President Kaljulaid on sõnausuline

3. november 2016 TEET KORSTEN
Kersti Kaljulaid: "Meid peaks huvitama, milline on ühe või teise erakonna ideoloogia, sest ainult selle põhjal saame otsustada, kuidas nad käituvad, kui järgmise valimisperioodi jooksul tekib mõni kriis või tuleb lahendada mingisugust olukorda."

Kersti Kaljulaid: “Meid peaks huvitama, milline on ühe või teise erakonna ideoloogia, sest ainult selle põhjal saame otsustada, kuidas nad käituvad, kui järgmise valimisperioodi jooksul tekib mõni kriis või tuleb lahendada mingisugust olukorda.”

Põhjarannikul oli au teha üks esimesi maakeelseid intervjuusid president Kersti Kaljulaidiga − tema esimese riigisisese visiidi lõpus. Visiidi käigus külastas ta Lääne- ja Ida-Virumaad. Presidendil endal on selge maailmavaade ja ta soovitab ka erakondadelt rohkem ideoloogia kohta aru pärida.

 

Andsite 10. oktoobril ametivande ja nüüd olete lühikese aja jooksul jõudnud teha esimesed välisvisiidid ning praegu lõpetate oma esimest riigisisest visiiti. Kas saab võrrelda võrreldamatut − oli nendel visiitidel ka midagi ühist?

Absoluutselt kõikidel nendel visiitidel on tulnud vastata küsimustele Euroopa ja maailma julgeoleku kohta. Nii Soomes, Lätis kui Leedus ja samuti küsiti täna hommikul Narvas minu seisukohti ses vallas.

TÜ Narva kolledžis kohtusite kohalike noorte ja vabakonna esindajatega. Kuidas läks?

Sinna oli tulnud ka Ukraina inimesi, kes parajasti Eestis viibisid. Loodan, et oli ka lihtsalt linnakodanikke. Auditoorium oli nii täis, kui olla sai. Oli väga tore ja südamlik kohtumine, võib-olla pigem loeng. Aga oli palju küsimusi − jäime päevakavast kohe tükk maad maha. Küsimused olid huvitavad ja loodan, et ka vastused. Peale julgeoleku tulid teemaks näiteks demograafilised probleemid ja majanduskasv. Ja mulle tundus, et inimesed mõistsid, mida rääkisin.

Eile (intervjuu toimus reedel, 28. oktoobril − toim.) olin osaliselt tunnistajaks teie kohtumisele Ida-Virumaa kohalike omavalitsuste (KOV) juhtidega Saka mõisas. Mainisite seal, et Ida-Virumaa on teile tuttavam kui Lääne oma.

Olen töötanud ettevõttes (Eesti Energia − toim.), millel oli suur käitis Ida-Virumaal, ja seal tuli tihti käia. Samuti on Tartu ülikoolil kolledž Narvas, aga ei ole Rakveres. Näiteks kolledži direktor Katri Raik kutsus mind omal ajal kohalikele ettevõtjatele Euroopa Liidust rääkima.

Rääkisite Saka mõisahotellis, et Ida-Virus võiks rohkem olla töökohti, mis pole vaid nii-öelda sinikraedele.

Sellega seoses tekkis arutelu, sest inimesed küsivad, kas Tallinn ikka tekitab maakonda uusi töökohti. Tundus, et vaatenurk “jah, aga teie asi on teha nii, et need inimesed ka siia jääksid, et varsti poleks kahtesadat tühja töökohta” oli neile uus. Tuleb aduda ja mõelda, mida need inimesed otsivad. Tegelikult nad otsivad head elukeskkonda, kus on ka teenusmajandus mõistlikul määral arenenud. Selliste asjade peale tuleks mõelda juba praegu − enne, kui need töökohad liikuma hakkavad. Nende tulekki oleks lihtsam, kui on teada, et siin tehakse selle nimel tööd, et need inimesed end siin koduselt tunneksid ja ideaalis siia tööle jääksid.

Kui ütlesite, et tunnete Ida-Virumaad paremini, kas siis käesoleva, põgusa visiidi käigus saite ka midagi uut teada?

Jaa, mina ei teadnud näiteks, et erinevalt Tallinnast on kõigis Narva lasteaedades võimalus ka eesti keelt õppida. Ma ei märganud täna ka ühtegi gümnaasiumiõpilast, kes poleks eesti keelt osanud. Küsimus on ka selles, mida neilt ootame. Kas seda, et nad räägivad puhtalt, aktsenditult ja vigadeta? Mina seda ei oota; ootan, et nad räägivad julgelt ja arusaadavalt. Need on eri asjad. Võib-olla on väiksearvulisele rahvale omane eeldada, et kui meie keelt juba räägitakse, siis puhtalt. Aga vaadake, suurearvulised rahvad on kõik väga rahul sellega, kui räägitakse nende keelt kehvasti − aga räägitakse! Leian, et peame samuti jõudma sinnani, et meile meeldib, kui meie keelt räägitakse kas või kehvasti, aga räägitakse. Arvan, et nooremal põlvkonnal on asi tunduvalt parem kui keskealistel.

