Vene tuntud toiduajakirjanik testis Ida-Viru söögikohti

17. september 2016 SIRLE SOMMER-KALDA
Purtse linnuses serveeriti Nika Ganichile räimerooga, aga kõigepealt toodi lauale kohapeal valmistatud leib ja maitsevõi. Toiduajakirjaniku sõnul näitab esimese asjana restorani taset just see, kas leib on ise tehtud ja kuidas seda pakutakse.

Purtse linnuses serveeriti Nika Ganichile räimerooga, aga kõigepealt toodi lauale kohapeal valmistatud leib ja maitsevõi. Toiduajakirjaniku sõnul näitab esimese asjana restorani taset just see, kas leib on ise tehtud ja kuidas seda pakutakse.

Nika Ganich alustas Eesti toidu teejuhi tegemist Ida-Virumaal ja pani siin ka eelmisel nädalal punkti. Moskva toiduajakirjanik lahkus siinsetest söögikohtadest heade muljetega, kuid leidis, et väljas einestamiseks on endiselt liiga vähe võimalusi.

 

Ida-Viru turismikoordinaator Kadri Jalonen rääkis, et Nika Ganich alustas Eesti toidu teejuhi koostamist 19. augustil just Ida-Virumaal.

Päriselt maitses

“Esimesena käisime degusteerimas-fotografeerimas Wironia restorani steiki, Saka mõisa restorani jäätist, Purtse linnuse räime, Mimino trahteri hinkaleid, Valge Hobu trahteri leiba ja Konju juustu. Talle päriselt maitses. Konju mõis oli ajakirjaniku erisoov, sest teda huvitab ka toidu tootmine. Konju oli 48. kitsefarm, kus ta käinud oli,” vahendas Jalonen.

Eelmisel nädalal tegi Ganich tiiru Narva ja Narva-Jõesuu restoranidele.

Valitud söögikohad ja toidutootjad jõuavad raamatusse “Geografia na vkus”, mida on tehtud ka teistes riikides, sedakorda EASi (ettevõtluse arendamise sihtasutuse) toel Eestis.

Raamatu koostajate soov oli, et toidukohtade valik oleks võimalikult lai ja need pakuksid erisuguseid maitseelamusi kõrggastronoomiast igapäevase toiduni. Mida eripalgelisem, seda parem. Sellest lähtudes pakkus Ida-Viru turismiklaster välja n-ö meie maakonna lipulaevad.

Ka võõrustamise reeglid olid paigas: söögikoht pidi valima ja valmistama oma menüüst ühe toidu ning andma kaasa selle retsepti. “Peakokad seda reeglina teha ei taha, aga saime kaubale,” kommenteeris Jalonen.

Ganich soovis kohtuda söögikoha peremehe, tegevjuhi või peakokaga. Kuigi ta pildistas ka ise toitu ja interjööri, pidid võõrustajad saatma järele häid pilte oma fotopangast. Ja mitte ainult oma söögikohast, vaid ka ümbrusest.

“Mulle oli uus kogemus olla söömise assistent,” naeris professionaalset toiduajakirjanikku saatnud Jalonen. “Nika on kena sire naisterahvas ning loomulikult ei jaksanud ta kõike ära süüa. Saime toitu jagada.”

Tervitasid hurraaga

Nika Ganich tunnistas Põhjarannikule, et kohtus ja vestles Eestimaad läbi sõites rohkem kui 150 inimesega. “Ma proovisin kõike, millega meid kostitati. Tihtipeale käisime läbi seitse kohta päevas. Võib ette kujutada, et see polnud sugugi lihtne. Aga kõik, kellega me kohtusime, suhtusid sellesse ettevõtmisse hurraaga ja võtsid meid vastu väga soojalt. Tahaks kõiki selle eest tänada!”

Mahukasse gastronoomilisse teejuhti kogub Ganich Eesti paremate toidukohtade ja -tootjate kirjeldused ning oma vahetud muljed. Ühtlasi on see retseptiraamat. “Me kogusime kokku täiesti unikaalse materjali,” kommenteeris ta.

