei rääkinud. 

 

Virve ei taha oma juubelist midagi kuulda. Ei taha sel puhul ei lilli ega kingitusi.

See, et elutöö kõvade kaante vahele kindlalt hoiule sai − see ongi kõige parem kingitus.

Ja saalitäis sõpru ja häid tuttavaid, kes raamatu esitlusele tulnud.

Enesekaitsevahend

Esitluse alguses teatab ta enda kohta, et “jutupaunikul on täna sõnad kurgus kinni”. Tõsi ka? Ei taha hästi uskuda…

See poleks Virve, kui ta ühtegi vaimukust publikusse ei pilluks.

See poleks Virve, kui ta kuulajaid sõnaosavusega ei kostitaks.

See poleks Virve, kui ta mõtteerksust vaid endale hoiaks.

Mis nüüd siis lahti?

Kaks tellisemõõtu köidet käes, teatab Virve peagi surmtõsiselt: “See on enesekaitserelv. Kui esimese raamatuga maha ei löö, siis teisega kindlasti.”

Jumal tänatud, kõik on endine!

Rahva kirjanik

Nõukaajal anti välja rahvakirjaniku aunimetust. Enam ei anta, aga Virvel pole seda vajagi.

Tema ongi rahva kirjanik.

Teda loevad tädi Maalid Moostest, tädi Leenid Leevakult ja onu Gustavid Kuhjaverest loevad ka.

Lugesid 26 aastat tagasi, kui ilmavalgust nägi Virve esimene luulevihik, ja loevad nüüd, kus luuletaja eakaaslastena 70. verstapostini jõutud.

Ja nende lapsed loevad. Interneti salmisalved on Virve luuletusi täis. Kõikidel pole autori nime all, mõni salm jälle, mis polegi Virve oma, on talle omistatud.

Rahva kirjaniku asi, nii vahel juhtub, kui nende looming muutub rahvaloominguks.

Hedvig Hanson pidas igatahes vajalikuks Virvelt üle küsida, kas see luuletus, mis ta interneti vahendusel leidis, on ikka Virve oma.

Oli küll.

Pealkirjaga “Armastus”.

“Armastus” on nüüd saanud lauluks. Hedvig tegi viisi ning laulis selle raamatu esitlusel antud kontserdil esimest korda ette.

Paljud Virve luuletused on saanud lauludeks, tuntumad neist Urmas Alenderi puudutuse läbi.

Kuidas Hedvig ja Virve üldse tuttavaks said?

Kollane Kroonika avitas!

Päris kirjad, päris pildid

Lugu oli nimelt nii, et Kroonika teritas Hedvigi peal ülekohtuselt küüsi ning Virvele see ei meeldinud.

Virve saatis Hedvigile toetuseks kirja.

“Päris kirja,” meenutab Hedvig. “Mitte elektroonilise. Sellise ümbrikus ja margiga.”

Kui ükskord kokku saadi, tehti koos pilti.

“Päris pilti,” meenutab Hedvig. “Mitte selfisid. Sellist pilti, mida tuli pärast ilmutada.”

Virvele meeldib, kuidas Hedvig laulab.

Hedvigile meeldib, kuidas Virve luuletab.

Nii lihtne see tutvus ongi, mis vormus Mäetagusel ilusaks kontserdiks.

Rütmi-riimi-hingeline luule

Mis teeb Virvest rahva kirjaniku?

Tema rütmi-riimi-hingeline luule.

See, mille pärast ta ise on nii palju kannatanud. “Palju aastaid tagasi ütles mulle üks kirjastuse Eesti Raamat konsultant, et minu luule on liialt annahaavalik ning tänapäeva ühiskond ei vaja seda,” meenutab Virve oma luulevalimiku eessõnas. “Mind alandada soovides ülendas ta mind ja ma tundsin äraütlemisele vaatamata end kõrvust tõstetuna. Ka praegu arvatakse üleval parnassil, et rütmi-riimi-hingeline luule on igand. Las arvavad! Mina juhindun ikkagi Anna Haavast, kelle kirjapandu  on aastatega ka minu kreedoks saanud: “…luule, see on leekiv tõde, veri sinu südamest, seda pead sa ilmutama  hoolimata enesest.””