Lugesin kuskilt, et te harjutavat oma ihukaitsjatega vene keelt.

See oli rohkem meedia tõlgendus minu sõnadest. See, mida ütlesin, oli, et olen kuulnud, et ka minu julgestusmeeskonnas on neid, kelle eesti keel on aktsendiga − järelikult ma saan nendega rääkida vene keeles. Millest ei saa teha kohe järeldust, et ma seda hommikust õhtuni teen. Selliseid tõlgendamise probleeme on olnud teistelgi teemadel. Kui me räägime näiteks energiavõrkude ühendamisest Lääne-Euroopa võrkudega, siis ma ei räägi tegelikult energiasõltumatusest, nagu Eesti ajakirjandus on seda läbi teiste riikide − Läti, Leedu või Soome meedia tõlkinud. Räägin just nimelt sellest, et vaba energiaturu tingimustes võiksid meie energiavõrgud olla ühendatud Lääne-Euroopa võrguga. Energiasõltumatus oleks see, kui ma arvaksin, et peaksime kogu elektri ise tootma − mida ma pole kunagi mõelnud ega öelnud. See on sõnastuse täpsuse küsimus − ju siis ma räägin liiga kiiresti ja pikkade lausetega.

Vaatasin tänavu jaanuaris interneti vahendusel IRLi visioonikonverentsi “Isamaa 2.0″, kus esinesite, ja paari seal kõlanud mõtet kuulsin teilt nüüd ka Sakal. Ütlesite kohtumisel KOVi tegelastega, et ajal, mil Eesti oli just taasiseseisvunud, olid ühed majandusolud ja nüüd on teised ning uue majanduskasvu saavutamiseks peame muutuma.

Lätis ja Leedus arvatakse siiani, et eestlased teevad paremini, on tugevamad ja kiiremini arenevad. Tuli nendegi tähelepanu juhtida sellele, et näiteks otseinvesteeringute riiki toomisel − keegi toob valmis tehnoloogia ja võtab kohalikud inimesed tööle − on nemad meist paremad. Põhjus on lihtne: sealsed keskmised sissetulekud on madalamad, aga muidu oleme euroalas võrdsed konkurendid. Kui 20 aastat tagasi oli ühel riigil nagu meie maksusüsteem, nagu oli − ja ega ta praegu halvem ole, on sama hea −, ja tööjõud on isegi haritum, kui oli siis, oli võimatu, et majandus poleks kasvanud. Põhjus on lihtne: tollase sissetuleku taseme juures oli kogu aeg kellelgi mõtet siia tulla oma kulusid optimeerima.

Nüüd, kui oleme keskmise sissetulekuga riik, näeme, et täpselt samade tingimuste juures − hea küll: ka välisturgudel on keerulised ajad − meie majandus enam praktiliselt ei kasva, aga palgad kasvavad ikka, sest jõukamates naaberriikides on tööturg vaba. See tähendab, et majanduskasvu taassaavutamiseks peame ise hakkama liidriteks innovatsioonis. Keskmise sissetulekuni võib jõuda meetodiga, mis meil seni on olnud, aga edasi on juba keerulisem. Läheb küll mõningane aeg, kuni meist kujuneb innovatsiooniliider. Oleme ilmselt leidnud valdkonnad, kus on väga suur šanss − meie digiriik ja eriti meie digiriigi koostöö Soome digiriigiga. Kui meie kaks riiki hakkavad omavahel ühel päeval online´is vahetama andmebaaside vahel informatsiooni − sellist hooba pole maailmas kellelgi.

Mitte kellelgi! Oleme valgusaastate kaugusel teistest ees. Ja ei saa olla, et see ei ärata tähelepanu, et see ei tõmba ligi neid, kes tahavad oma uusi, innovatiivseid teenuseid sellises süsteemis testida. See viib meid keskmise sissetuleku lõksust välja. Aga võib-olla on see ka midagi muud − võib-olla on see biotehnoloogia klaster, mis on meil samuti olemas. Arvan, et variante on mitmeid. Aga makroökonoomiliselt on olukord selline: kuna majanduskasv on väike, peab toimuma majanduse ümber struktureerimine. Sellest oli juttu ka Lääne-Virumaa omavalitsustegelastega, kel oli mure, et võib-olla ei peaks ikka fosforiiti kaevandama hakkama. Selgi puhul on vastus see, et me ei pea selleni minema, kui suudame leida lisandväärtuse mujal.

Kõnelesite huvitavalt, kuidas võiksime soolises võrdsuses õppida Lääne-Euroopa vigadest. Võiksite seda meie lugejaile seletada?

