“See aasta tuleb tali teisiti, tiu-tiu!”

14. november 2016 TEET KORSTEN
Eevi Paasmäe: "Mis võib veel suuremat rõõmu valmistada kui see, et su oma erakonna esimees on kohal? Seisis, rääkis, diskuteeris, argumenteeris − vahest oli liiga heatahtlik, aga ta ongi meil selline."

Eevi Paasmäe: “Mis võib veel suuremat rõõmu valmistada kui see, et su oma erakonna esimees on kohal? Seisis, rääkis, diskuteeris, argumenteeris − vahest oli liiga heatahtlik, aga ta ongi meil selline.”

Mööduval nädalal vapustasid Eestit kambakas 17 aastat võimu juures olnud Reformierakonna vastu ja USA presidendivalimiste tulemus. Ida-Virumaa keskerakondlaste juht Eevi Paasmäe arvab, et kui muud ei muutu, siis vähemalt muutub suhtumine Keskerakonda. 

Olete juhtinud Ida-Viru keskerakondlasi 2002. aastast, aga parafraseerides Henrik Visnapuud: “See aasta tuleb tali teisiti, tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti.”

Astusin Keskerakonda (KE) 1995. aasta alguses. Tegelikult olen selle suunaga kaasas käinud Rahvarindest alates, kus osalesin ka kõigil kolmel kongressil. Aga ma ei olnud Keskerakonna asutajaliige, sest arvasin, et olen juba korra ühes parteis olnud ja enam ei parteistu. KEs olin kohe alguses rohkem kui lihtliige. Esmalt lõime Sillamäe linna osakonna, siis Ida-Viru piirkonna. Olime, muide, teine piirkond, mis KEs loodi − esimene loodi 2002 Lääne-Virumaal.

1995. aastal sattus Edgar Savisaar koos erakonnaga nn lindiskandaali pärast põlu alla. (22. septembril alanud skandaalis süüdistati tollast siseministrit Edgar Savisaart enda ja teiste poliitikute vaheliste kõneluste ebaseaduslikus lindistamises. Lindiskandaali tagajärjel astus Tiit Vähi teine valitsus tagasi ja Keskerakonna asemel sai valitsusse Reformierakond toim.) Te astusite KEsse vahetult enne seda ja seega saite kohe osa nn paariaerakonda kuulumise aust.

See oli päris raske. Tol hetkel − erakond noor, ise poliitikas noor − oli raske, sest pidi tegelema sisekaemusega: mis toimub, kus ma olen? Erakond pooldus ja sündis Arengupartei. Ka minu juures käidi ja öeldi: “Tule, lähme ära − see liin pole õige.” Ent meie piirkonnast ei läinud keegi. Aga meid oli tollal ka vähe − näiteks Sillamäel oli KEs neli inimest. Alles hakkasime võrgustikku punuma ja mõttekaaslasi leidma.

Kui praegu on Ida-Viru poliitkaart suuresti n-ö tumeroheline, siis kelle käes oli võim Ida-Virumaal tollal? 

Kui 1993 olid kohalikud valimised, oli Sillamäe siin piirkonnas ainuke, kus KE sõna sekka ütles − mujal oli peamiselt Koonderakond. Organisatsiooni veel polnud, aga nimekiri juba oli. Hiljem on KE siin piirkonnas päris jõuline olnud. Aga see oleneb sellest, kuidas on kohalikest omavalitsustest inimesi leitud, kes seda ideoloogiat on kandnud.

Meenuvad mitmed KEga seotud mullistused, mille kohta on Põhjarannikus teilt aru päritud, ja te olete ikka ja alati tasakaalukas olnud.

Ega ma polegi inimene, kes hakkab lahterdama. Teine asi on, et näiteks Narva-Jõesuu ja Avinurme vahel on keeleline ja meeleline lõhe − elame erinevas inforuumis. Ja mõlemale poolele tuleb seletada. Selle pärast peabki säilitama tasakaalu. Inimesed esitavad väga palju küsimusi ja tahavad kaasa rääkida, aga inforuum, kus elatakse, seda ei võimalda. Pigem on võimalik poolteni jõuda vahetu suhtlemise kaudu.

