Ida-Viru esinduspere: “Siin on kõik olemas”

3. oktoober 2016 SIRLE SOMMER-KALDA
Perekond Krilovs.

Perekond Krilovs.

“Kas te peate nüüd panema oma lapsed vene lasteaeda? Kas seal palka üldse makstakse?” muretsesid tuttavad Kristi ja Ringo pärast, kui nad kahe aasta eest pealinnast tagasi Vokka kolisid. Nii, nagu on tulnud selgitada, et Ida-Virumaa on täiesti elamisväärne koht, tõestab perekond Krilovs, et siia on tore ka külla tulla neist said Ida-Virut tutvustavates turismivideotes maakonna esindusnäod.

 

Kui kaua teie pealinna kõrvalehüpe kestis?

Ringo: Minul 15 aastat, alates sellest, kui läksin ülikooli, ja Kristil 11 aastat. Alles mujal mõistad, kui hea siin on.

Kristi: Oleme mõlemad Vokas kasvanud ja Toilas koolis käinud, aga meie tutvus algas alles siis, kui Ringo oli juba ülikoolis.

Ringo: Panime plaani paika esimese lapse sünni ajal, et hiljemalt kooliks kolime Vokka tagasi.

Kristi: Siin on staadion, meri…

Ringo: Siin on kõik olemas. Ka Toila on lähedal, kui tahad parki minna.

Kristi: Eks palju on töös kinni. Tagasi kolides olin mina teise lapsega kodune ja mõtlesin, et midagi ma ikka leian.

Ringo: Ja mina olen kontoritöötaja. Mul pole eriti vahet, kas mu töölaud on Tallinnas või siin [Ringo töötab edasi ASi Würth tootejuhina]. Muutunud on ainult see, et iga nädal käin ühel päeval või paaril Tallinnas. Aga Eesti on nii väike.

Kristi: Ja siin elamine kaalub sõitmise üles.

Kas Tallinnas tundsite end võõrkehana?

Kristi: Sa harjud ära, aga siin oli alati parem.

Ringo: Käisime siin kogu aeg, sest mõlema emad ja vanaemad on Ida-Virumaal. Puhkepäevad läksid lähedaste külastamise peale. Mõtlesime, mis see point on.

Kristi: Kusagil mujal Eestis ei saanud käia, sest kogu aeg käisime siin.

Ringo: Nüüd saad puhkepäevadel teha, mida tahad. Sellele, et kolimise otsus nii vara sündis, andis kõige suurema tõuke Aaron. Ta oli siis paariaastane ja iga kord, kui hakkasime Tallinna tagasi sõitma, ta pool teed nuttis. Nõudis, et me ta vanaema juurde tagasi viiksime. Ja Tallinna lasteaeda läks ta nii, et hoidis meist kinni ja röökis.

Kristi: Ta ei tahtnud seal kuidagi harjuda. Voka lasteaias pole seda kordagi olnud, et ei tahaks minna. Tallinnas oli rühmas 24 last ning nad sõid, mängisid ja magasid ühes ruumis. Kujutan ette, et stress oli väga suur. Siin on eraldi magamis- ja mänguruum ning garderoob.

Ringo: Vokas tead peaaegu kõiki, Mustamäel elades oli hea, kui tundsid oma trepikoja rahvast.

Kristi: Õnneks leidsin ka mina meelepärase töö. Kui tahtsin Brittat lasteaeda panna ja hakkasin ringi vaatama, nägin töökuulutust, et Ida-Viru ettevõtluskeskus otsib haridusprogrammi “Ettevõtlik kool” üle-eestilist koordinaatorit. Ega ma mujale ei kandideerinudki see tundus just see õige. Talllinna töökaaslased küsisid: “Kas sa ikka vene keelt oskad? Kas lapsed lähevad vene lasteaeda? Kas sulle seal töö eest ikka palka makstakse?” Eelarvamused on uskumatult suured.

Ringo: Meie üritame rõõmsalt kõigile rääkida, kui hea siin on, ja tegelikult on ka!

Kristi: Ja me pole ainsad tagasitulijad. Enne meid olid just ühed sõbrad Vokka kolinud. Ja teine klassiõde oma perega tuli aasta varem.

Vokas on tekkimas tõeline noorte perede kommuun….

Kristi: Jah, lasteaed on täis. Tore, et on eakaaslasi, kellega suhelda.

Need, kes on näinud turismivideoid, teavad, et teil olid ülipõnevad võttepäevad: käisite lasketiirus ja mängisite tennist, nautisite spaamõnusid ja ronisite vaatetorni, punusite laastukorvi ja matkasite rabas. Kas teil endil oli Ida-Virumaal avastusi?

