Nipp, kuidas tõlkida Juhan Liivi

8. november 2016 TIIA LINNARD
TIIA LINNARD

Tänu Sillamäel elavale luuletajale Vladislav Sumarokile on venelastel võimalik saada aimu, kes on Juhan Liiv, see eesti Puškin, nagu venelased ise ütlevad.

Kas eesti luulet on võimalik tõlkida vene keelde eesti keelt oskamata? Näiteks Juhan Liivi. Võimatu, ütlete teie. Täiesti võimalik, ütleb Sillamäel elav poeet Vladislav Sumarok. 

 

Kui Vladislav kuus aastat tagasi Alatskivile sattus, ei osanud ta selle teadmisega, et seal on sündinud Juhan Liiv, midagi peale hakata. See nimi ei öelnud talle midagi. “Kuidas sa ei tea, kes on Juhan Liiv?” imestasid tuttavad. “Ta on ju eesti Puškin!”

No kui eesti Puškin, siis tuleb teda kindlasti lugeda, leidis Sillamäe poeet ning lõi lahti venekeelse eesti luule antoloogia. Seal oli Juhan Liivilt vaid üheksa luuletust. Eesti Puškin ei ole ju ometigi kirjutanud vaid üheksa luuletust − kus on ülejäänud, tekkis Vladislavil küsimus. Näpuotsatäie leidis ta veel Severjanini tõlkeid, mõne näpuotsatäie veel kelleltki, aga see oli ka kõik.

Mis siis ikka, tuleb endal see töö ette võtta, leidis Vladislav ja andis kahe aasta eest välja raamatu “111 sammu Juhan Liiviga”, kus on vene keelde ümber pandud 111 Juhan Liivi luuletust.

Te tõlkisite ära 111 Juhan Liivi luuletust. See on meeletu töö. 

Ma ei ole tõlk, nii öelda poleks õige. Ma ei oska üldse eesti keelt. Mina olen selle raamatu autor. Tõlkis Malle Peiker Sillamäelt, tehes nii-öelda joonealust tõlget. Mina olen poeet ja ma panin selle joonealuse tõlke sellisesse luulevormi, et see vene inimest kõnetaks. Ma olen kaks aastat elanud Leningradis. Ma ei saa öelda, et Peterburis, sest selle linna nimi oli siis Leningrad. Seejärel elasin 40 aastat Narvas ning nüüd elan juba seitse aastat Sillamäel. Malle Peiker on aga põline sillamäelane ning olnud Juhan Liivi luulega tuttav kauem, kui mina olen üldse elanud.

Kas joonealune tõlge võiks tähendada seda, et teile tõlgiti ära luuletuse sisu?

Jah, ning selgitati ühtlasi Juhan Liivi stiili. Minu stiil on tegelikult hoopis teistsugune, ma ei kirjuta nagu eestlased. Venelaste luulekeel on hoopis teistsugune kui eestlastel.

Ma saan aru, et igal poeedil on oma stiil, aga et see erineb ka rahvuseid pidi… Et eestlased luuletavad ühtemoodi ja venelased teistmoodi? 

Ma saan rääkida vaid nende autorite põhjal, kelle luuletusi ma olen vene keelde ümber pannud − Anna Haava ja Juhan Liivi põhjal. Näiteks ütleb Liiv naise kohta “minu kuldne”, teisi sõnu ta ei kasuta. Kui ma kirjutakski nii ka vene keeles, et naine on kuldne, ja siis jälle, et kuldne ja veel kord kuldne, kõlaks see vene keeles väga magedalt. Kuldsel on ju väga palju varjundeid, näiteks ka šampuse värv on kuldne. Sama lugu on riimidega, vene keeles on need reeglid palju rangemad. Aga kuna Liivi luuletustes on väga palju häid mõtteid, mis oleksid ka venelastele huvitavad − nad peaksid neid kindlasti lugema −, siis ma paningi Liivi luuletused sellisesse luulekeelde, mis on venelastele vastuvõetav.

Ma kordan üle, et olla kindel, kas ma sain teist õigesti aru. Te ei oska üldse eesti keelt.

Absoluutselt mitte.

Kas keegi on varem ka sellist nippi kasutanud, et laseb kellegi luuletused vabas vormis ära tõlkida ja siis paneb need luulekeelde? 

See on tavaline.

Ma pole kunagi midagi sellist kuulnud.

Seda nimetatakse joonealuseks tõlkeks ja seda teeb inimene, kes valdab keelt. Mina lähtun edasi aga juba luuletamise reeglitest. Näiteks Maršak (Nõukogude luuletaja − T.L.) lähtuski inglise luule tõlkimisel poeedi mõttest. Erinevus seisneb vaid selles, et kui ma ise luuletan, siis see on looming ja see tuleb minu hingest, kui ma aga kedagi vene keelde ümber panen, siis see on töö. Aga muidugi tuleb ka töösse hing sisse panna, vastasel juhul ei oleks tulemus nauditav.

Viimati panite te vene keelde ümber Pille Roosi luuletusi tema lavastuse “Mu elu − mu armastus” tarvis. Kohati olid need originaalist paremad. 

Eks kuigipalju satub tõlketöödesse ka mind ennast, st minu stiili. See on paratamatu.

Kuidas käib poeedi käsi Sillamäel?

Töiselt, poole tunni pärast peangi juba vahipostil olema.Teil ikka oma luulekogu on ka ilmunud?

Jaa, 2006. aastal − “Probuždenije oseni” (“Sügise ärkamine”). Paari aasta pärast tahan välja anda teise kogumiku, kus oleks minu enda looming, aga natuke ka Anna Haavalt ja Juhan Liivilt.

Üks küsimus veel. Pille Roosi luuletused on armastusest ning väga romantilised. Kas teil kui mehel oli seda romantikat tagataskust piisavalt võtta, et need venekeelsesse luulevormi ümber panna?

Vastupidi, mu elus on praegu armastusevaene periood, kuid seda suurema innuga ma tema luuletustega tegelesin. Ma ammutasin sealt seda, mida enda elus pole.