Reinsalu Ida-Viru missioon

20. oktoober 2016 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Justiitsminister Urmas Reinsalu üritab donquijote’liku järjekindlusega leida valitsuses liitlasi plaanile tuua lähima paari-kolme aasta jooksul Ida-Virumaale pealinnast üle tuhat riigivõimuga seotud töökohta.

Teiste ministrite seas pole see kavatsus vaimustust äratanud, samas pole keegi neist ka avalikult söandanud öelda, et Reinsalu idee oleks jama. Mõned, nagu erakonnakaaslasest keskkonnaminister Marko Pomerants, on vaid tõdenud, et tema haldusalas ei ole selliseid töökohti, mida oleks mõistlik Tallinnast Ida-Virumaale üle viia.

Mida sellise plaani elluviimine aga kaasa võiks tuua? Sissejuhatuseks tsiteerin Mart Laari esimese valitsuse nõunikku Aimar Altosaart, kes tõdes 1993. aastal Põhjarannikule antud intervjuus, et Narva on  Eesti jaoks eriline piirkond, kuna  seal on kõige rohkem Eesti suhtes umbusklikke inimesi.

“Riik peaks saat­ma oma struktuuridesse Narvas tööle parimaid spetsialiste ja varustama neid parima tehnikaga. Selles küsimuses on aga kõige keerulisem Tallinna ametkondliku barjääri murdmine. Just Ida-Virumaad ja Narvat püütakse ilma jätta. Põhjusteks võivad olla puhtisiklikud sümpaatiad. Mõnel ministeeriumiametnikul on kahtlemata rohkem lahedaid koolivendi tegutsemas muudes Eesti piirkondades. Ta tegeleb meelsamini nendega kui tõrksa Narvaga.”

Veerand sajandit hiljem kõlavad Urmas Reinsalu suust sisuliselt samad mõtted. Optimistide meelest on positiivne, et igasugustele hirmudele ja mustadele stsenaariumidele vaatamata on Ida-Virumaa endiselt Eesti osa ja saab endiselt vabalt heietada mõtteid, kuidas siduda seda kanti paremini ülejäänud Eestiga.  Pessimistide meelest on tegu aga näitega, kuidas riigivõim pole Ida-Viru küsimuses sõnadest kaugemale jõudnudki.

Tõde on nagu enamasti ikka äärmuslike hoiakute keskel. On ilmselge, et veerand sajandiga on Ida-Virumaa  tugevasti muutunud. Iseküsimus, kas sama palju on muutunud ka hoiakud mujal Eestis selle piirkonna suhtes. Tõrksus Narva, Jõhvi või Kohtla-Järvele tööle ja elama asumise vastu on selle kinnituseks. Kuigi tasapisi on üha rohkem neid, kes tulevad ega pettu. Osa hoopis vaimustub ja saab ise Ida-Virumaa säravaks “suursaadikuks”, püüdes murda aastakümnete jooksul kujunenud müüte. Olgu näiteks Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm või Narva kolledži järjestikused juhid Katri Raik ja Kristiina Kallas.

Ida-Viru huvide vastu töötab see, kui ta paistab pidevalt välja hädaoruna. Pigem võiks tema kuvandiks olla mitmekesiste võimaluste kant, kus hakkajatel inimestel on võimalik silmapaistvaid tegusid korda saata. Sageli kiputakse liiga kergel käel sildistama Ida-Virumaa elanikke kremlimeelsusega ja isegi Eesti  riigi vastasusega. Selle kõrval tasuks teada, et teiste seas on Ida-Virust võrsunud kolm praeguse valitsuse ministrit, kaitseväe juhataja, kaitsepolitseiameti asedirektor ja suur hulk tuntud teatri-, kunsti- ja muusikainimesi.

Ja ometigi on Ida-Viru küsimus jätkuvalt aktuaalne ja paljud probleemid, mis olid päevakorral taasiseseisvumise esimestel aastatel, on seda ka praegu. Enamikul neist on sotsiaalmajanduslik tüvi ja juured nõukogudeaegses plaanimajanduses, kus hõivatud olnud osasid inimesi  pole  ka veerand sajandiga  kõige paremini õnnestunud praegusesse aega kohandada. Pikaajaline ülejäänud Eestist suurem tööpuudus ja madalam palgatase loovad selle vundamendi, mille peale on kerge upitada nii julgeoleku- kui lõimumisprobleeme.

Tuhande riigiga seotud töökoha ületoomise otstarbekust peakski hindama eelkõige sellest vaatenurgast, kuidas aitaks see Ida-Virumaal jõuda paremale järjele.

Puhtalt julgeoleku seisukohast  ei ole ilmselt suurt vahet, kas maakonda tuleb juurde sada, tuhat või kaks tuhat riigiametnikku või viiakse osa olemasolevaidki minema. 2007. aasta pronksiöö sündmused toimusid teatavasti pealinnas, kus asuvad parlament, presidendi loss, enamik ministeeriume − ometigi läks mölluks otse kaitsepolitsei peakontori akende all.

Küll aga võiks sel olla pikaajaline kaudne mõju. Riigiametnikel on võimalik igapäevase töö käigus kujundada kaasinimeste hoiakuid ning näidata riigi esindajatena abivalmidust ja sõbralikkust. Mida rohkem neid Ida-Virumaal on, seda parem. See oleks parim viis Eesti riigi suhtes positiivsema suhtumise kujundamiseks nende idavirulaste seas, kelle maailmapilt kujuneb suuresti vaid Venemaa telekanalite kaudu.

See eeldaks, et riigiametnikud ei isoleeru tööväliselt vaid oma suletud klubidesse ega riigi rajatud tsitadellidesse. Nii jääks pealegi kogu ettevõtmisest pigem kinnisvaraarendamise projekti maik. Kolimise motiveerimiseks võiks kaasneda riigi tugi näiteks korterite renoveerimisel. Samas oleks näiteks hea, kui need riigiametnikud oleksid selle maja korteriühistu toimetamistel ühed asjalikumad eestvedajad.

Oluline on siiski, et tuhandel riigitöökohal on kohalikule majandusele märkimisväärne positiivne mõju, mis toetab ka väikeettevõtluse ning kaubanduse ja teeninduse arengut.

Üks kaalukamaid tegureid võiks olla aga see, et Ida-Viru noortele tekib juurde väljavaateid pääseda kodukandis tulevikus mainekale ja hea tasuga riigitööle. See võiks olla tugev motivaator nii eesti keele kui teiste ainete õppimisel ning laiemalt Eesti riigi käekäigule pöidlahoidmisel.

Iseküsimus on, kuidas Urmas Reinsalul õnnestub oma plaani plusside usku pöörata ka lauanaabreid Stenbocki majas.