“Oh my god!”*

21. september 2016 TIIA LINNARD
HEI HOO! Eastforesti meister Margus Tikovt ja Norras kalal käinud Marek Peet (vasakul) toimetasid oma tagasihoidliku kalakese Mäetaguse jäägrimuuseumisse kõigile vaatamiseks.

HEI HOO! Eastforesti meister Margus Tikovt ja Norras kalal käinud Marek Peet (vasakul) toimetasid oma tagasihoidliku kalakese Mäetaguse jäägrimuuseumisse kõigile vaatamiseks.

Oh my god!” on Singapurist pärit tudengineiu üllatus suur nagu mõnes Ameerika telesõus, kui ta näeb kontori seinal hiiglaslikku kalatopist.

 

Tegelikult pole vahet, oled sa Singapurist või Sindist − seina kattev kalapurakas võtab suu lahti igaühel.

Mis kala see selline on?

Ja kus see kontor asub?

Kalaõnn

See kontor asub… Mäetagusel! Metsamajandusega tegeleva Eastforesti kontor.

Mis on metsameestel kaladega pistmist?

See kala on trofee, kummardus Neptunile ja ilus mälestus mullusest Norra reisist: üks ütlemata uhke mälestus sellest, kuidas Põhja-Norras Andenesis õnged vette visati ja 158 kilo kaaluv saak välja tõmmati.

Juhtus see viimasel, viiendal püügipäeval, kui kalastajad olid juba lootust kaotamas, et midagi tõsist konksu otsa jääks.

Aga näe, näkkas, ja veel kuidas!

Mehed madistasid poolteist tundi, enne kui 80 meetri sügavusel lõpuseid pidi konksu otsa jäänud 2,2meetrine hiidlest paati vinnati.

Pärast kaalumist ja mõõtmist selgus, et vaid kaks kala, mis läbi aegade Andenesis välja püütud, on olnud suuremad.

“Tänavu tõmmati seal aga 220kilone lest välja,” teab Eastforesti juhtuse liige Marek Peet rääkida. “Paistab, et neid poisse seal ikka jagub.”

Neid “oh sa poisse”.

Karu Jaagule naabriks

Kalakest külmutati kaks ööpäeva ning veeretati seejärel jääkastis Eestisse, kus liha suitsutati ning pisteti pintslisse − “väga maitsev,” ütleb Marek −, nahast ja peast tegid aga Tallinnas asuva Studio Viridise taksidermistid topise.

Esialgu rändas see Mäetaguse mõisa jäägrimuuseumisse. Eelmisel nädalal aga õnnistas Eastforest suure peoga sisse oma kontori ning kalake toodi selleks puhuks firma katuse alla, külalistele näha.

Üleeile transporditi topis muuseumisse tagasi. Sinna jääb ta aasta lõpuni. Edaspidi tahavad metsamehed oma kalaõnne siiski kontoris eksponeerida. “Ega me pane kätt ette kellelegi, kes sisse astub ja kala näha tahab,” lubab Marek lahkelt.

Koos Singapuri neiuga on Mäetagusele tulnud Venemaa noormees. Tegemist on Eesti filmiguru Arvo Iho õpilastega Tallinna ülikoolist, nad teevad siin oma koolitööd − filmivad ja pildistavad. Videoklipid ja fotod jäävad edaspidi Ida-Virumaa turismiarendajate käsutusse.

“Mis ta silmadel viga on?” küsib Venemaa noormees, olles lestaga tõtt vaadanud.

Midagi pole viga. Lest ju! Lesta mõlemad silmad asuvadki samal kehapoolel.

Kuigi kalake on pärast gurmaanide söögikordi ja prepareerimist teinud kaalujälgijate rekordtulemuse − 158 kilost on alles vaid 35 kilo −, pole tema ubimine seinalt ja autosse tassimine sugugi lihtne.

Aga tehtud see saab ning, saba uhkelt üle autokasti ääre, sõidab lest tagasi muuseumisse, kus ta naabriteks on karu Jaak ja nimetu hunt.

Minge talle sinna külla!

Tuur, mõõkkala ja säga

Kalad on idavirulaste suurest saagist topise teinud Studio Viridise firmamärk. Mitte et nad imetajate ja lindudega halvemini hakkama saaksid, kuid just kalade klassis on nad võitnud Skandinaavia meistrivõistlustel auhinnalisi kohti, nagu ka Euroopa meistrivõistlustel.

