Öine Aidu karjäär muudab matkajad napisõnaliseks

3. oktoober 2016 PEETER LILLEVÄLI
Olematu vooluga kanalil ei pea liiga palju sõudma ning füüsiliselt on matk kõigile jõukohane.

Olematu vooluga kanalil ei pea liiga palju sõudma ning füüsiliselt on matk kõigile jõukohane.

Paadiretk endisel kaevandusmaastikul on uus ja ainulaadne kogemus. Töö lõpetanud karjääris, kus pumbad on seiskunud, taastus looduslik veetase ja nüüd on seal kümneid kilomeetreid kanaleid, mida saab väiksemate veesõidukitega avastada. Mõjukas on vaatepilt nii päeval kui ka ainulaadse põhjavalgustusega paadiga sõites pimedas. Vee läbipaistvus on seal esialgu üks Eesti paremaid ning kaldamaastik tublide kaevurite tehtu tõttu erakordne ja meenutab Skandinaavia fjorde. Taas üks maakonna potentsiaalseid Nokiaid on sündinud, nüüd tuleb see ainult populaarseks turismisihtkohaks muuta. 

 

Põhjavalgustid täispuhutavatele kummiparvedele disainis Jõhvis lapsepõlve veetnud, kuid juba veerand sajandit Kagu-Eestis matkamist ja maaturismi arendanud Levo Tohva. “Mõte paatidele põhja alla valgustus ehitada tekkis Lätis mööda valgustatud kanaleid sõites,” rääkis ta. Internetist otsides selgus, et selliseid valgustussüsteeme on maailmas ehitatud palju, kuid mitte täispuhutavatele ujuvvahenditele. “Kummipaat mängib väga palju, kuna sõltuvalt temperatuurist õhk paisub või tõmbub kokku, ja valmislahendused ei sobinud.” Nii tuli endal leiutada viis, kuidas veekindlad leedketid elastselt paadi külge kinnitada. Toitega oli lihtsam. Autoakul toide oli loogiline lahendus, kuid väga hoolikas pidi olema ühendamisel, et niiskus sisse ei pääseks ja lühiseid ei põhjustaks.

Suurima efekti annab selline paat muidugi suure läbipaistvusega vees, mida Eestis kohtab ennekõike tööstusmaastikul. “Aidu ja Rummu karjäär on sellised. Vähemalt seni, kuni seal täielikult looduslik vee-elustik ei teki,” sõnas Levo Tohva. Need kohad annavad matkakorraldajale ka erakordselt hea võimaluse näidata, milline on meie elumugavuste hind. “Aastatega olen aru saanud, et enamik inimesi mõtleb, et kui neil on kodus hulgaliselt elektririistu ja suitsev korsten puudub, ongi nad keskkonnateadlikud. See, et kuskil kaugemal nende vidinate tootmiseks ja käigushoidmiseks märkimisväärselt loodust kahjustatakse, lihtsalt ei jõua kohale,” rääkis Tohva. Aidu on hea koht seda näidata ja võib vaid ette kujutada, mis toimub veel kolmandas maailmas, kust on pärit enamik haruldasi maavarasid, mida meie nutipõlvkonna seadmetes kasutatakse.

Kuus korrust lammutada ja ühte korrust kasutada 

Progressi hind sai Levole selgeks varajases lapsepõlves, kui tema vanaema elas Pavandus otse elektrijaama suitseva korstna jalamil. “Õunad-marjad olid kaetud halli tuhakihiga, mida arvatakse vaid Kunda eripäraks, ja hiljem asustati elanikud sealt kaugemale ümber,” meenutas Levo Tohva.

Öine retk Aidu karjääris on lummav. Madalamas vees on põhja hästi näha ja sügavamas annavad paadivalgustid ufoliku kuma. Matkaliste laternad kobavad järske kaldaseinu, kus turritavad välja suured paepangad ja lokkab taimestik. Ilus, kuid selle saavutamiseks on lõhutud ja teisaldatud kuuekorruselise maja kõrgune maakiht, et kasutada ühe korruse kõrgust vähese kalorsusega põlevkivikihti, millest suurem osa on muutunud omakorda mitte just kõige loodussõbralikumateks jäätmeteks. Elektrijaamade kõrvale on tekkinud tuhaväljad ning õlivabrikute juurde poolkoksiterrikoonikud. Sellest kõigest jutustatakse turistidele paadiretkel. Koju sõites võib aga imetleda valgustatud ristmikke ja kergliiklusteid, mida hilisõhtul keegi ei kasuta, ja mõelda, kas ikka peab kõik nii uhke ja valgussäras olema.

