Võidujooks Jüri Ratase manu

9. november 2016 

Jüri Ratas ei saanud mahtigi seedimiseks, et on see nüüd unes või ilmsi, et Keskerakonna esimees ei olegi enam Edgar Savisaar, vaid hoopis tema ise, kui uksest ja aknast tormas sisse eri parteide käskjalgu ühesuguse jutuga: “Jüri, hakkame valitsust tegema. Kohe!”

Eks sotsidel ja IRLil oli hirm nahas, et kui kohe ja kiiresti ei tegutse, siis jõuavad väledad oravad, kes neid varemgi reetnud, ette.  Suur oli muidugi ka ahvatlus Reformierakond lõpuks ometi valitsusest välja ajada. Paremat võimalust ei pruugi niipea tekkida.

Samas tasub kogu võimupöörde õhina juures tähele panna ka mitmeid karisid ja küsimärke. Jüri Ratas on küll uusi tuuli tõotav kangelane, kes saanud äsja jagu ninasarvikust endast (olgugi et too pole just oma paremate päevade vormis). Ent millised on Jüri Ratase ja ka tema lähikonna konkreetsemad plaanid, on siiani mõistatus. Avalikkus on kuulnud toredaid loosungeid ja hüüdlauseid, ent mitte teid nende saavutamiseks.

Teiseks  on Keskerakonna, sotside ja IRLi poolt toimiva koalitsiooni loomine ja kooshoidmine omamoodi kunst. Kolme peale kokku on neil küll  riigikogus 56 häält, ent arvestades, et Keskerakonna sisesõja rahuleping on veel sõlmimata, ei tea keegi täpselt, kuidas seal hääled peavad. Erilist kujutlusvõimet vajab, kuidas saavad nüüd üleöö mõttekaaslasteks näiteks  Mihhail Stalnuhhin ja Mart Nutt, Heimar Lenk ja Sven Mikser või Marko Mihkelson ja Oudekki Loone. Aga eks poliitikas ole võimu nimel imelisemaid ja  hullemaidki asju juhtunud.

Samas oleks ehk pisut vara veel Reformierakonda alistatuks lugeda, sest ega see pole neil esimene kord parterist välja ronida.