Nende käe all sai topiseks ka 1996. aastal Muhu kalurite räimemõrda sattunud üliharuldane tuuraliik − atlandi tuur, mis kaalus 136 kilo ja oli 2,9 meetrit pikk.

See topis asub Saaremaa muuseumis, kuid kalast tehti ka kaks mulaaži − Eesti loodusmuuseumi ja Helsingi ülikooli zooloogiamuuseumi tarvis.

Viridise taksidermistid tegid mulaaži ka 2006. aastal Hiiumaa rannast sinna edelatormiga sattunud mõõkkalast, kel oli pikkust 2,6 meetrit.

Suuri kalu on ligi veerandsada aastat tegutsenud stuudio meistrite käe alt läbi käinud teisigi, üks neist Peipsi järvest poolsurnuna leitud 55kilone säga. Ka selle kala mulaaži saab näha Eesti loodusmuuseumis.

Taksidermistidest spetsid tegutsevad mulaaže tehes nagu kriminalistid oma laboris, kasutades materjale, mis võimaldavad teha ülekandeid mikromeetri tasemel. Töö on keeruline ja aeganõudev, aga tulemus kvaliteetne ja hooldusvaba, just selline, nagu muuseumidel vaja.

Mulaaži ehk täpset koopiat saab teha igast kalaliigist, kuid topist ehk naturaalpreparaati mitte.

“Näiteks lõhilastest ja tursalistest ei saa,” räägib Studio Viridise taksidermist Val Rajasaar. “Nad on niivõrd rasvased ja kõhrelised, et nendest on mõistlikum teha täpne koopia. Aga paltus, lest, haug, koha, ahven − need on tugevad, kõvad kalad, neist saab teha naturaalpreparaati.”

Paltus ongi teiste sõnadega hiidlest.

Ja hiidlestast polnudki Studio Viridise meistrid varem topist teinud. Idavirulaste kalake oli neile esimene.

Mitte et varem poleks kalamehed käinud stuudios paltuse pärast maad uurimas. “Igal aastal on korra või kaks käidud,” tõdeb Val. Kuid kaup on katki jäänud, sest topise tegemine pole odav töö.

Tiimitöö

Massi poolest oli idavirulaste hiidlest Muhu kalameeste püütud atlandi tuuraga võrdne. Aga lest on ju veel lapik ja katsu siis sellist mürakat põrandal ühelt küljelt teisele keerata! “See oli ikka paras katsumus,” tõdeb Val. Vaja läks kolme inimese keharammu ja mitmeid hoobasid. “No pagan, ei saa teise külje peale! Lapik on. Lapik ja kuradi raske,” meenutab ta.

Kuid neid pingutusi ei anna siiski võrrelda atlandi tuuraharuldusest vormi võtmisega. Siis töötati viiekesi ning seina peal oli kaks ja pool lehekülge täis kribatud, mida mis järjekorras teha: nüüd need materjalid, nüüd see silikoonvorm, nüüd need kinnitused. Kõik oli läbi mõeldud ja täpselt üles kirjutatud, nagu lennuki käivitamise reeglistik.

Vaeva nähti kaks ja pool ööpäeva. Selle aja jooksul magati vaid silmatäite kaupa. “Selline see suurte asjade tegemise protseduur kord juba on,” tõdeb Val.

“Tõeline taksidermist ei saa olla lihtsalt osavate kätega sell, tal peab olema teadmisi bioloogiast, anatoomiast ning ka kunstiannet (maalimine, skulptuur, voolimine jne),” on taksidermistide maailmameistrivõistlustel hõbedale tulnud Ott Koppa öelnud. Tema tegutseb Jõgevamaal.

Val leiab, et üks inimene ei saa aga olla võrdväärselt hea nii bioloogias, anatoomias, skulptuuris, maalimises ja voolimises. “Ei ole olemas meest nagu orkester,” märgib ta. Sestap hinnatakse Studio Viridises meeskonnatööd, kus igaüks on oma ala ekspert.

Kui kalamulaaži tehes tuleb kõik uuesti värvida, siis värvimisest ei saa üle ega ümber ka kalatopist tehes. “Kala värv hakkab tuhmuma juba sellest hetkest alates, kui ta on sattunud võrku või jäänud konksu otsa,” räägib Val.

Nagu päris

Idavirulaste paltuse topis on näiteks heledam, kui Norras tehtud piltidelt näha. Nimelt selgitasid taksidermistid enne värvimistöödega algust tehes välja, et merepõhjas ujudes on paltus palju heledamat värvi kui veepinnale jõudes. See on tema kaitsenipp ning püüd ennast võimalikult nähtamatuks teha.