Kristi: Mind üllatas positiivselt, et kõik külastatud söögikohad olid väga peresõbralikud ja et Ida-Virumaal saab nii maitsvalt süüa.

Ringo: Paljudes kohtades olime muidugi käinud, aga nendest kohtadest, kuhu sattusime esimest korda, võib jääda pikalt rääkima. Näiteks Jõhvi kirikumuuseum, Kukruse polaarmõis, kuigi selle külastamine oli plaanis… Avinurme puiduaidas ja Iisaku muuseumis polnud ma käinud. Viimane oli suur üllatus, et väikeses kohas on nii palju vaatamist. See ongi see, et kui oled kohalik, siis vaatad kaugemale. Nüüd, kui puhkus tuleb, teame, kuhu külla tulevaid sõpru viia.

Kristi: Mind üllatas ka Kotka matkarada, et sinna on tehtud lõkkekohad ja puhkemaja ja vaatetorn.

Kui kerge või raske oli teile auku pähe rääkida, et te videotes kaasa lööksite?

Kristi: Mina ajan tavaliselt kõigepealt sõrad vastu, aga tean, et pean alati Ringoga nõu pidama, sest tema on meie peres edevam pool.

Ringo: Elame ju ainult ühe korra.

Kristi: Kui ma oleks Ringole öelnud, et mulle sellist asja pakuti, aga ütlesin ära, siis kujutan ette, et ta poleks sellega rahul olnud. Ringo leidis, et ikka peab proovima ja need videod on ju mälestuseks. See on tegelikult õige.

Kust sa muidu nii ilusaid kaadreid oma perearhiivi saad, eks?

Kristi: Pilte teed ise ka, aga just videod lastel on kunagi hea vaadata. Ilusad videod tulid, isegi olen mitu korda vaadanud.

Nende ilusate, aga ainult pool minutit kestnud sutsakate tegemiseks kulus kolm 9-10tunnist võttepäeva. Videote autor Gert Zavatski kiitis, et sellele vastupidamiseks peab olema sportlik pere, seda enam, et kõige väiksemad osatäitjad olid kolmene ja viiene. 

Kristi: Ütlesin kohe Gerdile, et olen nõus siis, kui lapsed saavad lõunaund magada. Muidu nad ei oleks vastu pidanud.

Ringo: Näiteks kui tegime võtted Kohtla-Järvel ära, siis järgmine sihtpunkt oli Avinurme ja lapsed said autos magada.

Aga tuleme sportlikkuse juurde tagasi. Teie nimed figureerivad kõikvõimalikel jooksuvõistlustel. 

Kristi: Mina jooksen vähem, Ringo ikka rohkem.

Ringo: Mina tõukan teda tagant. Kristi plaan on elus vähemalt korra 42,195 km joostes läbida.

Kristi: Olen öelnud, et kunagi ma jooksen, aga pole öelnud, millal.

Ringo: Mina harrastan jooksmist tervisesportlase tasemel. Maratonis on nii, et esmalt lähed alistama nelja tunni piiri. Praegu on minu eesmärk 3.30, sellest on kaks minutit puudu jäänud. Käin üle Euroopa nii linnamaratonidel kui ka Alpides, mis on teistmoodi elamus. Alustasime 2009. aastal, esimene maraton oli Kopenhaagenis 42 kilomeetrit linnaekskursiooni. Kõige rohkem olen jooksnud Šveitsis.

Kristi: Enamasti käin kaasas, tavaliselt läheme natukene varem kohale ja jääme kauemaks.

Ringo: Olen jooksnud kokku 23 maratoni, neist seitse Tallinnas ja ülejäänud Euroopa eri paigus.

Saan aru, et teie pere reise dikteerivadki maratonid…

Ringo: Kui käime talvel soojal maal, siis me ikka puhkame. Harjutan peamiselt kodus. Vokas on head metsarajad ja kui tahan asfaldil joosta, siis teen seda Toila pargis, seal saab ka tõusu võtta. Üritan joosta kolm-neli korda nädalas, korraga keskmiselt 10-15 kilomeetrit.

Kristi: Lapsed osalevad hea meelega kõikidel tillujooksudel.

Ringo: Ida-Virumaal on rahvajooksude kontsentratsioon minu meelest kõige suurem, väga palju on võimalusi: elamusjooksud, jooksusarjad… Mina jooksen aasta ringi, igal aastaajal on eri looduspildid, lõhnad… Eriti naudin looduses liikumist pärast seda, kui pidin Tallinnas jooksma mööda liiklustihedat Tammsaare teed.

Kristi: Kõige parema tunde annab mööda kallast jooksmine: ühel pool meri, teisel viljapõld. Selline tunne, et ajaks käed laiali nii äge on!