Lihtsustades võib öelda, et esmalt oli Savisaar ühel pool ja enamik vene inimesi teisel − mõeldes näiteks kuulsale kutsungile: “Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!” Aga mingil hetkel läksid asjad vastupidi ja enamik eestlasi hakkas Keskerakonda lausa venemeelseks pidama…

Olen seda omal nahal kogenud, kui tõin keskerakondliku mõtteviisi Sillamäele − see ei olnud kerge. Ega aastal 1996 meid ei aktsepteeritud. Sillamäele sattusin nii, et 1993 asusin rajama seal eestikeelset lasteaeda Pääsupesa. Sel ajal polnud näiteks kedagi panna sealsesse valimiskomisjoni, mis pidi olema eestikeelne. Sattusin komisjoni ja nägin, mis toimus. Kui 1994 avati pidulikult meie lasteaed, tuli avamisele − ilma et ma oleks kedagi kutsunud − väga palju poliitikuid. Naljatasin, et siin võib lausa riigikogu istungi ära pidada. Pärast seda jäin Edgarile silma. Tuldi minu juurde − Küllo Arjakaga sai suheldud −, päris täpselt ei mäleta, aga üks erakonda soovitaja oli kindlasti Savisaar.

Kuidas adute seda, et olete erakonnana üle pika aja isolatsioonist välja pääsenud? Teiega on ju valijaid hirmutades ise skooritud…

Siltide kleepimisega on see huvitav asi, et neid on kõigile võimalik kleepida, kui väga otsida. Kui jälgisime kas või eelmisi “Foorumi” saateid − mingil hetkel mäletatakse ja tuletatakse meelde, aga kui pole kasulik, siis vaikitakse maha. Sel kolmapäeval torkas silma, et Taavi Rõivas oli ääretult närvis. Mulle meeldis, et kõikide erakondade esimehed olid kohal. Mis võib veel suuremat rõõmu valmistada kui see, et su oma erakonna esimees on kohal? Seisis, rääkis, diskuteeris, argumenteeris − vahest oli liiga heatahtlik, aga ta ongi meil selline. Ta oli olemas, oli arvestatav jõud. Sõnum oligi: me tuleme, räägime, arutame.

Aga esimest korda Eesti ajaloos lahkus peaminister ametist sajatades. Valitsuskaaslased umbusaldasid 1994 samuti Mart Laari, aga tema lahkus väärikalt. 

Reformierakond kompas meiega koostöö võimalust − varem oleme teda kahel korral välja aidanud. Nüüd Rõivas, noor ja uljas, arvas, et sama skeem töötab. Aga siinkohal olen nõus Tiit Vähiga: näiteks mina võin öelda, et ei tee, ei taha, võin olla solvunud, kuid Eesti peaminister ei saa mõelda vaid oma erakonnale − ta peab mõtlema kogu riigi tulevikule.

“Foorumi” saatest tuli välja ka üks väga inetu asi. Nimelt selgus, et just Reformierakond ise on rahvusvahelisse meediasse sokutanud sõnumi, nagu Eestis oleks toimunud mingi vasakpööre ja et “Putin rõõmustab”.  

Kurb küll, aga see tuli saatest välja jah. Mul on piinlik selliste poliittehnoloogide pärast. Tõmban sageli paralleeli tavaperega. Kui kodus tuleb ette arusaamatusi või tülisid − sa ju ei lähe tänavale kuulutama, et pole rahul oma abikaasa või näiteks koduse eelarvega. Nii ei tehta ja hüsteeria, mis tekkis, oli inetu. Ja taas see sildistamine!

Aga kui kindel koalitsioonipartner saab KE parlamendis teie meelest olema? Kuhu kalduvad need, kes alles äsja vandusid truudust Savisaarele? 

Olen sellele mõelnud. Praegu näen vaid kahte inimest, kes võivad ajada ebaadekvaatset juttu. Aga kui nad natuke mõtlevad − isegi lugupeetud Peeter Ernits −, ega neist keegi akna alla minna ei taha. Meil on olemas põhikiri ja see on täitmiseks − see käib nii esimehe, aseesimeeste kui ka minu kohta. Ja põhikirjas on öeldud, mida peame tegema nendega, kes töötavad/toimetavad põhikirjale vastu. Kõik − nii lihtne see ongi!

Vaatasin laupäeval erandkorras Tallinna Televisiooni, et osa saada KE erakorralisest kongressist, sest sellest tõotas tulla ajalooline sündmus.

