Politseinike peksu ohver võitis Euroopa kohtus riiki

4. november 2016 ERIK KALDA
Aleksandr Mihhailov kirjeldas seitse aastat tagasi Põhjarannikule üle elatud õudusi, kuidas politseinikud teda peksid ja piinasid.

Aleksandr Mihhailov kirjeldas seitse aastat tagasi Põhjarannikule üle elatud õudusi, kuidas politseinikud teda peksid ja piinasid.

Euroopa inimõiguste kohus (EIK) leidis, et Eesti riik on süüdi narvalase Aleksandr Mihhailovi ebainimlikus kohtlemises − aluseks sai aastatetagune politseinike jõhker vägivald mehe suhtes. Eesti riik peab politsei ohvrile maksma 10 000 eurot.

 

Vahejuhtum leidis aset 2009. aasta 29. aprilli õhtul Narva lastekodu ja keskkooli juures tänaval. Mihhailov väljus kauplusest, kust oli koos kaaslasega pudeli õlut ostnud. Mees tunnistas tookord Põhjarannikule, et nad olid veidi purjus. Tänaval hakkasid seal jalutavate laste silme all teda peksma kaks patrullautoga saabunud politseinikku, kellel väidetavalt polnud selleks mingit põhjust. Aleksandr kukkus maha ja üks viimaseid asju, mida ta kuulis, oli: “Praegu sööd sa liiva, aga meie juures lähed sa juba tualetti.”

Peksti ka jaoskonnas

Siis kaotas mees teadvuse ja toibus Narva politseiosakonnas kinnipeetute ülekuulamisruumis, kus polnud midagi peale laua ja tooli. Aleksandril olid käed raudus, mehe sõnul peksti teda perioodiliselt edasi, kokku umbes tund aega. Mees rääkis seitse aastat tagasi meie lehele, et üks politseinik pani iga kord enne peksma hakkamist musta sõrmkinda kätte. Kui kinnipeetaval hakkas väga halb − pea ja keha olid verised ja ta oksendas −, saabus kohale kiirabibrigaad, arst tegi süsti ja keeldus kategooriliselt meest politseisse jätmast.

Mihhailov viidi haiglasse, kus tal tuvastati kehavigastused. Järgmisel päeval tegi ta politseile peksmise kohta avalduse, mille alusel alustati uurimist, kuid järgmise aasta 20. jaanuaril menetlus lõpetati põhjendusel, et politseinike süü ei leidnud tõendamist. 15. veebruaril allkirjastas Viru ringkonnaprokurör määruse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, kuid täpselt kuu aega hiljem vaidlustas Mihhailov selle riigiprokuratuuris. Viimane jättis kaebuse läbi vaatamata põhjendusel, et tähtaega on ületatud. Ka Tartu ringkonnakohus jättis samal põhjusel kaebuse sisuliselt läbi vaatamata.

EIK leidis, et riigi seisukoht on kaebetähtaja puhul vale, kuna Mihhailovile ei saadetud kriminaalasja lõpetamise määrust tähitud kirjaga ja seepärast ei saa riik tõendada, millal mees kirja kätte sai.

Riik: vägivald oli õigustatud

Eesti valitsus justiitsministeeriumi näol vaidles kaebusele vastu ka sisuliselt, leides, et kaebaja suhtes jõu ja käeraudade kasutamine oli konkreetses olukorras õigustatud, kuna joobes kaebaja kinnipidamisel oli politseil teave, et tal võib olla nuga, samuti käitus kaebaja agressiivselt. Kaebaja osutas vastupanu nii kinnipidamisel kui politseibussi paigutamisel, mistõttu tuli tema suhtes kohaldada füüsilist jõudu.

EIK tõdes, et riigil oli kohustus tõendada nii seda, kuidas kaebaja vigastused tekkisid, kui ka seda, et jõukasutus oli otseselt vajalik ega olnud ülemäärane. Kohus märkis, et riigisisesest uurimisest piisanuks juhul, kui see menetlus oleks seaduse kohaselt läbi viidud, ent praegusel juhul see nii ei ole.

Kohus põhjendas, et esiteks ei alustatud uurimist kohe, kui kaebaja kaebuse esitas. Uurimise algatamise ja väidetavatelt süüdlastelt ütluste võtmise vahele jäi peaaegu üks kuu, teistelt tunnistajatelt ütluste võtmine toimus ajavahemikus 10 päeva kuni üks kuu pärast uurimise alustamist, mis andis võimaluse tõe selgitamist takistada. “Muu hulgas andis selline ajavahemik politseiametnikest kahtlustatavatele ja politseiametnikest tunnistajatele võimaluse oma ütlustes kokku leppida. Ei ole näha, et riik oleks teinud midagi sellise ohu ärahoidmiseks,” seisab kohtu otsuses.

Ei kogutud tõendeid

Samuti ei ole EIK arvates kogutud vajalikke tõendeid. Eelkõige ei määratud kaebajale kohest meditsiinilist ekspertiisi tema vigastuste fikseerimiseks ja põhjuste selgitamiseks. Ekspertiis telliti kirjalike meditsiinidokumentide põhjal alles kuu aega pärast uurimise algatamist. EIK rõhutas, et selline viivitus tegi sisuliselt võimatuks määratleda, millised vigastused kaebajal olid ning kuidas ta oli need saanud. Lisaks ei kuulanud politsei ära kõiki isikuid, kes olid kaebaja kinnipidamist pealt näinud või kes olid kaebajaga samal ajal arestimajas olnud, samuti ei korraldatud kaebaja soovitud vastastamisi.

EIK tõi esile, et uurimisasutused ei ole püüdnudki põhjendada tunnistajate ütlustes olevaid vastuolusid ega seda, miks eelistati ühtesid ütlusi teistele. Samuti ei ole riik võtnud uurimismaterjalide juurde arestimajas olnud turvakaamera salvestisi ega kogunud tõendeid oma initsiatiivil.

Lõpetuseks heitis EIK Eesti riigi uurimisasutustele ette ka sõltumatuse puudumist. “Uurimise viis läbi Ida prefektuuri uurija, kuigi ka sündmus toimus Ida prefektuuri haldusalas. Seega puudus institutsionaalne sõltumatus,” leidis kohus. Kuigi otsuse kohta uurimine lõpetada andis nõusoleku prokurör, märkis EIK, et ehkki prokurör on uurijatest sõltumatu, ei olnud tema roll järelevalvajana siiski piisav, et uurimist saaks nimetada sõltumatuks. “Nimelt ei olnud näha, et prokurör oleks aktiivselt uurimist suunanud või selle üle aktiivselt järelevalvet teinud. Vastupidi, prokurör oli mitmed kaebaja kaebused uurimisasutuse tegevuse peale formaalsetel põhjustel rahuldamata jätnud. Kohtu tasakaalustav kontroll praegusel juhul puudus, kuna kaebaja kaebusi ei võetud menetlusse väidetava tähtaja rikkumise tõttu,” leidis EIK, kes mõistis oma otsusega Mihhailovi kasuks Eesti riigilt välja 10 000 eurot valuraha ning 4500 eurot kohtukulude katteks.