Muljetamise ning ringisõudmise vahepeal tehakse retkel, olgu see siis päevane või öine, ka vaikusepause. Aga see on nii kõrvulukustav, et hakkaks vist küll mõistusele, kui seda pikalt pidada. “Olen matku korraldanud tuhandetele inimestele, aga Aidu öistel retkedel näen esimest korda, kuidas matka lõppedes on inimesed sisemiselt liimist lahti. Tavalist lõõpi-hõiskamist-muljetamist ei ole. Moka otsast öeldakse head aega ja emotsioonid jõuavad minuni päeva-paari pärast sotsiaalmeedia kaudu või e-kirjade näol,” rääkis Levo Tohva. Samas teeb see matkakorraldajate südame soojaks. Mida paremini aduvad inimesed tervikpilti, seda suurem on lootus, et vastu võetakse looduse jaoks jätkusuutlikke poliitilisi otsuseid.

Matkaradadel tunglemist ei ole

Ida-Virumaa suurest loodusturismi ja üldse turismipotentsiaalist on räägitud juba kaks aastakümmet, kuid huviliste tung on muude Eesti piirkondadega võrreldes väikeseks jäänud. Ka firma matkajuht, kes Aidu öiseid veematku korraldab, tegutseb ennekõike Kagu-Eestis ja mujale minnakse harva eeskätt oma töötajate rutiini lõhkumiseks. “Minu suurimad tänud hosteli Everest perele, kes mu siia kutsus ja aitas taasavastada lummavaid Ida-Virumaa matkakohti, olgu siis ürglooduses või tööstusmaastikel,” ütles Levo Tohva. See aga ei tähenda, et kohalikud äpud oleksid ja ise hakkama ei saaks. “Tööd on siin kõvasti tehtud ja kohalikud matkakorraldajad on hästi tublid. Mujalt tulnu võib sellele suurepärasele tordile vaid mõne kaunistuse lisada.”

Aga tordi mekkijaid on palju vähem, kui idavirukad ise tahaks. Eks ikka tuleb rääkida maakonna mainest. Osa inimesi pelgab siia tulla, teised aga ei teadvusta seda loodusturismi sihtkohana. “Kui tullakse, siis Narva viiekroonise vaate, Kuremäe kloostri või Sillamäe pärast. Matkakohad on suurtest maanteedest kaugel ja sellist näidisreklaami nagu Kagu-Eestis, kus suvel kanuutreilereid nägemata on peaaegu võimatu ringi sõita, siin pole,” sõnas Levo Tohva. Ka igasuguseid firmade suvepäevi, mis olid kunagi hea reklaamikanal Kagu-Eesti matkakorraldajatele, kipub vähemaks jääma. Seega jäävad sotsiaalmeedia ja suust suhu liikuv reklaam. “Pärast seda kui suvel siin veematkadega algust tegime, on üks osaleja kolmel nädalavahetusel Aidus käinud. Koht on eripalgeline ja võimaldab jälgida, kuidas loodus kiiresti taastub. Mets on tagasi võitnud vanad karjääriväljad ja vaid ebaloogilised pinnavormid tunnistavad, et maastiku kujundas inimene, mitte loodus. Teisel pool aga on vaid igav liiv ja tühi väli mõne rohupuhmaga,” rääkis Tohva.

Sellel aastal on planeeritud öiseid Aidu veematku vaid mõni üksik, kuid kevadel nendega praeguste plaanide järgi jätkatakse. Suvel, kui pimedaks ei lähegi, tasub aga ette võtta päevane vee- või jalgsimatk. Ja see on vaid üks näide, kus saab Ida-Virumaal erakordseid ja eripalgelisi matkaelamusi nautida.