Üks asi on õppida vigadest, aga tegelikult on selleks ka eeldused olemas. Näeme, et praegune noorem põlvkond juba suhtub töösse ja pereellu teisiti. Ka tööturg pole enam selline, et “läksin 8, tulin 18″. Inimestel ongi tihti võimalik oma tööd paindlikult korraldada − kui nad seda tahavad. Mis on üks väga hea eeldus. Teine eeldus on, tõepoolest, mõista, et Lääne-Euroopas on tehtud naisi tööturule hõivates viga, sest see tehti meetodil, kus naistele öeldi: te võite hakata meesteks. Mehed ei tulnud tööturul sentimeetritki vastu, et hakata samal ajal pere eest rohkem hoolitsema. Sellise olukorra loomulik tagajärg on sündimuse langus ja ainuke viis tööjõudu taastoota on mehaaniline iive.

Kui seda ei taheta, tuleb mõista eelmainitud protsessi. Mehaanilisel iibel on oma positiivsed küljed: see toob inimesi − kui nad tulevad läbi ülikoolide −, kes võivad olla head spetsialistid. Ma ei halvusta mehaanilise iibe osa. Aga tuleb mõista, et mitte kõik asjad, mis Lääne-Euroopa ühiskondades on, ei ole tehtud hästi. Tuleb vaadata näiteid, kus on läinud paremini kui üldiselt. Prantsusmaa on koht, kus lastehoid on imehästi korraldatud, riik toetab eralastehoiuteenust, ka lasteaiakohti on üksjagu. Ja mida riik ei tee − ta ei ütle naistele, et olge poolteist aastat kodus, ja kui te pole poolteist aastat kodus, siis te kaotate rahaliselt. Ja see on kriitilises vanuses, kui kursusevennad lähevad ja teevad karjääri ning tõusevad kiiresti juhtivatele kohtadele.

Meie naised ei taha ju midagi emapalgast kaotada, aga kui oleks õigus saada emapalk, aga jätkata tööd ja kasutada emapalka lapsehoiuteenuse sisseostmiseks, oldaks rohkem, nagu Prantsusmaal on. Ja iivet ei surutaks alla − inimesed, naised, ei peaks seda valikut tegema. Teine pool on, et tegelikult meie noored mehed hoolitsevad oma laste eest rohkem, kui näiteks minu põlvkonna meestel kombeks oli. Mida on tarvis saavutada? On vaja saavutada, et tööandjale oleks ükskõik, kas ta võtab tööle noore isa või noore ema. Sinna peaksime jõudma. Seda pole ka Lääne-Euroopas suudetud. Sestap peame neistki paremad olema.

Töötasite kaua Luksemburgis. Kas saab võrrelda sealse tavakodaniku elu Eesti oma eluga?

Nii, nagu Eestis on väikse sissetulekuga raske toime tulla, on see ka Luksemburgis. Miinimumpalgaga pole sealgi võimalik kahe magamistoaga korterit üürida. Üldse tundub, et jõukamate riikide palgataseme sööb perede eelarves tihtipeale ära kulu kinnisvarale ja manööverdamisruumi jääb umbes sama palju, kui on Eestis. Kui siit sai 2004 mindud, siis selle arusaamiseni jõudmine võttis aega, aga nii on. Ja elu kvaliteedi mõttes, kui võtta arvesse kõike − loodust ja eriti administratiivset keskkonda −, teeb Eesti mitte ainult Luksemburgile, vaid enamikule Lääne-Euroopa riikidele silmad ette. On tohutu võit, kui sa ei pea kogu aeg paberipakiga ühest ametiasutusest teise jooksma − neilgi on lõunapaus, kui sa saaksid töölt minna, ja kell 17 on nad nagunii suletud.

Aga selles veendumiseks tulebki käia maailmas ringi?

Jah, selleks tuleb käia ringi, et näha. On meeletu luksus, et saad suhtluse riigiga isiklikust arvutist pärast tööaega ära korraldada.

Kas Luksemburgi riigile tuleb kasuks, et näiteks ELi suur tõlkide ja tõlkijate armee asub just selles väikeriigis?

Muidugi tuleb. Kui lisada tabelisse ELi eelarvekulud, mis on seotud sellega, et seal on nii palju liidu ametnikke, liigub Luksemburg ELi eelarvekasutajana väga oluliselt ettepoole. See on hästi näha Euroopa Komisjoni aruannetes.

Kuidas saaksime omaenda eeliseid esmalt oma kodanikele selgitada ja kuidas viia seda teavet laia maailma?

