Toimus kuraditosinas kirjanike dessant maakonda

11. november 2016 TEET KORSTEN
Kätlin Kaldmaa, Anti Saar ja Karl-Martin Sinijärv Jõhvi keskraamatukogu siiliga sinasõprust sõlmimas.

Kätlin Kaldmaa, Anti Saar ja Karl-Martin Sinijärv Jõhvi keskraamatukogu siiliga sinasõprust sõlmimas.

Jõhvi ja Sinimäe raamatukokku jõudnud kirjanike dessant koosseisus Kätlin Kaldmaa, Anti Saar ja Karl-Martin Sinijärv tõi maakonda teavet uuemate trendide kohta Eesti ja maailma kirjanduses.

13. kirjanike tuur elik dessant elik “Sõnaränd” algas Jõhvi keskraamatukogus järgmise stand-up´iga.

Nagu teatris 

Karl-Martin Sinijärv: “Taadid jätsite koju?”

Kätlin Kaldmaa: “Võib-olla on neil kirjanike allergia?”

Anti Saar: “Samas, tänu sellele, et saalis on vaid daamid, mahutakse siia, endisesse kinosaali ära. Mine tea, mis oleks, kui ka mehed oleks üritusele tulnud…”

Karl-Martin Sinijärv: “Täna me kino ei tee.”

Kätlin Kaldmaa: “Teeme-teeme!”

Karl-Martin Sinijärv: “Jah, võiks küll, sest oleme populaarsed. Tavaliselt on kohas, kus eestlased kokku saavad, esimene rida tühi, aga siin on seegi täis.”

Kõik osalised lugesid midagi oma loomingust, aga huvitavamaks läks, kui tekkis diskussioon ja publikul avanes võimalus küsimusi esitada.

Loomingust nii palju, et Anti Saar luges loo “Frida” oma tänavu kevadel ilmunud raamatust “Juturaamat”, mis sisaldab kümmet lugu ja mille muudab veel nauditavamaks see, et seal on Jüri Mildebergi illustratsioonid. “Fridas”, mida võib pidada nii laste kui mittelaste looks, võis hea tahtmise korral leida nii Kafka, Borgese kui Camus´ vibratsiooni.

Kaldmaa kandis ette jutukese oma suvel ilmunud raamatust “Halb tüdruk on jumala hea olla” ja lisas, et tal ongi sellega probleeme: “Kuna mind on kasvatatud “heaks”, on seda raske murda.” Sinijärv luges mõned lühemad luuletused, millest viimane lõppes sõnadega: “Okupatsiooniajas polnud midagi head − peale meie.”

Tasub tõlkida 

Publik tundis huvi, miks pole enam teles kirjanduslik-muusikalist saadet “Jüri Üdi klubi” ja kas võiks oodata “Luuleminuteile” järge. Sinijärv arvas, et “Luuleminutid”, kus üks Eesti autor korraga kandis ise ette ühe oma pala, oli vajalik kraam − juba seetõttu, et sadakond raskemat või kergemat kirjainimest sai selle käigus telekapurki üles võetud. Ja mitte ainult selleks, et neid kunagi näidata − kui nad äsja lahkunud on.

Palju räägiti tõlgetest, sest kõiki dessandil osalenud autoreid on tõlgitud ning Kaldmaa ja eriti Saar tõlgivad ise. Sinijärvele meenus vahva lugu sellest, kuidas ta leidis ammustel 1990. aastatel Tartus elades oma postkastist tundmatute tähemärkidega raamatu.

Raamatus olid arusaadavad ainult seal aeg-ajalt esinenud araabia numbrid, aga nt 127. leheküljel oli lisaks arusaamatutele kriipsudele ka tema enda foto. Mees tassis raamatu orientalistide seltsi ja seal dešifreeris Mart Läänemets, et tegu on koreakeelse üllitisega. Tähendab − Sinijärv võttis kunagi kirjutada inglise keeles luuletuse, selle korjas üles keegi korea tõlkija ja… sündis asi, mis oleks algsele autorilegi huvitav lugeda, kui püüda see omakorda eesti keelde ümber panna.

Kaldmaa saab kiidelda sellega, et tema luuletus on teadaolevalt üldse esimene, mis maakeelest araabia keelde on tõlgitud ja trükituna välja antud. Kokku on Kaldmaad tõlgitud kahekümnesse keelde.

Lugejad tahtsid teada, palju kirjanikel lapsi on ja kas nad ikka loevad. Lapsi on ja loevad. Aga erisuguseid asju. Nii läks jutt näiteks Erik Tohvrile, kes on Jõhvi raamatukogu lugejate seas läbi aastate üks popimaid autoreid. Kui lapsed loevad näiteks Edgar Rice Burroughsi raamatuid (Tarzani lood) või Harry Potteri saagat, on see… ikka parem sellest, kui nad üldse ei loe!