Marina Kaljurand: ärge õpetage lastele sõnu “fašist” või “venku”

24. september 2016 ERIK GAMZEJEV

 

Marina Kaljurand.

Marina Kaljurand.

Kolmapäeval Ida-Viru omavalitsusjuhtidega kohtunud presidendikandidaat Marina Kaljurand tahaks vähendada Eesti ühiskonna vastandumist. 

Väga palju on räägitud, et järgmine Eesti president peaks olema Eesti ühiskonna ühendaja.

Just.

Keda kellega peab ühendama?

Kõigepealt peaksime lõpetama vastandamise.

Kelle vahel?

Linn ja maa, üks poliitiline erakond ja teine poliitiline erakond, eestlased ja venelased − see vastandumine on meil siiamaani. Haridustaseme järgi vastandumine. Tegelikult on meil seda vastandumist väga palju ja meil on järjest rohkem populismi − see on asi, mis peaks ära lõppema.

Kui erakonnad omavahel ei vastanduks, siis mis neid eristaks? Tekiks sama olukord nagu siis, kui oli üks kommunistlik partei. Kas poliitiliste erakondade vastandumine pole siis loomulik?

Ma pean sellest väga lugu, et meil on erisugused poliitilised vaated ja parlamentaarne demokraatia. Nii on ja peab ka jääma. Aga meil on ka väga palju sildistamist, demagoogiat ja võib-olla mõnikord ka hirmu ning isegi vaenu õhutamist. Aga lahendusi seejuures välja ei pakuta. Puudu jääb see konstruktiivne osa.

Kuidas ühendada eesti ja vene kogukonda? Veerand sajandit on see teema päevakorral, aga ikka tuleb tõdeda, et need kogukonnad elavad justkui eri maailmades.

Ma arvan, et väga palju õigeid asju on tehtud. Kaitsevägi, kultuur, sport, tsiviilühiskond, keelekümblusklassid − need on edukad näited. Kuna olen ise vene juurtega, siis ma usun väga sellesse, et saab edukalt olla ühiskonna osa, kui oskad keelt. Kui tagada Eestis elavatele vene noortele hea eesti keele oskus ja haridus, siis läheb neil ka Eestis paremini. Statistika ju näitab, et kurjategijaid, narkomaane, töötuid on venekeelse elanikkonna seas proportsionaalselt rohkem kui eestikeelsete inimeste seas.

Mul on olnud Ida-Virumaal väga sümpaatseid kohtumisi, kus noored on tulnud ja küsinud, et kas ongi nii, et kui mul on Eesti pass ja oskan eesti keelt, siis võin saada ka Eestis ministriks. Ma olen vastanud, et ongi nii. Õppige keeli ja saage hea haridus. See on põhiline, mis on praegu konkurentsis olemiseks vajalik.

Sõltumata haridusest, ei saa enamik vene inimesi aru, miks on vaja Eestisse juurde tuua NATO liitlasvägesid. Kuidas te seda neile selgitaksite?

Need ongi väga keerulised küsimused. Olen ka Ida-Virumaal rääkinud Krimmi okupeerimisest ja meie välispoliitikast. Ka sellest, miks on meie suhted Venemaaga sellised, nagu nad on.

Me püüame tasakaalustada seda, mis tuleb täiesti teisest inforuumist, mida mina julgen nimetada propagandaks. Sellele saab vastu ainult selgitades ja veel kord selgitades. Ka nendel kohtumistel, kus minuga ei jääda lõpuni nõusse näiteks küsimuses, miks Eesti ei tunnusta Krimmi okupeerimist, tunnistavad inimesed lõpuks ikkagi, et see on vähemasti küll õige, et 21. sajandil ei pea teist riiki jõuga vallutama. Hakatakse asju nägema ka teise nurga alt.

Sama küsimus on ka NATOga. Kui selgitada, et me ei valmistu sõjaks, vaid kaitseme ennast. Meie parim kaitse on tõhus ja efektiivne heidutus. Seda näeb ka teine pool.

