Rahvahääletus kui tühikargamine

16. november 2016 

Haldusreformi eel omavalitsustes toimuvate rahvahääletuste läbiviimise mõttekusest on keeruline aru saada.

Mida peaksid need peegeldama ning mida nende tulemustega peale hakata? Õigupoolest mitte midagi.

Volikogudel pole ühinemisotsuste tegemistel mingit kohustust rahvahääletuse tulemusi arvestada. Et elanike huvi ja hääletusel osalemise määrad on üldjuhul enamikus omavalitsustes väga madalad, siis oleks ka nendest juhindumine eksitav. Loogilise valemiga sotsioloogiline küsitlus annaks valitsevatest meeleoludest ühinemise suhtes tõepärasema pildi kui napi osalusega rahvaküsitlus, kus võib kergelt pääseda domineerima mõne väiksema huvigrupi mõju.

Samas on huvipakkuv, kuidas Lüganuse volikogu ühinemisvastaseid hoiakuid oma edasistes otsustes kasutab.

Hääletustulemusi võib tõlgendada nõnda, et kui osales vaid ligikaudu kümme protsenti valla või linna elanikest, siis ülejäänutel ei ole ühinemise vastu midagi. Ent selles võib olla ka sõnum, et kuna tulemusel nagunii otsest kaalu volikogu otsuse suhtes pole, siis ei ole mõtet üldse hääletama minna. Seda enam, et peades tiksub teadmine, et isegi kui kohalikud vallasaadikud peaksid elanike häält arvestama ja ühinemisotsusest loobuma, ootab ees sundliitmine, ainult et preemiast tuleb siis suu puhtaks pühkida.

Praegu toimuvatest rahvahääletustest jääb suuresti tühikargamise ja demokraatia mängimise mulje. Nende läbiviimiseks tehakse tööd ja kulutatakse raha, ent sisulist mõtet neil pole.