Mees, kes tahab olla põhiseaduse erapooletu valvur

15. august 2016 TEET KORSTEN

Endine õiguskantsler Allar Jõks (51), kes oma ametiajal suutis välja vihastada meie mõlemad n-ö liberaalsed erakonnad, teab, et tema oleks parim president, sest ametivandest johtuvana ongi tegu eelkõige põhiseaduse sõltumatu ja erapooletu valvuriga ning selle valvamise kogemus on kõigist kandidaatidest vaid temal.

Vestleme teisipäeva õhtul Kohtla-Järvel armeenia restoranis Ašot ja teil on selja taga töine päev Ida-Virumaal. Kus jõudsite koos Tiit Riisaloga käia?

Käisime Mäetagusel, Kiviõlis, Jõhvis ja Vaivaras.

Muide, president Ilvese üks esimesi siseriiklikke visiite oli just Ida-Virumaale.

Minu esimene visiit õiguskantslerina esimesel tööpäeval, 8. märtsil 2001 oli visiit Narva. Õiguskantslerina olen Ida-Virumaal käinud kordi kümme. Praegu olen advokaadina siia juhuslikumalt sattunud.

On teil välja kujunenud oma “stereotüübid” Ida-Virust? Näiteks sõber Gruusiast tuleb külla, mida ütlete talle Ida-Viru tutvustamiseks?

Põnev maastik − kui minna kaevanduste juurde, kui vaadata tuhamägesid. Puutumatu loodus − “lõikasime” täna Mäetagusele sõites ning Google viis meid kruusateedele, kus me 10-20 kilomeetri jooksul ei näinud ühtegi inimest ega autot.

Kas ka rahvustevaheline pinge jõudis siit maakonnast õiguskantslerini − on ju Ida-Virumaa etniliselt kõige vähem Eesti?

Olen vaielnud mõningate kohalike omavalitsuste volikogudega − võib-olla oli see Narvas −, mis keeles peaksid olema nende istungite protokollid. Ja sellega on asi ühemõtteline − Eesti riigikeel on eesti keel.

Kas Ida-Virus toimus täna rohkem teie- või kohalike poliitikute poolne kompamine?

Tegemist oli vastastikku kasulike kohtumistega − kui kasutada kantseliiti. Kõigepealt kirjeldasin, milline on minu minevik, milline ma oleks presidendina. Nemad esitasid küsimusi. Siis küsisin mina, milline on nende arusaam sellest, milline võiks president olla. Allkirju ei võetud, truudust ei vannutud, kolme tilka verd ei antud.]

Kas n-ö kohtadelt tuli presidendiameti kohta mõni huvitav mõte?

Väga palju oli küsimusi presidendi välispoliitilisest rollist, kui aktiivne ta peaks olema, kas tegemist on nn supervälisministriga või ei ole, kuidas arendada suhteid Venemaaga. Aga kõige enam küsiti, mida saab president teha, et inimesed Ida-Virumaalt ei lahkuks. See kõlas kõikidel kohtumistel.

Aga mida president siis saab ses vallas teha?

President saab sinna prožektori suunata. Lennart Meri suunas oma pressikonverentsil prožektori Tallinna lennujaama tualetti ja asjad hakkasid liikuma.

Praegu meenub, et president Meri tegi tegusid ka Ida-Virumaal − nimelt alustas ta 1990. aastate alguses kampaaniat, et noored eesti rahvusest pered koliksid Narva külje alla Vaivara valda. Ei mäleta täpselt, milline oli tulem.

Täpselt. President saab tulla Ida-Virumaale, võtta kaasa peaministri ning rääkida, et seda ja seda tuleks teha. Ta ei saa käskida, aga ta saab osutada, kus on lahendusi vajavad küsimused.

Tänavu on juba naljatatud, et kui inimene tahab enda kohta kõike teada − vahest ka seda, mida ta ise ei tea −, peab ta presidendiks kandideerima.

Olen valimiskampaania käigus saanud teada seda, et olen olnud paganama hea advokaat. Kui oleksin halb olnud, siis mind ei süüdistataks ühe või teise poole esindamises.