Nii ongi, et inimesed peavad ära käima, siis tagasi tulema ja seda juttu levitama. Inimesi, kes Eestist ära on, on ainuüksi Soome suunal 60 000. Ja Soome on veel ka suhteliselt talutava administratiivse kultuuriga. Kõik inimesed, kes elavad Belgias või Luksemburgis − kui nad käivad Tallinnas, siis nad ju ka räägivad. Kõigiga, kes ülejäänud Euroopast naasevad, on võimalik leida sel teemal ühine keel − et siin on imelihtne asju ajada.

Mõnda aega enne seda, kui teid valiti Eesti Vabariigi presidendiks, toimusid Eestis mullistused, kus täiesti tühja koha pealt tekitati ühiskonnas konfliktid. Üks kisma oli seotud kooseluseaduse ja teine pagulasteemaga. Kuidas see jama teie meelest võimalikuks sai?

Äkki jäi lihtsalt seletamata? Poliitika on eestvedamise kunst − saad liikuda kiirusega, millisega suudad ühiskonda järele vedada. Jäi seletamata või valiti vale nurk seletamiseks.

Võib-olla on asi ka meedia teisenemises. 30 aastat tagasi oli vabas maailmas hoopis teistsugune ajakirjandus. 

Ka 15 aastat tagasi oli veel teistsugune ajakirjandus.

Praegusel kliki- ja sotsiaalmeedia ajastul pole isegi USA suurtel meediahiidudel võimalik n-ö mängu lõpuni kontrollida. Käesoleval juhul võimaldas see “hea uus ilm” mõningatel aktivistidel − mõlemalt poolelt − skoorida. Ja mida teha, et ühiskond oleks taas sidusam; et poleks probleemi teemadel, kus tegelikult pole probleemi?

Äkki on see ka enesedistsipliini küsimus − ja seda kõikidel osapooltel. Esiteks saab järjest rohkem inimesi aru, et live`is kiiruga visatud pealkiri võib olla ebatäpne, et mõte võib olla lihtsustuses, mis sulle ajalehest vastu vaatab, lihtsustamise käigus kaduma läinud. Eks ka inimesed, kes protsesse juhivad ja mõjutavad, õpivad järjest paremini arvestama sellega, kuidas niisugustes meediatingimustes toimetada. Aga mingisugune osa jääb alati kommetele.

Olete juba mõelnud sellele, et peate kirjutama vabariigi aastapäevaks kõne ja kuidas see protsess teie puhul välja näeb? 

Muidugi olen. Ja ma ei tea, kuidas see protsess minu puhul välja näeb. Tavaliselt mu kõned sünnivad nõnda, et ma hakkan kirjutama ja see lihtsalt tuleb. Aga see pole olnud minu primaarne fookus. Vastutus on palju suurem, kui kirjutada 24. veebruari kõne. Vastutus on, kuidas kasutada viit aastat, rääkimaks asjadest, millesse usun. Olen päris palju ka siin, Ida-Virumaal, rääkinud ja paneme need seisukohad ka kodulehele välja. Minu ametisse asumise kõnes oli palju sõnumeid, millesse usun. Loodan, et see ehk aitab Eesti elule kaasa. Vahest mõeldakse rohkem tulevikule. Keskendutakse võib-olla ka ideoloogilistele küsimustele, sest kui meil on valimised, ei peaks me tundma huvi, kellele lubatakse viis eurot. Meid peaks huvitama, milline on ühe või teise erakonna ideoloogia, sest ainult selle põhjal saame otsustada, kuidas nad käituvad, kui järgmise valimisperioodi jooksul tekib mõni kriis või tuleb lahendada mingisugust olukorda. Valijal on vaja seda teada. Fookus tulevikule ja lapselastele − see ongi raske, selsamal põhjusel, et maailm on hästi lühiajaline; mis täna on meeles, see on homme jälle meelest läinud. Meie ühiskonnas räägitakse hästi palju, et minevikku ei tohi unustada. Diskussioonis ei tohi ka tulevikku unustada!

Kui Ilves oli olnud alla aasta president, üllatas ta mind sõnadega, et ta küll teadis, aga ei adunud, kui vähe võimu on Eesti presidendil. Te olete ka siin Põhjarannikus kahel moel: üks on lihast ja luust inimene Kersti Kaljulaid ning teine on institutsioon.

Olen kogu aeg olnud veidi mures selle pärast, et inimesed küsivad väga palju minu seisukohtade üle sotsiaal- ja majanduspoliitikas. Mida teha? Kuhu me võiks areneda? Mis on meie peamised probleemid? Vastan kogu aeg nendele küsimustele, aga püüan alati kas jutu alguses või lõpus öelda, et annan endale aru, et presidendina mina neid küsimusi ei lahenda, ent nende õige ja pidev sõnastamine on ka väärtus. Ja seda saab president teha. Sõna on see, mis sul on − palju rohkem pole põhiseadus tõepoolest andnud. Aga seda sõna siis tuleb ka kasutada, sõna jõud ongi presidendi töövahend.