Patsientide ohjeldamine vajab selgeid mängureegleid

25. oktoober 2016 SIRLE SOMMER-KALDA
Eva Lillemaa rääkis Ida-Viru keskhaigla konverentsil, kuidas õiguskantsleri büroo jälgib patsientide põhiõigustest kinnipidamist. Taustaks näidatud pilt puuridest pole siiski tehtud üheski Eesti tervishoiuasutuses.

Eva Lillemaa rääkis Ida-Viru keskhaigla konverentsil, kuidas õiguskantsleri büroo jälgib patsientide põhiõigustest kinnipidamist. Taustaks näidatud pilt puuridest pole siiski tehtud üheski Eesti tervishoiuasutuses.

Ida-Viru keskhaigla sügiskonverentsi põletavam teema oli patsientide ohjeldamine. Haiglad peavad seda aeg-ajalt vältimatu abi osutamiseks möödapääsmatuks, riskides samal ajal väärkohtlemise süüdistusega ja oodates pikisilmi seaduse tuge.

 

Põhjarannik kirjutas jaanuaris, et Ida-Viru keskhaigla pulmonoloogiaosakonnas ravil viibivat vanaema külastama läinud lapselaps leidis ta palatist voodi külge kinniseotuna. Šokeeritud lähedane pidas seda väärkohtlemiseks ja saatis kaebuse haigla juhtkonnale. Ida-Viru keskhaigla ülemarst Aime Keis kommenteeris tookord, et vanamemm seoti kinni, kuna ta keeldus vältimatu abi vastuvõtmisest.

Vastuolulised ootused

Kuigi eilse konverentsi teema oli laiemalt eakas inimene tervishoiuasutuses, keskenduti päeva esimeses pooles just patsientide ohjeldamisele.

“Me puutume üsna sageli kokku probleemiga, kus eakas vajab tervishoiuteenust, aga somaatiliste haiguste või vananemise tõttu ei ole ta vaimselt alati sellisel tasemel, et saaks aru selle vajalikkusest,” põhjendas Keis konverentsi teemavalikut.

Tema sõnul tekib sellistes olukordades küsimus, kuidas saab inimesele osutada tervishoiuteenust, kui ta on sellele füüsiliselt vastu. “Eesti seadusruumis ei ole raviasutustele (välja arvatud psühhiaatria) selgelt öeldud, mida nad sellisel juhul teha võivad. Samas ütleb seadus, et vältimatut abi me peame osutama. Kuidas seda teha, kui patsient on vastu?”

Praegu on patsiendi ohjeldamine mõningatel tingimustel lubatud ainult psühhiaatriahaiglas või psühhiaatrilise abi osakonnas. Või kui patsient on suunatud kohtu määrusega erihoolekandele.

TÜ kliinikumi psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre tõdes, et patsiente on ohjeldatud aegade hämarusest saadik ja mitte üheski riigis pole seda õnnestunud täielikult vältida.

“Niikaua kui ei ole toimivaid tõenduspõhiseid alternatiive, tuleb tegelda ohjeldamise vähendamise ja vältimisega − on selge, et see peab jääma kõige viimaseks võimaluseks.”

Tervishoiutöötajatele, patsientidele ja nende lähedastele oleks Tohvre hinnangul parim, kui ohjeldamispoliitika oleks riiklikult reguleeritud, sest sellel on lisaks meditsiinilisele ka juriidilised ja eetilised aspektid. “Ei ole õige panna kogu vastutust tervishoiutöötajatele, kes peavad keerulistes olukordades selle otsuse vastu võtma.”

Sama meelt oli geriaater, Tartu ülikooli kliinikumi traumatoloogia osakonna vanemarst-õppejõud Helgi Kolk. “Praegu lähtume oma eetilistest tõekspidamistest, ilma et oleks väga selgeid reegleid. Me ei ole sadistid ega taha inimesi piinata ega luku taha panna. See põletab meid ka ennast läbi, mistõttu ootame väga seaduslikku raami.”

Tehti järeldused

Aime Keis tõdes, et pärast kinniseotud vanamemme juhtumit tehti keskhaiglas oma järeldused. Samuti valmis dokument, mis reguleerib äärmuslike meetmete kasutamise.

Reet Tohvre ütles, et Tartu ülikooli kliinikumis selline juhend puudub. “Oleme selle kirjutamist alustanud kolm korda, aga kui õiguskantsler külastas Jõgeva hooldushaiglat, kus oli samamoodi koostatud oma sisemine regulatsioon, kuulutas õiguskantsler selle õigustühiseks. Nii panime oma poolelioleva juhendi sahtli nurka.”

Tohvre rõhutas, et kliinikus seatakse piiranguid mõistlikkuse piires. “Meie peame lähtume patsiendi parimatest huvidest ja oma parimast praktikast. Kui me peame piiranguid sättima, siis me seda ka teeme, aga võimalikult täpselt dokumenteerides.”

Õiguskantsleri nõunik Eva Lillemaa nentis, et asutuses, kus patsientide ohjeldamine pole lubatud, ei tohi selleks olla ka juhist.

“Juristidel ja meedikutel on mõnevõrra erinevad vaatenurgad. Meedikutele on kõige olulisem tervisekaitse, juristidele vabaduspõhiõigus. On hea, et saame konverentsil arutada, kuidas leida tasakaal.”

Sotsiaalministeerium on teadlik, et ohjeldusmeetmeid kasutatakse ka teistes osakondades peale psühhiaatria, ehkki seadus seda praegu ei luba.

“Mul on hea meel, et patsientide ohjeldamisest ei sosistata enam nurga taga, vaid sellest on hakatud avalikult rääkima, ükskõik kui ebameeldiv see on. Me teame, et on probleem, aga ei tea selle ulatust − pooltel juhtudel seda ei dokumenteerita,” ütles ministeeriumi nõunik Ingrid Ots-Vaik.

Laiali mindi siiski teadmisega, et lähiajal seadusandlikku lahendit ei tule ja meedikutel tuleb jätkata õiguslikku köielkõndi.

“Selleks, et üks valdkonda korrastav õigusakt valmis saaks, on vahel vaja aastatepikkusi läbirääkimisi eri huvigruppidega. Ma saan aru, et seda on praegu vaja, aga konkreetse lahenduseni pole me veel jõudnud,” tunnistas Ots-Vaik.