Just täna (9. augustil) ilmus mingi keskerakondlase kirjutis, kus ta süüdistas teid erisugustes pattudes, millest peamine on see, et olete mingi parempoolne vandenõu. Samas kuulub autor parteisse, mis on just Reformierakonda kogu aeg selles va parempoolsuses süüdistanud − selle järgi peaksite te olema Reformierakonna salarelv.

See oli selle “sügavalt analüütilise” artikli kõige suurem järeldus, et olen Reformierakonna tagatoa projekt. Kui see nii oleks, siis ma mööda Ida-Virumaad ei sõidaks − mul oleks juba kõik hääled koos.

See on siis geniaalne etendus, kus Kallas, Kaljurand ja Paet tantsivad kordeballetti?

Tegelik olukord on selline, kus Reformierakond on mõnede oma esindajate kaudu andnud mõista, et kui riigikogu presidenti ära ei vali, tuleb valimiskogu ja saabub rahvuslik katastroof − valitakse Allar Jõks, kes on hullem kui Mart Helme. Näiteks Reformierakonna juhatuse liige Rein Lang ütles eelmisel nädalal: “Kui riigikogus presidenti ära ei valita ja asi läheb valimiskogusse, on see hirmutav!”]

Kas juba õiguskantslerina kogesite tsementeerunud poliitsüsteemi stagnatsiooni, mille hävingut näiteks Reformierakonna ideoloogid paistavad pelgavat?

Nomenklatuuri langemist? Nomenklatuur on minule seltskond, kes on liiga kauaks võimule jäänud, kes samastab ennast või oma erakonda riigiga − arvates, et kui sa oled nende vastu, oled sa ka riigi vastu. Nomenklatuur kardab, et ma raputan ja näitan sellele valgust.

Kas tegu on nendepoolse alateadliku mulinaga või nad teadlikult hämavad ja hirmutavad valijaid − à la kui meid ei valita, on Eesti riiklus ohus?

Presidendivalimistega seoses on see kindlasti kalkuleeritud võte − näidata minu sobimatust presidendiks.

Teid on ka süüdistatud, et teil puuduvat korralik välispoliitikaalane kogemus.

Kui küsime, milline on presidendikandidaatide välispoliitiline pärand, siis võin öelda, et mul on kaks pärandit. Üks on viide Tartu rahule Eesti-Vene piirilepingu preambulis 2005. aastal. See on asi, mis takistas pragmaatilist välispoliitikat − mulle öeldi, sealhulgas Reformierakonna poolt: “Allar ei tea, kuidas käib välispoliitika.” Ma küsiks, mis on välispoliitikas olulisem: kas see, et oskad jutupunkte maha lugeda, või see, et sul on põhimõtted? Teiseks Euroopa Liiduga (ELiga) liitumine 2004. aastal. Selleks oli vaja muuta põhiseadust. Kelle ettepanekul pandi sisse põhiseaduse kaitse klausel, et Eesti pole mitte igasuguses Euroopa Liidus, vaid ainult sellises, mis arvestab Eesti rahvuslike huvidega? Allar Jõksi!

See tähendab, et kui EL liiguks föderaalsema vormi poole, peaks meil toimuma uus referendum?

Kindlasti!

Mais intervjueerisin suursaadik Jüri Luike, kes muu seas ütles: “Probleem on suuresti selles, et väga raske on ennustada, milline president Trump oleks. Tavapäraselt inimene esindab oma parteid, mingit mõttesuunda, tal on kindlad toetajad, välja kujunenud positsioonid. Trump on avalikku poliitikasse astunud alles nüüd ja kohe on ta suutnud ennast viia olukorda, kus ta võibki saada USA presidendiks.” Mis oleks, kui me asendaksime ses lõigus Trumpi nime Jõksi omaga?

Allar Jõks on olnud seitse aastat õiguskantsler, kõik teavad, milline on tema käitumisjoon, mis on talle oluline. Kui ma saan presidendiks − presidendi ja õiguskantsleri roll langeb paljuski kokku. Seetõttu olen ka ettearvamatu nomenklatuuri jaoks ettearvamatu.

