Selleks et süüa nagu president

23. september 2016 TIIA LINNARD
Sigwari juhataja Margo Jäger (vasakul) viis kantselei peakoka ja tema meeskonna Varja tsehhis ringkäigule.

Sigwari juhataja Margo Jäger (vasakul) viis kantselei peakoka ja tema meeskonna Varja tsehhis ringkäigule.

Selleks et süüa hommikust või õhtust nagu president, piisab jupikesest Sigwari singist ja jupikesest Sigwari suitsupeekonist.

 

Kuidas on Sigwari tooted president Toomas Hendrik Ilvesega seotud?

Kõige otsesemalt: neid võib leida tema söögitaldrikult.

Siga tuleb Sigwarist

Kõik, mis puudutab sealihatooteid, tellib presidendi kantselei peakokk Taigo Lepik Sigwarist ehk − nagu ta ise ütleb − siga tuleb Sigwarist.

“Ninast sabani,” kasutatakse Lepiku sõnul kantselei kohviku köögipoolel kaugeltki mitte ainult sisefileed.

Eile tuli Lepik oma meeskonnaga Varjale Sigwari töötajaid koostöö eest tänama.

Kuidas see välja nägi? Suruti kätt ja vahetati meeneid?

Seda ka. Kuid algus oli palju põnevam.

Nimelt korraldas Sigwari juhataja Margo Jäger kaugelt tulnud külalistele Varja tsehhis ekskursiooni, mis algas… Ei, tapamajast siiski mitte, aga ka see poleks Lepikul jalgu alt löönud. “Ma olen sea tapmist varem näinud,” kostab ta rahulikult, vaadates huviga rümpade kallal leeklambi ja elektrisaega askeldavaid mehi ning kiigates kuuma vanni, mis karva maha võtab.

“Mis, kas tahtsite ka vanni minna?” pärib ta naerusuiselt oma abilistelt, keda on tulnud suitsuahjude juurde jõudes järele oodata. “Vara veel!”

Aus kraam

Kui leeklamp levitab kärsalõhna, siis mõned sammud eemal, suitsuahjude juures lähevad ninasõõrmed rõõmuga ümmarguseks. Nii isuäratav!

“Selline see meie väike tsehh ongi,” kostab Jäger tagasihoidlikult ning juhatab külalised teisele korrusele.

Sigwaris ei tehta pakasuhhat, siin pole selleks ruumigi. Külalised palutakse laua taha puhkeruumis, kus ka Sigwari enda töötajad söömas käivad.

“Nad võivad Sigwari tooteid süüa nii palju, kui tahavad,” kostab Jäger.

Laual on Sigwari kaup ja see kaup on aus: see on lihast. Seda saab osta Ida-Virumaal, aga ka Tallinnas.

Presidendi kantselei peakokk püüab aastas korra käia nelja-viie tarnija juures, et neile terekäsi pihku pista.

“Hea on ise ära näha, kust kaup tuleb,” kostab Lepik, kes ei rahuldu tootjatele vaid tellimuskirjade saatmisega.

Presidendi kantselei kohvikust, kus toitlustatakse iga päev ligi 50 inimest, leiab Sigwari toodetest ka täissuitsuvorsti Tarvas, suitsusinki, suitsupeekonit, suitsukooti, jõulude ajal ka verivorsti.

Sigwari verivorstid on ära proovitud ka Ameerika presidendil Obamal. Vähemalt mõned aastad tagasi Ilves neid talle külakostiks viis. Ega pead panti ei saa selle eest keegi anda, kas Obama neid ikka mekkis või mitte, aga tõsiasja, et Sigwari vorstid Ameerikasse lendasid, see ei muuda.

Väike pood, suur valik

Kantselei kohvik pole restoran, kus menüü peab olema fikseeritud. Kui peakokk tahab, teeb üks päev vutti, teine päev lööb sea potti.

Sigwari sea.

Lepikul oli sel suvel korra kiusatus kohviku külastajaid verivorstiga üllatada. “Teete te suvel üldse verivorsti?” pärib ta Jägerilt.

Jäger kostab, et kui kantselei kohvikus ollakse valmis neid 120 kilo pintsli pistma, siis miks mitte.

“Nii suur see kiusatus nüüd ka pole,” tõdeb peakokk.

Enne kui lahku minnakse − külalistel on plaanis veel Tapale seenele minna, otsima musti torbikseeni, ja Moe õllevabrikus ära käia −, külastatakse Sigwari väikest kauplust Varjal.

Pood on küll väike, aga valik suur. Peakokk proovib ühte ja teist, vanemkokk Tiina Vassilkova proovib ühte ja teist ning kokk Svetlana Issaikina proovib ühte ja teist. Kõik noogutavad kiitvalt pead ning kinnitavad, et siit võib edaspidi kohviku menüüsse veelgi täiendust tulla. Näiteks keedusalaamit ja Kämpingu vorsti. Mõlema maitse olevat väga hea.

Kuigi Sigwari täissuitsuvorstist Moskva vaatavad vastu suured pekitükid, mille peale naised enamasti nina kirtsutavad, teab tark tarbija, et selles vorstis on rasva vähem kui keeduvorstis.

Paljud mehed on selle vorsti nimel valmis… Näiteks ämma maha müüma. Ja just nende pekitükkide pärast.

Ise, ikka ise

Sigwaris tehakse kõik ise: ise haritakse põldu, ise külvatakse vilja, ise tehakse sellest sigadele jõusööta, ise notitakse sead maha ning ka toodangut turustatakse ise. “Kui midagi valesti läheb, pean ma endalt aru pärima, kedagi teist süüdistada pole,” kostab Jäger, kes Sigwari juhatajana selle kõige eest vastutab.

Põldu on 500 hektarit.

Sigu alla 4000.

Toodangut turustatakse aastas üle 650 tonni.

Seda, kuidas Sigwar kogu tsükliga ise tegeleb − seda ilmaimet on käinud ka president Ilves kaemas.

Varsti saab Eesti uue presidendi. Ei tea, mida tema süüa eelistab? Huvitav, kas keegi presidendi kandidaatidest on taimetoitlane? Aga kui ongi − kantselei rahvas tahab ikka liha süüa, külalised samuti.

Nii et küllap on Sigwari toodetel ka edaspidi Kadrioru lossis minekut.

Lepiku pilk jääb Varja poe letis pidama sea välisfileel kamara ja ribikondiga. “See jääb palju mahlasem kui puhas välisfilee,” kinnitab ta. “Mõtlesin siia sõites, et küsin, kas neil sellist fileed ka on, aga polegi vaja küsida: täitsa olemas!”