Jah, alles mullu oli korraline kongress Tallinnas Tondiraba jäähallis. Meedias kõlas − ja ka mõni meie erakonnakaaslane oli paanikas −, nagu oleks asi olnud kokku klopsitud või mingi sõpruskond oleks oma asja ajanud. Mina leidsin, et see oli solvav kogu 1100 saadiku suhtes, kes seal olid, kui neid nimetati “mingiks pundiks”. Kui me aasta tagasi ei olnud punt ja nüüd äkki oleme − see pole korrektne. Teiseks tulidki inimesed ootustega, et midagi muutub, ja ka sellega, et praeguse riigijuhtimisega ei olda rahul. Nüüd saame kaasa rääkida ka riigi arengus − kui oleme valmis muutusteks ja edasi minekuks. See oli emotsionaalne! Veidi oli kurb: ma austan iga inimese otsust tulla kohale või mitte, ent erakonna esimees loobus kandideerimast. Aga inimesel on kohustused. Edgar on ära teeninud tänu, kuid ta ei andnud meile võimalust seda tänu avaldada. Ta hindas teisitimõtlemist tänamatusena.

Ajakirjanduses on juba jõutud spekuleerida, kuidas võiks välja näha tulevane valitsus, ja kui vaadata seda KE koha pealt, jääb paraku mulje, et pink on võrdlemisi lühike. 

Ma ei ütleks. Millegipärast inimesed arvavad, et kui on toimunud riigikogu valimised ja nad on pääsenud riigikokku, siis nad peavad võtma ka kõik muud positsioonid. Riigikogus on 101 kohta ja kõik sinna ei pääse, samas on meie erakonnas üle 14 000 liikme. Meil on piirkondades väga palju tõsiseltvõetavaid inimesi, kes on suutlikud, võimekad ja kellel on ka kogemusi. Ministreid ei pea alati riigikogu liikmete seast valima. Mis toimub praegu Reformierakonnaga? Paljud jäävad tööta. Aga kui minna personaaliasse − olen kahel käel poolt, et Mailis Reps saaks haridusministriks. Ta saaks ka muidugi mõne muu ministrina hakkama.

Toodi välja ka nende nimed, kes tuleks asendusliikmena KEst riigikokku, ja näiteks mulle polnud peaaegu ükski nimi tuttav.

Üleriigiline nimekiri oligi selline, et paljud seal olnud on tagaplaanile jäänud − ma pole neid ka kongressidel näinud. Aga meil on inimesi, kes polnud ses nimekirjas, kuid kes on võimekad, kes võiks võtta positsiooni.

Just kuulsin haridusministrist majandusanalüütikut Maris Laurit raadios hädaldamas, mis juhtuks, kui KE hakkaks oma sotsiaalseid lubadusi täitma. Kas mäletate lubadusi, mida valimistel andsite?

Mäletan ikka, aga kõige paremini mäletan seda, mis haridusvaldkonda puutub. Kuna olen hariduselt koolieelse asutuse õpetaja, tean, et õpetajatele lubatakse palgatõusu. Tasuta koolitoidu hind, mis on väga pikka aega olnud 0,78 eurot, võiks euroni  tõusta. Lisaks peaks riik panustama tugiteenustesse − midagi pole parata, nende osakaal õppe- ja kasvatusprotsessis on väga suur.

Kui tõenäoline on, et olete ise lähiajal riigikogu liige? 

Ma pole selle peale mõelnud. Selleks peaks keegi meie piirkonna liikmetest riigikogust ei tea kuhu ära minema. Meilt on seal Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Dmitri Dmitrijev ja Martin Repinski. Aga mina ei paku ministrikohti välja − näen kindlalt vaid Mailist haridus- ja Jürit peaministrina, mis on tegelikult super.

Ühel hetkel olite nn pealiini seisukohast erakonnas must lammas − eriti, kui vaadata Ida-Viru seisukohast, sest enamik siinseid vene inimesi teadis: “Mõ za Savisaara!” Mis tunne sellega kaasnes ja kuidas see seis tekkis?

Millal minust sai must lammas?  Musta lamba rolli olen piirkonna töös kogenud 2002. aastast päris mitmel korral. Ega ma ei ole vene inimestele kunagi valetanud − olen rääkinud väärtushinnangutest ja oma tõekspidamistest. Inimesega peab rääkima nii, et ei tee talle haiget.

Äsja mainisite 2007. aastat. Mis tunne oli olla Sillamäel pärast nn pronksiööd? 

