“Kes ütles, et minu torni ja kaitsekraaviga datša pole keskaegne?”

6. august 2016 TEET KORSTEN

Madis Tuuderil on Narva linna muinsuskaitse vaneminspektorina töötates võimalik eduliselt rakendada ka oma teist, kultuuriantropoloogia-alast kõrgharidust, sest kohaliku “iidse narvitjane nimelise hõimu” tavades ja käitumises leiab etnoloogiahuviline sageli põnevat.

tuuder
Sinu ametinimetus on 2011. aastast Narva linnavalitsuse arhitektuuri- ja linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse vaneminspektor. Aga kust said omal ajal tõuke minna Eesti kunstiakadeemiasse muinsuskaitset ja arhitektuuri konserveerimist õppima?

Hakkasin astuma arhitektuuri, aga siis avastasin värske eriala, kuhu võeti alles teist aastat tudengeid vastu. Otsustasin minna sinna, sest seal on ka arhitektuurisuund. Oli huvi tegelda majade ja linnadega ning kui sinna lisada veel ajaloohuvi, oligi tegu sobiva komboga.

Mäletan, et juba lapsena meeldisid mulle vanemad linnad ja majad. Olen pärit Vokast ja vanema arhitektuuriga linnu lähikonnas polnud. Näiteks pildialbum Tallinna vanalinnast oli minule nagu muinasjuturaamat. Aga kui nägin Jõhvit või Narvat, oli tegu tüüpmajade kogumiga − Jõhvi oli tollal isegi huvitavam. Vahest siis tekkis huvi erisuguste aegade ja kihistuste vastu, mida piltidel nägin, aga mida minul käepärast polnud.

Asjade kujunemine on mulle ikka huvi pakkunud ja restauraatorina on võimalik seda jälgida. Arhitektid teevad sageli sama. Kui arhitekt ei tunneta kohta, kuhu projekteerib, ei ole võimalik väga hea fluidumiga hoonet luua − kohta tuleb sisse elada ja mõelda ka sellele, mis seal varem asus. Restaureerijana saad tegelda otseselt varasemate aegade ja kihistustega.

Eestis on vähe linnu, kel on oma muinsuskaitseinspektori ametikoht nagu Narval: Tallinn, Tartu, Viljandi, Haapsalu ja Pärnu. On see ühtlasi nagu tunnustus, et Narva kuulub tõeliste linnade sekka − selliste hulka, kel on tõsine ajalooline kihistus?

Arvan, et nii mõnelgi väikelinnal − nagu Võru −, kel seda lepingut ei ole, oleks seda võib-olla rohkemgi vaja. Aga Narval on teisest küljest palju suuri, olulisi ja keerulisi objekte. Seda enam, et oleme hakanud väärtustama miljööaladena ka nõukaaegset kihistust − seegi on suur osa mu tööst. Aga kindlasti on tegu tunnustusega linnale. Kui varem tegeles maakonnas sel alal vaid üks inimene, siis nüüd on meid kaks − koos maakonnainspektor Kalle Merilaiga − ja loodetavasti aitab see asjaajamisele kaasa.

Aga milline on sinu Narva? Küsin kuulsale raamatusarjale vihjates.

Ma ei ole Narvas üles kasvanud, aga olen lapsest peale teda näinud ja tajunud − tänu siin elavatele sugulastele, ja ka mu vanemad on siit kandist pärit. Nii pole tegu minule võõra keskkonnaga ja ma näen linna kindlasti teisiti kui Kohtla-Järve või Tallinna elanik. Teadvuses on Narva kogu aeg minu sees olemas olnud kui üks loomulik osa Eestist. Edasi tulevad tööasjad mängu − tööpõlluna on tegu väga huvitava kohaga.

Vahest on ülejäänud Eestis endas Narvat liiga palju müstifitseeritud?

Kindlasti on. Narva on selles mõttes ainulaadne, et tegu on uue linnaga, mis on rajatud uutele inimestele ajaloolise linna asemele. Ja sellest tulenevad paljuski ka tema hädad. Siin on päris palju juurtetut suhtumist ning nii tekibki olukord, kus need, kes on ise sissesõitnud ja võõrad − ma räägin enamikust linna elanikkonnast −, pelgavad “võõraid ja sissesõitnuid”. Ma ei pea selle all ennast silmas − mina ei ole seda niivõrd valusalt tajunud kui mõni teine. Põhjuseks on ilmselt narvakate mõningane ebakindlus.

See on Narva suuremaid probleeme, sest ma ei kujutaks sellist tõmblemist näiteks Tallinnas või Tartus ette − “sa oled sissesõitnud, aga mina olen tallinlane/tartlane”. Tartu on nagunii läbisõiduhoov ja − jumal tänatud − see teeb tänu ülikoolile linna elavaks; ning Tallinn on pealinnana see, mis ta on. Paradoksaalselt tekivadki sellised konfliktid paikades, kus kõik on uued. Narva on kõige suurema mitte-riigisündinud ja mitte-kohasündinud elanikkonnaga linn Eestis. Sillamäe on teine ses edetabelis, aga tema lugu on veidi erinev, tema taust on teine.