Iseseisvuse taastanud Eestil on olnud seni kolm presidenti. Kuidas te nende pärandit hindaksite?

Iga president on Eestit rikastanud. Lennart Meri oli loominguline, esimene, julge, ettearvamatu. Arnold Rüütel rääkis Eesti inimesed nõusse ELi astuma. Toomas Hendrik Ilves on Eesti ettevõtlust ja e-lahendusi välismaal suuremaks teinud.

Ja ilmselt võetakse Valges Majas nii-öelda toru, kui ta helistab?

Tõenäoliselt.

Oletame, et kõik läheb nõnda, nagu praegu planeerite − st valimiskogus valitakse presidendiks Jõks. Mida see ikkagi käesoleval poliitmaastikul muudaks?

Kui vabariigi presidendiks saab Allar Jõks, on vähem lolle seadusi, on vähem poliitilist diilitamist ja valitsus julgeb rohkem unistada ning ei piirdu pelgalt peenhäälestamisega. Näiteks poleks ma välja kuulutanud seadust, millega dekriminaliseeriti erakonna ebaseaduslik rahastamine. Ma poleks presidendina välja kuulutanud “kahe tooli seadust”, mis võimaldab riigikogu liikmel ka KOVi volikogus istuda.

Kas THI on olnud kartellierakondadele − põhiseaduse isa Jüri Adamsi termin − mugavuspresident? Näiteks ühiskonnas “ämmarahast” mu meelest õiglaselt lähtunud protest suunati sümboolselt Jääkeldrisse jahtuma…

Teate, kellest “ämmaraha” skandaal avalikuks sai? See algas Allar Jõksist, kes 22. mail 2012 läks televisiooni ja ütles, et erakondade must rahastamine pole vaid Keskerakonna probleem, vaid Silver Meikar on mulle tunnistanud, kuidas see käib Reformierakonnas. Sellele järgnes Meikari artikkel, “Silvergate”. Ilvese rolli ma “Harta 12″ protsessis ei alahinda, kuidagiviisi said need probleemid kaardistatud. Võib-olla oleks saanud paremini, võib-olla mitte, aga lõpuks muutus erakondade rahastamine rahvakogu otsustele tuginedes paremaks.

Aga jätkuvalt nuumab riik eelmainitud erakondi.

Absoluutselt nõus. Erakondade rahavajadust peab vähendama. Eelmisel nädalal käisin Jüri Adamsil tema suvekodus külas, rääkisime poolteist tundi põhiseadusest. Ta leidis mul presidendina ühe suure puuduse olevat. Teate, millise? Ta ütles, et ma olen liiga noor. Aga ma lubasin, et ma parandan seda viga iga päev. Jüri tunnistas, et see, kui ma kaitsesin õiguskantslerina riigikohtus kaks korda valimisliite, oli taasiseseisvunud Eesti kõige võimsam poliitilis-juriidiline akt; ilma selleta oleks Eesti hoopis teistsugune.

Ja siis me arutasime, et nüüd peaks järgmisena mõtlema, kuidas ka valimisliite oleks võimalik riigieelarvest rahastada. Seegi on üks küsimus, millele presidendina kindlasti tähelepanu pööran. Jüri on riigimees − ta on tagasihoidlik, aga ta on teinud põhiseaduse, mis toimib, mida pole vaja ka pärast selle loomisest veerandsajandi möödumist muuta.

Mäletan poliitikahuvilisena, et valimisliit Isamaa pani seni vabaabielu elanud presidendikandidaadi Lennart Meri abielluma. See on seotud ka presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtuga. Kas see traditsioon, mida kogunetakse 24. veebruari õhtul tuhandetes kodudes peolaua taha jälgima, jääb teie presidendiks oleku ajal samaks?

Väikesele riigile on tema rituaalid, nende tseremoniaalne tähendus väga olulised ja neid kergel käel muutma hakata on vastutustundetu. Inimesed tahavad oma riigi sünnipäeva ilusti tähistada ja seni, kuni pole tulnud paremat ideed, tuleb seda jätkata.