Pronksiööde ajal olime tollase linnapea Ain Kivioruga Valgevenes, kus kuulsime toimuvast kohaliku televisiooni vahendusel. Mulle meeldis sealsete sõprade reaktsioon − nad ütlesid, et ei anna hinnangut, sest ei tea, mis kohapeal, Eestis toimub. Meie ka ei hakanud kommenteerima, sest ega meiegi kõike ei teadnud. Tulime Sillamäele tagasi ja mida me nägime? Purustatud aknaid! Purustajad polnud rahvuse järgi − sa purustad, kui sul on selline iseloom. Ei mäleta, et kohapeal oleks pidanud peale akende midagi kõvasti lappima. Meie, kes me linna heaks töötasime, olime hämmeldunud, mille eest meid karistati − me ei teinud ei ühele ega teisele poolele midagi valesti. Rünnak linnavalitsuse hoone vastu oli viha riigi vastu, sest meie sümboliseerisime riiki. Ja need polnud meie inimesed, kes purustasid − üks bande jooksis ringi.

Kui vaadata Ida-Virumaa linnu, siis Sillamäe on ülejäänud Eestiga isegi vähem lõimunud kui Narva. Näiteks kogunes tänavu 9. mail Sillamäel nn surematu polk.

See ongi meediaväli, milles elatakse. Vaadake, mis on eri kultuuriruumide inimeste vahe: eestlased ei kasvata oma lastest sõdureid. Mina ei ostnud oma pojale mänguautomaati − samas on normaalne öelda: mine kaitseväkke ja täida oma kohustust Eesti riigi ees. Ilmselt on vene rahvusest inimestele kodumaa kaitsmine teise tähendusega. Aga ega keegi ei taha sõda!

Keskerakonna uus esimees Jüri Ratas lubas just: “Rohkem tanke ja kaitsevõimet!”

Teadmine, et meie kaitsevõimet on vaja tugevdada, on käinud läbi parlamendi ja valitsuse. Olukord ongi ärev. Toon teise näite: miks panime oma korterile esmalt tavalise ukse, siis metallukse? Alguses oli see ühe lukuga, nüüd on tal kolm lukku ja… mõni paneb ka teise ukse lisaks.

Olen küsinud poliitikuilt, miks peaks joonduma mõne valijasegmendi järgi − on ju ka võimalus, et karismaatilised poliitikud näitavad teed, kuhu suunas tuleb minna. Praegu meenub muu seas, et KEd on kiidetud varem selle eest, et on ikkagi mingil moel kaasa aidatud lõimumisele.

Loomulikult on lõimumine toimunud. Kui käin Eestimaal ringi ja tulevad jutuks rahvustevahelised suhted ja lõimimine, olen kõige suurem vene inimese kaitsja. Mul on ka argumendid oma seisukohtade kinnituseks. Kuid tavainimesel neid pole − ikka on vaja suunata. Aga mitte: “Nad on sellised ja säänsed!” Ja ka vastupidi − pean Sillamäel, Narva-Jõesuus ja Narvas vene inimestele seletama, mida eesti inimene mõtleb ja miks ta just nii mõtleb. Kui see on selgeks tehtud, on pilt klaar. Toon näite selle kohta, et üks on riikidevaheline suhe ja teine inimestevaheline.

Hiljuti olin Ivangorodis kaupluses ja rääkisime oma seltskonnas eesti keeles. Oli vaja midagi küsida ja sain tõelise superteeninduse osaliseks. Tänasin selle eest ja müüja ütles: “Jumala pärast, ärge mõelge, et oleme halvad inimesed!” Vastasin ausalt, et ei mõtle halvasti ühegi inimese kohta, kes tegelikult on hea. Teine näide. Olin Narvas majapidamistarvete kaupluses ja oma jäärapäisuses küsisin ikka eesti keeles − et inimesi lõimida. Ja kui poiss vastas mulle väga kenasti, ma kiitsin tema eesti keelt ning ta ütles, et polegi kohalik, vaid käib Ivangorodist siia tööle.

Kui suur on ikkagi oht, et tekib mingi spisok Savisaara? Kuidas te erakonnas maid jagate?

Ainult ühelt inimeselt olen kuulnud sellise spisok‘i kohta ja see on Ernits. Üks endine ajakirjanik ütles ja teised praegused usuvad. Mina seda ei usu. Kordan taas, et meil on olemas põhikiri, mis ütleb, kuidas erakond peab toimima. Teine asi on, millega seda spisok’it teha − kurb, aga tõsi, et valimisteks on raha vaja. Erakondi rahastab ka riik.