Idavirulaste topis on seega nagu päris, nagu kala ujuks oma koduvees, mis sest et muuseumi või siis kontori seinal ripub.

Kuid värvid varieeruvad ka igal isendil. Palju uhkeid hauge prepareerinud Studio Viridise topisetegijad teavad näiteks, et kuigi Eestis elab üks haugiliik, võib siin kohata kolme erisuguse mustriga isendeid: on pikivöödilised, on ristivöödilised ja on täpilised.

Kala nahk tõmmatakse liimiga selga topisemannekeenile, nii nimetavad taksidermistid vahtplastidest ehitatud anatoomiliselt täpset lihakeha mudelit. Eelnevalt on nahka töödeldud nii, et see ei idaneks ega mädaneks, ei koitaks ega hallitaks.

Kui vanasti kasutati selleks ülimürgist arseeni, siis nüüd inimorganismile ohutut eulaani.

Enne värvimist tuleb kohati pahteldada, et õmblused näha ei jääks, ning näiteks õngekonksust põhjustatud auk ära peita. “Teinekord ütleb kalamees aga, et ära peida, see auk ongi väga tähtis, et sinna panen landikonksu sisse,” vahendab Val klientide erisuguseid soove.

Pärast värvimist saab kalatopis selga lakikihi − jällegi sellise, nagu kalamees tahab. Et oleks läikiv nagu veest äsja välja võetud või siidmatt nagu vee all.

Lakk kaitseb topist ühtlasi ultraviolettkiirguse eest, et värvid aja jooksul ei pleegiks.

Just selline see Mäetaguse jäägrimuuseumis seinal rippuv paltus nüüd ongi − ei idane ega mädane, ei koita ega hallita ning on kiirguse eest kaitstud. Väga, väga pikaks ajaks.

Need silmad

Need silmad, mille asetus hiidlesta esimest korda oma elus näinud Venemaa noormeest imestama pani − nende toorikud on tehtud Saksamaal Euroopa tuntuimas Karl Lange klaassilmavabrikus. Sealt on võimalik tellida sobivad silmad kellele tahes: lindudele, imetajatele, kaladele, roomajatele, kahepaiksetele, ka inimestele. Jah, Karl Lange klaassilmavabrik teeb silmi ka inimestele. “Selle vabriku kvaliteet on täpselt see, mis meile sobib,” ütleb Val.

Studio Viridis osales kümmekond aastat tagasi ka sakslaste vabriku klaassilmade valiku laiendamises. Kõik sai alguses sellest, et Vali sõnul oli nende ilvese silmade valik kehvavõitu: “Ilvese silma pupill ei muutu kunagi selliseks piluks nagu krokodillil või kassil.”

Koostöö tulemusel on sakslastel nüüd pakkuda ilvese silmadest seitse varianti, vastavalt sellele, mis valgustingimustes tahetakse ilvest esitada.

Mida kõike peavad taksidermistid arvestama!

Kaladega on aga nii, et nende topiste tarvis hangitakse Saksamaalt läbipaistvad toorikud. Kõik see, mis puudutab pupilli ning kaladel pupilli ümber olevat kuldset rõngast ja vikerkesta, maalitakse silma tagumisele küljele kohapeal.

Seda kuldset rõngast tuleb üldsegi mikroskoobi all teha, sest see on nii imepeenike.

Kummardus loodusele

Kas te Tartumaal Äksis jääaja keskuses olete käinud? Seal näeb elusuuruses eelajaloolisi loomi, üks neist on mammutimamma oma pojaga. Ka nemad on Studio Viridise meistrite tehtud.

Mammutikujusid on maailmas teisteski muuseumides, kuid mitte ühelgi neist pole sellist karvkatet nagu Äksis. See on ehtsa mammuti karva struktuurile kõige ligilähedasem. “Me kasutasime mitut materjali, mitte muskusveise nahka, mida on varem kasutatud ja mis on mammuti seljas täiesti kõlbmatu,” selgitab Val, kuidas jõuti palju kiidetud tulemuseni.

Seega − Ida-Virumaa meeste püütud hiidlestast tegid topise meistrid, kes saavad ka mammuti tegemisega hakkama!

Au meistritele!

“Au ja kuulsus ka kalameestele, kes oma saaki väärikalt austavad ning mitte midagi ei lase kaotsi minna, nagu eetika nõuabki,” ütleb Val, kellele tähendab topise tegemine kummardust loodusele.

* Oo, mu jumal!