Venemaaga suhete parandamise osas on Eesti seisukoht olnud, et oleme teinud omalt poolt kõik, pall on Venemaa käes. Samas on teie konkurent presidendivalimistel Mailis Reps ühe esimese asjana lubanud minna Moskvasse suhteid siluma. Kas teie näete mingeid võimalusi, mida Eesti saaks reaalselt oma huvisid kahjustamata selleks teha?

Mis oleks Eestile kõige parem? Kui meie kõrval oleks demokraatlik, rikas ja õnnelik Venemaa. See on meile parim julgeolekugarantii. Naabritevaheline koostöö ja suhtlemine on alati vajalikud.

Praegu on külmutatud poliitilised suhted kõrgel tasemel. Mina presidendina ei lähe 9. mail Moskvasse. Minu arvates ei ole õige seista Punasel väljakul ja suruda kätt presidendiga, kelle väed on okupeerinud Krimmi ning kes praegu sõdivad Ida-Ukrainas. See ei ole õige. President on ka sümbol.

Aga diplomaatiline suhtlemine käib ja peab käima. Majandussuhted ei taastu ilmselt kunagi sellisel tasemel, nagu nad olid aastal 2007, aga need peavad meie riikide vahel jääma. Ka mina arvan, et hea, kui sanktsioone ei oleks. Aga need on kehtestatud selleks, et tagada julgeolekut. Ukraina julgeolekut, Euroopa julgeolekut ja seeläbi ka meie julgeolekut. Samas on mul hea meel, et kultuurisuhted on päris tihedad.

Endise valitsuse liikmena olete te ilmselt ka lugenud Ilmar Raagi 2015. aastal koostatud salastatud raportit, milles ta tõdes, et Eesti on kaotamas Ida-Virumaad. Kas selles raportis sisalduvad seisukohad on teie meelest põhimõtteliselt õiged?

Ma olin selle arutelu juures. See kirjatükk ei olnud ainult faktidel põhinev kuiv analüüs. Sinna oli lisatud ka mõnevõrra mõtlemist ja ilukirjanduslikku stiili.

Kas me saame täna olla kindlad, et Eestis pole üldse inimesi, kes soovivad Eestile halba? Muidugi me ei saa. Iga riik peab olema selleks valmis, et tema territooriumil elab inimesi, kes tahavad riiki kukutada. Oluline on, et me teame, tunnistame ja jälgime seda. Meie julgeolekuteenistused on sellest ka väga avalikult kirjutanud oma aastaraamatus.

Ent on ka sotsiaal-majanduslik pool. Miks on Ida-Virumaa endiselt maakond, kus on suurim tööpuudus ja ülejäänud Eestiga võrreldes väiksem palgatase?

Häid ja kiireid lahendusi on raske leida. Kuid midagi positiivset on siiski toimumas: toetuste maksmine ettevõtetele, kes võtavad töötuid tööle, tööstusparkide arendamine, kutsekoolide tugevdamine. Midagi liigub, aga olen nõus, et see ei toimu üleöö. Me tegime palju vigu 1990. aastate alguses.

Milliseid?

Meil oli väga palju emotsioone. Eestlased ütlesid venelastele, et pakkige kohvrid ja minge minema. Venelased nimetasid eestlasi fašistideks. Need hoiakud rikkusid omavahelisi suhteid päris tugevasti.

Kas enam selliseid hoiakuid teie arvates pole?

Mina väidan, et need on kadumas. Vähemalt see noor põlvkond, kes on sündinud pärast 1991. aastat, on teistsugune.

Mu poeg oli kaitseväes koos vene noormeestega. Ta ütleb, nad on samasugused, nad kuulavad sama muusikat, neil on samasugused teksad.

Väga oluline roll on vanematel. Meie kasvatame ja kujundame oma lapsi. Ükski laps ei tea selliseid sõnu nagu “fašist” või “venku” või “sovett” enne, kui meie seda neile räägime. Me saame ise väga palju ära teha selleks, et meie kodust läheksid välja noored, kes on avatud, kel pole komplekse ja kes tahavad Eestis elada ning kes saavad aru, et kui Eesti on nende kodumaa, siis tuleb seda ka austada.