Kohtla-Järve kultuuriasutuste võrk tõmbub koomale

6. oktoober 2016 IRINA KIVISELG
Niina Aleksejeva sõnul vajavad paljud kultuuriasutused investeeringuid, kuid lähiajal selleks linnaeelarves raha pole.

Niina Aleksejeva sõnul vajavad paljud kultuuriasutused investeeringuid, kuid lähiajal selleks linnaeelarves raha pole.

Mis saab põlevkivimuuseumi tühjaks jäänud hoonest Kukrusel ja teistest Kohtla-Järve kultuuriasutustest, sellest rääkisime Kohtla-Järve abilinnapea Niina Aleksejevaga.

Nagu teada, kolib pärast väikest remonti Kohtla-Järve keskraamatukogu endises lugemissaalis sinna üle põlevkivimuuseum. Mis saab muuseumi vabaks jäänud hoonest?

See konserveeritakse. Linnavõimud peavad mõtlema, mida teha vabaneva kinnisvaraga. Konkreetseid plaane selle hoonega pole, tõenäoliselt püüame selle müüki panna. Võimalik, et leidub keegi, kes on valmis selle taastamisse ja ülalpidamisse investeerima. Lähiajal on meie ülesanne säilitada see hoone vähemalt senises seisukorras. Vandaalide eest on maja kaitstud: seal on olemas signalisatsioonisüsteem ning see jääb sinna ka pärast ruumide vabanemist.

Üks kaalukamaid põhjusi muuseumi ümberkolimiseks oli suure hoone ülalpidamiseks kulunud vahendite kokkuhoid. Ega samasugune saatus ka teisi väherentaableid kultuuriasutusi ees oota?

Rohkem me midagi kinni panna ei kavatse, hiljuti optimeeriti raamatukogusüsteemi. Kultuuriasutuste ülalpidamine on linnaeelarvele suur koormus, sest isegi kõige väiksem Oru klubi nõuab ligikaudu 400 000 eurot aastas.

Me püüame teha kõik selleks, et kultuuriteenused jääksid alles igas linnaosas − töötaksid klubid ja raamatukogud −, sest kultuuriasutused mitte ainult ei mitmekesista elanike elu, vaid ka ühendavad inimesi. Ja kas mitte see siis polegi peamine? Kui sellised objektid kinni panna, kaasneb sellega alati ka elanike äravool.

Mõned aastad tagasi kritiseeriti linnavalitsust Vahtra loomekeskuse rajamise eest endisesse kooli, sest huviklubide ja -ringide ning sektsioonide tegevust saanuks korraldada ka näiteks kooliklassides, mis õhtuti tavaliselt vabad on.

Esiteks tuli kultuurikeskuse töötajad remondi ajaks kuskile ümber kolida. Ning praktika näitas, et neljakorruseline Vahtra keskus on väga nõutud − kõik sealsed ruumid on hõivatud: seal on endale koha leidnud tantsukollektiivid, rahvuskultuuride ühendus, kunstnikud jne. Linnas on tänu sellele tekkinud uued võimalused loominguliseks ja vaimseks tegevuseks.

Võib-olla võinukski mingil määral koole ära kasutada, kuid kas see oleks toonud linnaeelarvele tuntavat kokkuhoidu? Kommunaalkulud oleks kasvanud: vesi, elekter, valve ja koristus…

Vahtra keskuses käib ka palju pensionäre, kellele sobib paremini päevane aeg. Kas see on siis halb, et õnnestus alles hoida nii suur hoone linnaservas kunstide kooli kõrval?

Milliseks hindate linna kultuuriasutuste seisukorda ning millised on nende arenguperspektiivid?

Suuri remonte ja rekonstruktsioone lähiajal kavas ei ole, kuna kõik jõud on suunatud uue spordihalli ehitamisse ja Ahtme keskuse rekonstrueerimisse. Ent probleeme siiski on: Vahtra keskuses on väga halvas seisukorras endine aula ja jõusaal ning neid ei saa praegu kasutada. Ahtme klubis tehti tänavu korda paraadtrepp, kuid põhjalikku uuendamist nõuavad katus ja fassaad ning ka osa siseruume. Millal tekib võimalus nende investeeringute tegemiseks, on esialgu lahtine.

Kuidas on lood Sompa klubis?

See hoone on suurepärases seisukorras ja hoolitsetud. 1999. aastal õnnestus meil võita projekt, mille tulemusel tehti seal korda katus, uuendati sisesüsteeme ja viidi läbi heakorrastus. Mööbel on seal küll vananenud ja tahaks selle välja vahetada, kuid üldiselt on seal ühe kultuuriasutuse normaalseks tegutsemiseks kõik vajalik olemas.

Kuivõrd nõutud on klubid väikestes linnaosades: Orul ja Sompas?

Vägagi nõutud. Seal toimub rohkesti üritusi ning kohalikud elanikud võtavad neist aktiivselt osa. Orul elab ligikaudu tuhat inimest, sealhulgas sadakond last. Sompas on 1200 elanikku, Ahtme klubi teenindab umbes 20 000 inimest.

Kas kultuuriasutused ise ka midagi teenivad?

Iga asutus teenib oma teenuste müügist, nii palju kui suudab, ning see raha moodustab osa nende eelarvest, mida nad võivad kulutada mitmesugusteks vajadusteks. Kuid muidugi ei ole see suur raha. Linn maksab töötajatele palka ning kannab hoone ülalpidamise kulud, töötajate ülesanne on aga pakkuda kvaliteetset kultuuriteenust. Ja minu meelest täidavad kõik meie kollektiivid neid ülesandeid kohusetruult ning hästi. Isegi kõige väiksem asutus − valge saal, kus toimub väga palju põnevat. Loodame, et muuseumi kolimine neile lähemale innustab galeriid uusi projekte ellu viima.