Londonis töötav narvalanna teeb Kreenholmi portree

5. september 2016 AGO GAŠKOV
Maria Kapajeva.

Maria Kapajeva.

Narva kunstiresidentuuris töötab sel suvel kaks kuud kunstnik Maria Kapajeva, kes on sündinud Narvas, kuid elab ja töötab juba 10 aastat Londonis. Kapajeva kunstiprojekti keskmes on Kreenholmi manufaktuuri sotsiaalne pärand üleminekuajal: tekstiilivabriku endiste töötajate isiklik ja kollektiivne mälu pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

Kuna Kapajeva on teemat uurinud 2014. aastast, kasutab ta oma töödes peale residentuuri jooksul kogutu ka varasemat materjali ja perekonnaarhiivi − kunstniku mõlemad vanemad töötasid Kreenholmis. Nii tutvustab kunstniku tegevust kunstiakadeemia Narva residentuur.

AGO GAŠKOV

info@pohjarannik.ee

Kuidas te Kreenholmi sotsiaalse pärandi teemani jõudsite?

Ma olen selle teema kallal töötanud kaks aastat. Hakkasin koguma Kreenholmi endiste töötajate mälestusi ja fotosid. Nüüd tulin ma selle materjaliga kunstiresidentuuri. Kogun materjali juurde ja teen Kreenholmi põhjal ühe suurema töö.

Te intervjueerisite inimesi tookord Narva kolledžis. Mis nendest mälestustest praeguseks on saanud?

Jah, Narva kolledž aitas mind tookord väga palju. Kõik mälestused on alles. Ma töötasin ka praegu nendega ja kogusin selgi suvel uusi materjale. Tulemus peaks olema valmis järgmisel aastal ja ma teen pärast selle töö lõpetamist näituse.

Kas näitus tuleb Narvas või kusagil mujal? Te töötate ju tegelikult Londonis.

Jah, ma töötan küll Londonis, aga näituse tahan korraldada Narvas. Siinsamas residentuuris, sest see on väga oluline hoone. See maja kuulus kunagi Kreenholmile. Selle näituse kallal on veel vaja palju tööd teha.

Kaks kuud olen ma seda siin väga tõsiselt teinud, aga mulle tundub, et aasta kulub veel ära.

Mis tööd näitusele panete? Fotod, video, midagi muud?

Sinna tulevad erisugused asjad. Ma töötan palju tekstiiliga. Osa asju jääbki siia, nendesse ruumidesse, neid pole võimalik kuhugi mujale viia. Kasutan vanu fotosid, mida Kreenholmi hoonete omanik Narva Gate mulle andis. On ka uusi fotosid ja videomaterjali, mis sai valmis tänavu suvel.

Selle kahe kuu jooksul oli Kreenholmis võimalik pildistada ja filmida suurepärast, ülemöödunud sajandi teises pooles valminud juugendlikku arhitektuuri ning tühje tootmishooneid. Mida teie jäädvustasite?

Mina kutsusin siia tantsija ja koreograafi Maarja Tõnissoni, kellega me siin koos töötasime. Tegime ühe filmi. Milline see tuleb, on praegu keeruline öelda, sest selle kokkulõikamine on järgmine etapp. See töö võtab väga palju aega.

Siin saalis, Kreenholmi kunagise valitsejamaja kõige suuremas ruumis, on neli mustvalget fotot, millel kujutatud kudumistelgi ja ketrusmasinaid. Mis te nende fotodega teete?

See on päris ootamatu tahk minu töös. Ma leidsin need fotod kunstiresidentuuri keldrist ja Narva Gate lubas mul neid oma töös kasutada. Jaanus Mikk Narva Gate´ist arvas, et nende põhjal saaks midagi teha. Need fotod on ilmselt pühendatud masinatele, mis lihtsustavad tööd. Tõenäoliselt on see olnud mingi sotsiaalreklaam. Need fotod on väga pleekinud, paistab, et nad on kaua aega kusagil väljas olnud.

Te olete teinud Kreenholmi endiste töötajatega 30 intervjuud. Mida inimesed teile rääkinud on?

Nad on rääkinud igasuguseid lugusid. Ma ei teadnud tööd alustades, mida nad rääkima hakkavad. Nad rääkisid oma tööst Kreenholmis, sellest, mida see neile tähendas ja kuidas nad ennast nüüd tunnevad. Kuidas mõjub neile see linn, kuidas neil tööl läheb.

Seda materjali on väga palju, seepärast võtab selle läbitöötamine väga palju aega. Ma arvan, et lõpuks jõuavad need intervjuud mõnda muuseumi, mis nende vastu huvi tunneb, aga ma ei oska praegu selle kohta midagi täpsemalt lubada.

Aga mingi tõuke oma töö jaoks te nendest intervjuudest ikka saite?

Jaa, nad innustasid mind selle teemaga tegelema. Ka seda videot, mis me koos Maarja Tõnissoniga üles võtsime. Nendes intervjuudes on palju huvitavaid lugusid, mis õhutavad seda tööd tegema.

Kreenholmiga on seotud tohutult palju. Kas te kujutasite ette, kui palju materjali võib saada, kui te selle töö ette võtsite?

Ei, absoluutselt mitte. Ma olen juba ammu tahtnud selle teemaga tegelda. Kreenholm on Narva jaoks olnud väga tähtis. Ma olen ise Narvast pärit ja minu vanemad töötasid Kreenholmis.

