Rakvere teater toob Jõhvi Putini

5. oktoober 2016 TIIA LINNARD
Tundub, et Eduard Salmistule meeldib Ida-Virumaal. Tundub, et Ida-Virumaa on ta ära tinistanud nagu ka Eili Neuhausi ja Ülle Lichtfeldti.

Tundub, et Eduard Salmistule meeldib Ida-Virumaal. Tundub, et Ida-Virumaa on ta ära tinistanud nagu ka Eili Neuhausi ja Ülle Lichtfeldti.

Eduard Salmistu mängis suvel Kukruse polaarmõisas ja lavastas Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis. Homme on ta jälle platsis, sedapuhku Rakvere teatri seltskonnaga Jõhvi kontserdimajas, kus mängib napsilembest kojameest. Paistab, et Salmistule meeldib siin. Paistab, et Ida-Virumaa on Salmistu ära tinistanud. Nagu ka Ülle Lichtfeldti. Eili Neuhausist rääkimata.

 

Te tulete otse Kukruse polaarmõisast. Suveetendused juba ammu läbi, te ei saa ikka saba seinast.

Ei saa veel jah. [Salmistu suul on aval naeratus.] Aga seekord ma käisin seal isikliku projekti pärast.

Nii?

Me lükkame ühe toreda seltskonnaga Rakveres klubi käima ning laename selle tarvis ühe asja siit, teise sealt. Kukrusel käisin ma toole küsimas. Me tahame klubis teha laudadega tantsuõhtuid, kus kõlab elav muusika. Soliidses eas inimestel pole kuskil jalga keerutamas käia. Kuhugi baari selleks ju ei lähe.

Väga põnev! Ida-Virus sama probleem.

No vot. Ma tean Rakvere inimesi, kes sõitsidki selleks nädalalõpus Tallinna, et seal Sossi klubis elava muusika järgi tantsida. Lisaks tantsuõhtutele hakkavad klubis toimuma ka kontserdid, näiteks jatsuõhtud; seal võib lasteüritusi korraldada, asutuste jõulupidusid. Rakvere saab niimoodi ühe mõnusa koha juurde.

Kus see paikneb?

Lilleorus jahimeeste seltsi majas. Nad olid ise huvitatud, et keegi tuleks rentnikuks ja aitaks hoonet ülal pidada. Klubi nimeks saab Lilleoru sohvaklubi. Me oleme väikesi sohvasid juba sinna viinud.

Teil on seljataga Ida-Virumaa suvi. Nüüd, kus joon all − mis te sinna joone alla kirjutasite? Rahul? Väga rahul?

Võiks isegi ütelda, et olen väga rahul, sest august oli siin väga töine. Aga me pole ei Kukruse polaarmõisaga ega kaevandusmuuseumiga teineteisele head aega öelnud. “Kui seda metsa ees ei oleks” − see lugu läheb edasi: Kukruse polaarmõis läheb sellega külla teistesse mõisatesse. Tuleval suvel ilmselt Tallinna külje alla Saku mõisa, edaspidi miks mitte ka Lõuna- ja Lääne-Eestisse.

Rakvere teatri näitlejad on harjunud rändama, asi see siis…

…teha pole.

Just. Ja Kohtla-Nõmmel näeb tuleval suvel taas “Kaevurite päeva”?

Jah, kuupäevad on juba paigas. Kaheksa etendust augusti esimeses pooles.

Kas te kriitikat talute?

Jaa, absoluutselt.

“Kaevurite päeva” teine vaatus jäi keskkonnale alla. Ehk siis kaevanduskäik kui Eesti teatriajaloos uudne mänguplats mängis teist üle.

Jaa, täitsa mõistan seda, aga nii ta tuli ja midagi pole teha. Vaatame, kas me vormime uuel aastal midagi või jääb nii, nagu on. Te käisite vaatamas kontrolletendust, kuid viimane etendus oli palju parem. Lavastus oli teinud mitmed sammud selles suunas, mis ta võiks olla. Areng oli suur. Enne olid ajanappusest lihtsalt piirid ees. Näitlejad olid esietenduse ajaks teinud maa all proovi vaid neli korda. Proovisaalis mängida on üks asi, maa all on aga hoopis teine keskkond. Ka tehniline pool − kui pikalt muusikat mängida jne − loksus etenduste käigus paika. Ja naised leidsid ise nüansse juurde, see on ainult tervitatav. Nad on profid. Ega see, mis nad suutsid teha kaheksandaks etenduseks, kao enam kuhugi. Sealt alla tase enam ei kuku.

Homme olete te Jõhvis, sedapuhku jälle näitlejana. Rakvere teater mängib Vladimir Žerebtsovi “Ausammast”, mille on lavale toonud Vene lavastaja Filipp Los. Tema sõnul on tegu ühe parema satiirilise näidendiga, mis viimastel kümnenditel vene keeles kirjutatud. Teie mängite napsilembest kojameest ja see on peaosa. 

Jah, see on lihtsa inimese lugu, minu meelest hästi sümpaatne, selline kurbnaljakas ja natuke hale. Lugu sellest, mis võib juhtuda inimesega siis, kui ta avastab, et “ronib” valesse ülikonda, kujutab ennast kellegi teisena ning kõik aitavad sellele kaasa. Tema minapilt endast muutub.

Kes veel mängivad?

Ülle Lihtfeldt − tema mängib minu kaasat. Minu sõpra, kes on elus üht-teist saavutanud, mängib Tarmo Tagamets. Aga laval on veel värvikaid tegelasi: Tarvo Sõmer mängib miilitsat, Helgi Annast võimukat ja teenetega pensionäriprouat, Saara Kadak mängib pioneeri jne.

See lõhnab nagu tripp nõukaaega.

Ega Venemaa kolkalinnades, mille kohta Liisa Aibeli tegelaskuju ütleb, et üleval pool ei teata isegi nende olemasolust kaardil − ega seal pole riikliku korra vahetumisel elustandardid väga muutunud. Elu käib seal ikka samas rütmis edasi, nagu see 1917. aastal veerema lükati. Lavastuses on veel kaks tegelast, nemad ilmuvad minu tegelasele unenäos. Üks on kindral, teda mängib Tarvo Sõmer, ja teine on jumala asemik. Nii nagu vene inimesele kohane, oli selleks varem tsaar, nüüd president. Teda mängib Tarmo Tagamets. Kuigi see näidend on olnud Venemaal auhinnatud, pole seda seal kunagi mängitud, ikka sellesama presidendi rolli pärast.

Kelle nägu see president on? Putini nägu?

Absoluutselt.

Putin tuleb lavale?

Jah, väga äratuntavalt.