Just oli uudis, et riigikohus ei rahuldanud Savisaare kaebust haldus- ja ringkonnakohtu otsuste peale ning nüüd peab ta Tallinna linnale tagasi maksma 116 643 eurot. Seni on KE kenasti Savisaart toetanud ja tema kõiksugu kulusid katnud, aga mis nüüd hakkab saama?

See on küsimus juhatusele. Kui raha on vähe, ei saa eriti kedagi toetada.

Ida-Virust oli KE erakorralisel suurkogul kolmekümne seitsmel inimesel mandaat. Miks nii vähe? 

Ma polnud mandaadikomisjonis. Aga seda võin öelda − kui te juba meenutasite meie tõuse ja mõõne −, et juba praegu on inimesi KEsse kaasata mitu korda lihtsam kui aasta tagasi. Seesama kuvand, et “te olete sellised ja säänsed” − nagu ka USAs, kus inimesed toetasid Trumpi, aga ei julgenud seda välja näidata.

Miks üks eestlane oleks seni pidanud KEd toetama? 

Aga miks ta poleks võinud toetada?

Teie ütlesite, et olite kunagi Rahvarinde ridades, seega võis mälestus sellest teid innustada…

Kunagi kaalusin ka Mõõdukate erakonnaga liitumist, sest sealgi oli palju Rahvarinde inimesi: Priidu Priks ja teised vanad sõbrad. Inimene valib ikkagi erakonda oma põhimõtete järgi ja uurib programmi. Ma ei pööraks siin rahvusele liigset tähelepanu. Lisaks see, kus antakse võimalus kaasa rääkida. Olen see hull inimene, kes ei taha nurgas norutada. Kui mind nurka lükatakse, otsin uut võimalust.

Siiani on konkreetsed asjad, milles KEd võis süüdistada: esiteks administratiivressursi kasutamine oma propagandaks kohtades, kus ollakse ainuvõimul, ja teine asi on koostööleping Ühtse Venemaaga. Eelmises “Foorumis”, muide, Mart Helme sõnastas selle, mida vahest Ratas ei taha sõnastada: et see on vajalik vaid venekeelsete valijate hoidmiseks.

See on Helme arvamus. Lugesin mõned kuud tagasi seda lepingut  − üks sellele allakirjutanu on praegu Reformierakonnas, teist pakun haridusministriks; pean mõlemast inimesest väga lugu − ning olen ühel meelel Jüriga, et see on külmutatud ja kui tuleb aeg, toimetatakse selle lepinguga täpselt nii, nagu peab.

Saan aru, et peljatakse ka negatiivseid välispoliitilisi tagajärgi, mis võivad järgneda lepingu prügikasti saatmisele.

Helme jutt puudutas kohalikku tasandit, aga see on teine tasand. Kui räägime rahumeelsest läbisaamisest idanaabriga, olen jätkuvalt Jüriga ühel seisukohal: kui see leping on sõlmitud ja kummalgi poolel seda vaja ei ole, siis see paber võib olla. Kui see hakkab segama…

Samas annab see Taavi Rõivastele võimaluse kogu aeg silte kleepida.

Kui meil poleks seda lepingut, leitaks mõni muu asi. Kui veel kuulsat “Foorumit” meenutada − Taavi hakkas Jürile ja teistele nõu andma. Keegi ei küsinud tema käest ja võiks pärida, miks ta seda nõu ise ei järginud. See nõu andmise hetk oli ka kõrvalt vaadates väga naljakas. Ja kehakeel on väga kõnekas.

Kaks asja olid peaaegu üheaegsed: nn oktoobrirevolutsioon Eestis ja poliitiline maavärin USAs. Aga USA kohta juba öeldakse: “Ärge muretsege, midagi ei muutu!” Äkki on Eestis samuti?

Ikka muutub, ma arvan. Iga kord, kui KE on võimul olnud, on ta toonud midagi uut. Kindlasti toob ta midagi, mida rahvas ootab. Ja tean, et ka sotsiaaldemokraadid ei saanud eelmises valitsuses oma ideedele toetust. Sestap see usaldamatus tekkiski. Vähemalt üks asi kindlasti  muutus − suhtumine KEsse.

Viimane küsimus. Kust võib pärineda teie isiklik stabiilsus ja kindlus ka stressirohketes olukordades?

Olen pärit kristlikust perest, mu isa oli sügavalt usklik − adventist.  Kui mõni küsib: “Miks sa räägid palju? Miks sa arutled väärtushinnangute üle?”, siis põhjus võib olla ka selles taustas, mis andis tugeva moraalikoordinaadistiku.