Ida-Virumaal meeldisid Ganichile mitmed söögikohad, näiteks kaluritalu Narva-Jõesuus ja kohvik TÜ Muna Narva kolledžis. Jõhvis jätsid hea mulje nii Wironia kui Mimino. “Muuseas, ma olin juunis Gruusias ja lõpetasime äsja töö Gruusia köögi programmi kallal telekanalis Кухня ТВ. Seetõttu võin täie vastutustundega öelda, et Mimino on suurepärane Gruusia restoran kvaliteetse ja maitsva toiduga.”

Samamoodi hindas ta Eesti toitu trahteris Valge Hobu. “Mulle meeldis ka Purtse linnuses ja Konju kitsefarmis. Viimasesse on ideaalne sõita lastega, sest seal on tõeline taluloomaaed: kitsed, lehmad, haned, alpakad.”

Kiitis vett ja leiba

Omamoodi lugu oli Narva linnuse restoraniga Rondeel, kuhu toidu teejuhi koostaja ei tahtnud esialgu jalgagi tõsta.

“Olin seal varem käinud ja arvamus sellest kohast polnud just kõige parem. Ja kuidas ma üllatusin, kui nüüd sinna uuesti sattusin! Rondeelis toimetab uus andekas peakokk Indrek Kõverik. Ta on koostanud uue menüü, sellise, mida säärane koht vajab, kasutades kohalikke toiduaineid ja ohtralt loomingulisust.”

Näiteks tõi Ganich esile suupiste − komplimendi ebatavalisel leival −, mis näeb välja nagu vana nahk ja millele on asetatud kohalikud delikatessid: kitsejuustupallid, marineeritud seened, silmud. “Nimi on ka naljakas − A5/380. Meeldis veel hartšo, mille retsepti võtsin raamatu jaoks. Loodan tulla Ida-Virumaale taas jõuluvaheajal ning kindlasti läheme sõpradega õhtustama Rondeeli, et tutvuda sealse talvise hooajamenüüga ja süüa verivorsti, mida peakokk lubas.”

Ootamatu avastus oli toiduajakirjanikule ka Narva-Jõesuu spaahotelli restoran Kuurort.

“Seal on imeline kokk ja sealses köögis teatakse värskete toiduainete väärtust. Aga mis kõige tähtsam − neil on ebatavaliselt maitsev vesi, millest nad toitu valmistavad. Absoluutselt puhas ja ilma igasuguste lisanditeta. Sanatoorium ammutab seda spetsiaalsest puurkaevust, maa-alusest järvest, mis on umbes 40 meetri sügavusel. Seda vett lihtsalt tasub juua!” kiitis Ganich.

Tuttav lapsepõlvest

Ida-Virumaa on moskvalannale tuttav lapsepõlvest, seetõttu nautis ta nii käidud kohti kui uusi avastusi.

“Viibin siin sageli puhkusel ja armastan seda kanti. Ei saa mainimata jätta, et Ida-Virumaal on toimunud suured muutused paremuse poole, aga mulle tundub, et siin on endiselt vähe kohti väljas söömiseks. Kohvikute ja restoranide valik on väga piiratud. Pole hubaseid kohti, kus tassike kohvi juua. Narva-Jõesuu rannikul on ainult üks restoran vaatega merele − see on väga kummaline. Arvan, et siia sobiks hooajarestoranide formaat, nii et restoran või kohvik avatakse suveperioodiks ja aastavahetuseks, kui turiste käib rohkem.”

Eesti maitsete geograafia loodab Ganich valmis saada juba aasta lõpuks. Esialgu elektroonilise versiooni. “Jaanuaris-veebruaris anname selle trükikotta ning järgmisel kevadel loodan raamatut koos sõprade ja partneritega Tallinnas esitleda,” ütles Ganich, lisades, et Venemaal jõuab raamat müügile suurematesse raamatupoodidesse.