Kui Albu vald andis Virvele 1998. aastal Tammsaare-nimelise lugeja preemia, said nad Mihkel Muti käest nahutada, sest kes siis rütmi-riimi-hingelisele luuletajale preemiat annab! Sellisele, kes pealegi ka aastaaegadest kirjutab.

“Me oleme väga rahul, et sulle preemia andsime,” kinnitasid Albu valla esindajad laupäeval raamatu esitlusel Virvet kallistades.

Süda peopesal

Ameerika tegi Virvele tänavu 10. novembril “kingituse”: valis presidendiks Trumpi.

1982. aastal pidi Virve oma sünnipäeval kuulama raadiost vaid leinamuusikat, sest Brežnev suri ära.

Virve sai 10. novembril 70. “Sügisetüdrukust on saanud sügisemutt,” ütleb ta ning naerab samas, et kui üle-eestiline tantsujuhtide rühm tahtis teda raadio teel õnnitleda, selgus, et ta on selleks liiga noor! Et peab vähemalt 80 olema.

Virve on luuletanud poolsada aastat. Tal on ilmunud paarkümmend luuleraamatut. Parem osa nendest on nüüd köidetud kaheosalisse luulevalimikku “Süda peopesal”, kus on ligi 1000 lehekülge.

See on kokku pandud raamatute ilmumise järjekorras. “Nii on mõistetavam mu loominguline teekond ammusest algusest kuni praeguse ajani,” põhjendab autor.

Virve sõnul on ta pidanud luuleraamatute pealkirjadega enamasti kurja vaeva nägema, aga seekord mitte. “See pealkiri tuli ise minu juurde,” lausub ta.

Süda peopesal… “Et ta oleks mul silma all ja ma talle haiget ei teeks,” ütleb Virve, kelle elu rippus 35 aastat tagasi haige südame pärast juuksekarva otsas.

Süda peopesal… “Ta on teistele avatud,” ütleb Virve.

Luulevalimiku eessõna lõpetab ta lausega: “Mu süda on peopesal, et teile tuksuda.”

Võit Venemaal

Virve luuletusi on aeg-ajalt teistesse keeltesse tõlgitud.

Seni pole tõlked kaante vahele saanud.

Luuletamisega sina peal olev Jõhvi mees Viktor Gaitšuk tahab selle vea parandada ning välja anda raamatu, kus Virve luuletused oleksid nii eesti kui vene keeles.

“Virve on minu hingesugulane,” kostab Viktor, Eesti kirjameeste ühenduse Russkoje Slovo esimees. “Teda lugedes on mul aeg-ajalt tunne, et milleks ise üldse enam kirjutada, sest ta on selle, millest ka mina mõtlen, nii hästi paberile pannud.”

Just niimoodi tundis Viktor, kui luges Virve luuletust “Emale”.

Ja kui Viktor seda luuletust Leningradi oblasti luulefestivali etlejate konkursil luges − nii eesti kui vene keeles, olles selle ise ära tõlkinud −, kuulutati ta konkursi võitjaks.

Jõhvi mees on tõlkinud juba üle 100 Virve luuletuse ning jätkab seda tööd.

Eesti keelt ta ei oska, see-eest valdab vene luule rütmi- ja riimikeelt ning saab n-ö joonealuste tõlkijate abiga edukalt hakkama.

Virvel endal on luuletustest aga praegu… mürgitus!

Leppimine endaga

Luulevalimiku kokkupanemine viis ta ajas tagasi. “Päris põnev oli endaga tuttavaks saada, endasse süüvida ja endaga sõbraks saada,” märgib ta. “Ma olen ikka olnud endaga pahuksis, sellepärast, mida olen teinud ja ka tegemata jätnud. Nüüd leppisin endaga ära.”

Kuid lugenud terve suve oma luuleraamatuid eest tahapoole ja tagant ettepoole, sai ta sügiseks luulemürgituse ning vandus, et ei kirjuta enam ühtegi rida.

“Aga ma ei tea, kas suudan sõna pidada,” kostab ta.

Muidugi ei suuda, ja hea ongi, sest kaks kolmandata ei jää.

Kolmas “tellis” vaja ka ühel ilusal päeval välja anda.

Nii et tuld, Virve, tuld!