Mu meelest oli president Ilvesel − või tema nõunikel − hea mõte hakata neid vastuvõtte korraldama ka väljaspool Tallinna.

Ma tahaksin lubada, et kõik presidendivastuvõtud hakkavad tulevikus toimuma Jõhvi kontserdimajas. Ma ei ütle, et ma luban, aga − tahaksin lubada. (Naerab.)

Aga te olete lahutatud ja elate praegu samuti, nagu elas Meri enne presidendiaega, vabaabielus.

Mulle pole keegi öelnud, et “pead abielluma!”. Selliseid tingimusi pole seatud. Aga abiellumist pean iseenesest õigeks asjaks.

Olen kommentaariumidest lugenud, et teid on juba sildistatud “kuradi pe…de sõber − mis siis, et IRLi kandidaat”.

Selge on see, et presidendikandidaat ei saa kõikide erakondade poliitilisi vaateid jagada ja erakonnad peavad tegema mingisugust kompromissi. Vastasel juhul pole võimalik erakondadeülest kandidaati valida. Kui ma üritaksin kõigile meeldida, siis ma ei meeldiks mitte kellelegi.

Presidendivalimistega seoses meenub ka Villu Reiljani aegne vana hea termin “poliitiline lehmakauplemine”. Järsku presidendivalimised ei pea seda olema?

Mitte “järsku”, vaid presidendi institutsiooni alavääristab see, kui see on “lehmakauplemise” objekt, kui on lisaks teised ametikohad, mida muu hulgas jagatakse. Selle pärast ma tahangi saada vabariigi presidendiks, et sellised kauplemised lõpeksid.

Mida eelmainitud tsementeerunud nomenklatuur saaks veel teha, et väärata teie saamist presidendiks?

Õiget asja on väga raske peatada.

Kui teil oleks tõsiseid luukeresid, kas need oleks praeguseks juba välja kaevatud?

N-ö luukered on otsitud ja seotud minu advokaaditööga.

Eesti riigis ei tohiks olla kuritegu esindada kohtus meie riigi julgeolekut kaitsvat organisatsiooni − nagu eelmainitud keskerakondlane süüdistas teid, et te kohtus esindasite kaitsepolitseid Yana Toomi vastu.

Eestis ei tohiks olla kuritegu ka see, kui sa riigi vastu kohtusse lähed. Ma ei taha elada riigis, kus riigi vastu kohtusse minemiseks peab peaministriparteilt luba küsima. Viitan Andrus Ansipi hinnangule: ta ütles, et ei usalda presidendiks inimest, kes on raha eest kohtus riigi vastu esinenud.

Aga riik, see olemegi ju meie − mitte Ansip, mitte Reformierakond, mitte riigikogu?

Täpselt!

Praegu püüab Yana Toom koos Ždanokaga ajada Brüsseli kaudu ussi, et Lätit ja Eestit kohustataks mingil moel mittekodaniku staatust kaotama.

Minu seisukoht on, et on küsimusi, mis puudutavad rahvusriigi tulevikku, ja seal pole kellelgi peale Eesti otsustusõigust. Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted on inimväärikus, demokraatia, õigusriik ja rahvusriik − need on asjad, mille üle ei kaubelda.

Kas meie põhiseaduse preambulil, kus muu seas öeldakse, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, on tegelik sisu?

Allar Jõks. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

Allar Jõks. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

Preambul on majakas, mis põhiseaduse erisuguste paragrahvide kaalumisel hoiab õiget suunda. Jüriga arutasime veel, milline on vabariigi presidendi roll, ja mina olen ainuke, kes on seda defineerinud läbi ametivande, mitte läbi ülesannete loetelu. Ja ametivandes on kirjas, et president on põhiseaduse sõltumatu ja erapooletu valvur − rahva ja vabariigi huvides. Sealt johtub, et president on rahvapresident. Põhiseaduse autor tunnistas, et ta pole varem isegi mõelnud, et seda rolli võiks läbi ametivande sõnastada.