Ma tahtsin seda teemat käsitleda ka kogu Euroopa tööstuse arengu kontekstis. Kogu tekstiilitööstus ja mõned muudki tööstusalad on Euroopast viidud Hiina või Indiasse. Narva pole ainus selline juhus. Seepärast ma tahan selle teemaga töötada. Ma võin seda tajuda Narvas, aga teema on globaalne. Kõik, mis toimub seoses kapitalismi arenguga ja tööstuse üleviimisega kolmandatesse maadesse.

Kas teil on Kreenholmist kahju? Või on see asjade normaalne käik?

Siin ei ole küsimus selles, kas on kahju või mitte ja kas see on asjade normaalne või ebanormaalne käik. Siin oli väga palju muutusi, nii poliitilisi kui ka sotsiaalseid, ja tõenäoliselt oli see vältimatu, et nii läks.

Kunstnikuna võtan ma seda kui tõsiasja ning püüan analüüsida, miks see juhtus ja − mis peamine − kuidas see mõjutas neid inimesi, kes siin töötasid.

Aga siiski… Ma olen kindel, et te mäletate Kreenholmi tippaega, kui siin töötas peaaegu 15 000 inimest, ja näete neid hooneid nüüd, kui nad on täiesti tühjad. Mis tundeid see teis kui kunstnikus esile kutsub?

Muidugi mäletan ma viimistlusvabrikut, kuna mu vanemad töötasid seal. Mäletan neid masinaid. Muidugi on kurb, et kõik on nüüd tühi, justkui elutu. Muidugi tahaks, et seal valitseks elu. Need hooned, see avarus on niivõrd suurepärane, et seal peaks minu arvates elu käima.

Ma loodan, et Narva Gate ja linn leiavad mingi lahenduse, et seal jälle õhk liikuma hakkaks. Praegu seal õhk seisab. See on väga harjumatu, näha väljasurnuna paika, kus varem olid müra ja sebimine ning kõik elas.

Kreenholm polnud pelgalt tööstus. Seal töötasid ka väga head kangakunstnikud. Kas nende töid on teil võimalik kasutada? Kas see on teil kavas või pole selle vastu huvi?

Tänan selle küsimuse eest! See on just üks osa minu tööst. Minu ema oli üks nendest kunstnikest, kes Kreenholmis töötas. Ma kasutan oma töös tema kujundatud kangaid ja püüangi jutustada Kreenholmi lugu osaliselt ka oma ema loo kaudu.

Kui palju nende kunstnike töödest on säilinud? Ma loodan, et vähemalt osa on alles.

Kõik näidised on säilinud. Kunstnikud said alati oma tööde albumid. Narva muuseum digiteerib praegu Kreenholmi kangaste kogu, mille Kreenholm muuseumile üle andis, kui firma suleti, ja ma loodan, et peatselt saab muuseumis seda kogu ka näha.

Te olete kogunud väga palju materjali: intervjuusid, videoid… Kas äkki ei juhtu, et see matab teid? Et seda on tohutu palju?

Jah, materjali on tõesti väga palju. Valik on väga keeruline, aga ka see on osa loomingust. Ma olen aru saanud, et kahest kuust jäi väheks.

6. septembril teen ma ühe esitluse, kuhu on kõik oodatud. Näitan seal, mis ma olen seni teinud ja millega edasi töötan. Ma loodan, et aastaga saan näituse materjali valmis ja saan näidata lõplikku varianti.

Niisiis, aasta pärast näitate oma tööd siin, Narvas? Järgmisel sügisel saab Narvas Joala tänav 18 näha teie vaadet Kreenholmi ajaloole?

See ei ole nüüd küll vaade Kreenholmi ajaloole. Aga 6. septembril saate kuulda ja näha, mida ma teinud olen. Pigem siiski näha kui kuulda.

Õhtul kella viiest kaheksani on residentuur kõigile avatud ja ma teen lühikese ülevaate, ringkäigu oma väljapaneku juures ning seletan, millega ma tegelen ja mida ma üleüldse kunstnikuna teen.

Milliste teemadega te kunstnikuna veel olete tegelenud?

Ma töötan mitmesuguste vahenditega, aga peamiselt olen fotograaf. Mind paeluvad sotsiaalsed teemad, eriti naise rolli muutumine tänapäeva ühiskonnas.

Kas teile ei tundu, et naise roll võib Euroopa islamiseerumise tõttu oluliselt muutuda?

Ma arvan, et religioonide lõimumine on vältimatu. Seda tuleb võtta positiivselt. See on kultuurivahetus, mis meid rikastab. Isolatsioon põhjustabki probleeme, ka sõdu.

Me peame vaatama, mida on siia tulevatelt inimestelt õppida ja mida meie neile õpetada saame, milline uus kultuur sellest kõigest sünnib. See on vältimatu protsess.

Muide, ka Narva on kogu oma ajaloo jooksul olnud kultuuride piiril. Kas te seda oma töös Kreenholmiga ka tunnetate?

Mina tunnetan seda väga tugevalt. Seegi on väga oluline osa minu tööst. Ma kasvasin justkui piiri-inimene. Ma olen kogu aeg tundnud piiri olemasolu, seda, kus läheb kultuuride ja riikide või mille iganes piir. Kreenholmil on piiriga oma seos, aga seda ei suuda ma väga põhjalikult puudutada, sest siis ma mattun väga paljudesse nüanssidesse.

Aga see on ju huvitav.

Muidugi on see huvitav ja ma loodan, et on ka neid kunstnikke, kes sellega tulevikus tegelema hakkavad.