Tulevikuplaanidest peab rääkima

19. september 2016 

Plaanitavas ühinemisjärgses Alutaguse valla keskuses Iisakus on haldusreformi tõttu tõusnud esimene pahameeletorm: osa lastevanemaid ei pea loogiliseks kolida lasteaialapsed välja praegusest lasteaia ja vallamaja ühishoonest, et teha ruumi eeldatavalt suurenevale ametnikkonnale. Vallavõimudel on muidugi oma argumendid, milles võib näha oma loogikat, ja pealegi on see väidetavalt vaid paberile kantud stsenaarium, mis ei pruugigi realiseeruda, kui raha pole.

Tegelikult võib ka selles väikeses konfliktis näha oma loogikat. Kui omavalitsusi ootavad ees nii suured muutused, et korraga on viie valla asemel üks, siis ei saa kõik toimuda nii, et reform ka tavainimesi kuidagi ei puuduta. Sest tegemist ei ole mitte vallavalitsuste reformi, vaid palju laiema ümberkorraldusega. Seetõttu saame ilmselt ka tulevikus siit-sealt kuulda rahulolematusest ühe või teise muudatusega, mida see reform kaasa toob. Ja seda hariduses, kultuuris, sotsiaalvaldkonnas − kõikjal, millega kohalik omavalitsus kokku peab puutuma. Kuigi praegu väidetakse vastupidist, siis kindlasti muutuvad osale inimestele mõned teenused praegusega võrreldes halvemini kättesaadavaks, kuna pakkuda igal pool endistes vallamajades täisteenust ei tundu ühel hetkel enam otstarbekas.

Muidugi ei saa ühinemislepingutega kogu tulevikku uues omavalitsuses ära määrata, seda teeb paljuski kujunev reaalsus, aga inimestele olulised asjad tuleks siiski enne järgmisi valimisi vähemalt lahti rääkida. Kui Iisaku juhtumi juurde tagasi tulla, siis oli pahameel paljuski seotud sellega, et ei  räägitud nendega, keda muudatus kõige otsesemalt puudutab.

Info jagamine on tähtis ka seetõttu, et kui haldusreform eeldab rahvaküsitlusi, siis peab rahvas võimalikult hästi teadma, mille poolt või vastu ta hääletab. Ent kui inimestel pole mingit ettekujutust, mismoodi vald tulevikus toimima hakkab, on neil ka keeruline seisukohta võtta.