Mis juhtub siis, kui Iisaku kihelkonna muuseum hakkab propageerima kanepit?

19. oktoober 2016 TIIA LINNARD
Selle ajaga, mis enamasti kulub uutel juhtidel n-ö sisseelamiseks, on Marko Vinni jõudnud Iisaku muuseumis palju ära teha. "Kui mulle on usaldatud asutuse juhtimine, siis ma tahan selle asutuse võimalustest maksimumi kätte saada," kostab ta.

Selle ajaga, mis enamasti kulub uutel juhtidel n-ö sisseelamiseks, on Marko Vinni jõudnud Iisaku muuseumis palju ära teha. “Kui mulle on usaldatud asutuse juhtimine, siis ma tahan selle asutuse võimalustest maksimumi kätte saada,” kostab ta.

Esiteks: selle uudise peale läheksid kõigi kõrvad kikki ning mida muud ühel muuseumil vaja olekski. Teiseks: inimesed saaksid targemaks.

Kõigest kaheksa kuud Iisaku kihelkonna muuseumi juhtinud Marko Vinni on liikunud edasi penikoormasaabastega. Esiteks: eelmisest nädalast kannab muuseum maaturismi kvaliteedimärgist. Teiseks: peagi läheb lahti muuseumi väljapanekute nüüdisajastamine. Ja kolmandaks: muuseumi tulevikuplaanidesse kuulub ka kanep, aga las Marko Vinni räägib sellest ise.

Kas sa oskad kaerajaani tantsida?

Ei.

Aga poluvernikute paela punuda?

Ei.

Siis on sul viimane aeg endal läbi teha need Iisaku muuseumi õppeprogrammid − “Elu griivadel” ja “Rahvariided ja rahvamängud Eesti kultuuriloos” −, mille eest muuseum hiljuti kvaliteedimärgise sai. Siis oskad nii tantsida kui punuda.

[Muigab.] See on muidugi hea, kui sa oskad kaerajaani tantsida, paela punuda ja tunned ka poluvernikute keelt, aga see ei ole muuseumi juhtimise seisukohalt primaarne. Minu asi on leida võimalusi, kuidas muuseumi arendada ja reklaamida, ning kvaliteedimärgis on üks nendest võimalustest. Ma olen väga rahul, et me selle saime. Uhke värk! Eestis on kvaliteedimärgisega muuseume väga vähe, neid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ida-Virumaal oleme üldse teine ettevõte, kes selle märgise sai. Ja see pole mitte n-ö elutööpreemia − selle eest, et muuseum on aastakümneid tegutsenud. Kvaliteedimärgise saamiseks tuli kõvasti rügada ning põhjalik kontroll läbi teha.

Sa oled muuseumi juhtinud kõigest kaheksa kuud. Paljudel kuluks see aeg alles sisseelamiseks.Ma ei tee endale allahindlust. Kui mulle on usaldatud asutuse juhtimine, siis ma tahan selle asutuse võimalustest maksimumi kätte saada.

Sinu projekt pälvis hiljuti EASis rahastuse ning võimaldab hakata peamajas püsiväljapanekuid nüüdisajastama.

Jah, see interaktiivse muuseumi projekt sai Peipsiveere programmist toetust 22 000 eurot. Tilk tõrva meepotis on see, et kõikide projektide rahastamist natuke kärbiti, aga ma loodan, et Iisaku vallavalitsus toetab meid 3000 euroga, et saaksime uuenduste plaani täies ulatuses ellu viia. Meil on plaan minna Eesti rahva muuseumi teed ning tuua vanad eksponaadid tänapäevase tehnoloogia abil − valgus- ja helilahenduste abil − paremini esile. Lisaks paigaldame puutetundlikud infotahvlid, kust saab teavet mitmes keeles. Praegu jääb välisturist meie majas infosulgu.

Iisaku muuseumi kasutuses on kaks maja. Mis on teise majaga plaanis? Seal on ainult üks saal renoveeritud.

Plaanid on suured. Nende elluviimiseks saadan järjekordse projekti teele ning loodan positiivset tagasisidet. Kui me saaksime rahastuse ka selle maja peale, avarduksid meie võimalused märkimisväärselt. Majja tuleksid muuseumitoad, aga ka näiteks köök.

Köök? Muuseumi pedagoog Anne Nurgamaa rääkis ennist, kuidas te pärimuskultuuripäeval pakkusite kanepipiima ja kanepitempi ning üllatasite nendega inimesi ikka üksjagu. Hakkategi seal söögis kanepitoite tegema? 

Jah. Kanepist on võimalik päris palju tooteid teha. Pealegi oleks see muuseumile reklaam missugune. Iisaku muuseum propageerib kanepit! Ainuüksi sellest lausest piisaks, et…

…tähelepanu oleks rohkem kui vaja.

Täpselt nii. Aga reklaami on muuseumile vaja. Jutt käib ikka harilikust kanepist, mitte india kanepist. Harilik kanep kuulus vanasti poluvernikute igapäevase toidu hulka. Tänapäeval on aga nii, et kui räägid kanepist, siis kõik mõtlevad kohe india kanepit. Pärandkultuuripäeval näiteks ütles üks naisterahvas, et ta ei saa kanepipiima juua, sest peab pärast minema autoga sõitma.

Ma mõtlesin, et teen nalja, kui küsin, kas hakkate köögis kanepipiima ja seda pudru moodi kanepitempi tegema, aga teil on tõsi taga!

Jah, me teeksime seda heameelega juba praegu, aga kuna kööki pole, ei tohi me toitu pakkuda. Ma isiklikult olen kõik need kanepitoidud ära proovinud: piima, tembi ja ka kanepikama. Täiesti söödavad.

Teist saab interaktiivne muuseum − nagu Eesti rahva muuseum −, teil saab olema oma köök − nagu Eesti rahva muuseumil (ERMil) . Teil on puudu ainult Neitsi Maarja kuju, mida jalaga lüüa − nagu see oli lühikest aega Eesti rahva muuseumis.

Meie mastaabid on teised.

Seda muidugi. Teist saab Eesti rahva muuseumi vähendatud mudel.

Ikka väga, väga palju vähendatud mudel. Ma käisin Eesti rahva muuseumi avamispäeval ning mõtlesin sinna kõrgete võlvide alla sattudes, et ainuüksi siia mahuks kaks meie muuseumi ära.

Eesti rahva muuseumis on väga ägedad interaktiivsed lahendused, palju on kasutatud hologrammsüsteeme.  See meelitab ka noori muuseumi. Eks meiegi liigu oma võimaluste järgi selles suunas, vaikselt tipa-tapa, väikeste sammudega, aga võttes oma väikestest vahenditest maksimumi. Mul pole midagi selle vastu, kui meid 10-15 aasta pärast väikeseks ERMiks kutsutakse.

Ma loodan, et meie projektid kõnetavad ka neid, kes langetavad rahastamise otsuse. Interaktiivse muuseumi projekt lükati esimest korda tagasi, aga mind pole lihtne jalust maha lüüa. Ma tõusen üles ja proovin uuesti, sest tegemist pole hullu direktori plaanidega, vaid tõsiasjaga, et turismi pole võimalik investeeringuteta arendada.