Ilmselt tuleb selle antusega harjuda, aga teisest küljest pidurdab see arengut ja muudab linna suletumaks, kui ta võiks olla. Kohalikul elanikkonnal, kel pole justkui kodumaad ega tugevaid kultuurilisi pidepunkte − loomulikult on kõigile midagi kaasa antud −, tekib kapseldumine ja klammerdumine selle vähese külge, mis neil on. Üritatakse endale pseudoajalugu juurutada − à la “meie esivanemad elasid siin ja Narva linnus kaitses neid” −, kuigi tegelikult see nii ei olnud. Seda räägivad inimesed, kes on Narvas elanud võib-olla vaid paar põlvkonda ja kel pole ei Narva ega Eestiga mingit varasemat sidet. Müüt juurutatakse oma siinoleku õigustuseks, see on samas inimlikult arusaadav. Sellist mentaliteeti on kohalike inimeste alateadvuses olulisel määral.

Eestikeelne ja -meelne Eesti kuuleb uudiseid Narvast sageli Põhjaõue klubi nimelise sõpruskonna vahendusel.

Ma ei tähtsustaks seda klubi üle. Väga palju sõpru käib Tallinnast ja Tartust külas ning ses mõttes poleks mul vaja eraldi seltsis olla. Tegu on pigem sõprade kooskäimise kohaga, mis on muidugi vajalik, aga ei ütleks, et tegu oleks laias laastus mingi erilise ühinguga. Meie klubi võib vabalt võrrelda fitnessitüdrukutega, kes käivad nädalas korra koos trennis.

Lisaks iseenda meele lahutamisele oleme küll korraldanud mitmeid heategevusaktsioone. Näiteks oleme aidanud linna kuulsat kunstnikku Igor Gordinit, kes sai töövahendeid, et oma inspiratsiooni kuskil rakendada. Ja kui linnavalitsusel “ei olnud raha”, et osta võidupühaks sinimustvalgeid lippe kaheksa lipuvarda jaoks Peetri platsi servas, tegime korjanduse ja kinkisime need linnale. Andsime lipud Hermanni linnuses pidulikult üle tollasele linnapeale Eduard Eastile, kes oli väitnud, et raha pole.

Enne intervjuud pakkusid, et võiks rääkida muinsuskaitse ja restaureerimise probleemidest, asjakohastest ideoloogilistest vaadetest meil ja mujal ning nendest lähtuvatest eriarvamustest ühiskonnas.

See puudutab eriti Hermanni linnuse restaureerimist, samuti kolledži peahoonet. Üks osa mu tööst on, et pean olema selgitaja rollis. Tihtipeale ei saada aru otsustest, mida professionaalid teevad − olgu see restaureerimises, muinsuskaitses, arhitektuuris, vahest ka keskkonnakaitses; eeldatakse, et asi peaks olema kõigi otsustada. Võib-olla see olekski õilis, aga see on lihtsalt praktiliselt võimatu. Teiseks peab inimestel olema sellistes valdkondades mingi ettevalmistus.

Linnuse restaureerimise üle toimusid meeletud vaidlused. Väga paljud − see pole pelgalt Narva probleem − tahavad elada pseudoajaloolises maailmas. Leitakse, et kui on paekivist ja kivikatusega, on automaatselt tegu keskajaga − ka siis, kui ehitad endale datša´sse maja. Ja tahetakse, et kõikjal mõeldaks nii. Ega saada aru, et ka restaureemises on ajaloo võltsimise nähtus olemas. Näiteks Purtse kindlus on suuresti ajaloo võltsimine. Või Kiiu tornlinnus − sinna ladus ehitaja juurde ühe korruse, mida tegelikult polnud, ja siis mõeldi, et las olla.

Toona oli ideoloogia, mille järgi võis kasutada fantaasiat. Tänapäeval on valdav ideoloogia, et hoiame seda, mis on, ja kui midagi on vaja lisada, siis seda tehakse nüüdisaegses võtmes. Eriti puudutab see mälestisi. Peab olema arusaadav, mis oli varem ja mis on käesoleva ajastu kihistus, et mitte petta inimest, kes arhitektuuriga tutvub. Ei saa võltsida objekti, mis on kaitse alla võetud just oma eheduse, hea säilivusastme või huvitava ajaloolise näite poolest. Hävinud osi pseudovõtmes taastada − teadmata isegi täpselt, kuidas need välja nägid − ei ole õige, aga seda on teemakaugetele inimestele väga raske seletada.

Linnuses on väga palju hoone osi hävinud ja kui neid on mingisugune põhjus taastada, on reegel, et endises mahus võib, aga see peab olema selgelt nüüdisaegne arhitektuur. Igasugune koopia on võlts − ta võib olla identne, aga ta pole autentne, ja tänapäeva muinsuskaitse ideoloogia lähtub pigem autentsuse printsiibist.

Praegu on olemas rahastus linnuse idatiiva töödeks − see on valmis ehitamata, vaid karp on püsti. Tegelikult on ka see karp ajaloo võltsimine, seal pole tehtud isegi mitte koopiat, vaid on lisatud elemente, mida ajalooliselt pole kunagi olnud. Muuseumi sisemine logistika muutub veidi, välised visuaalsed muutused toimuvad vaid konvendihoone sisehoovis ja peale selle muutub püsiekspositsioon.

Mida pead käesolevas ametis tehtust oma suurimaks saavutuseks?

Üks suuremaid objekte oli Victoria bastioni restaureerimine − tegu on paljuski meeskonnatööga, aga olin sellega igatepidi seotud. Samuti promenaad. Tegu on küll uue objektiga, aga sellega seoses käidi samuti kaebamas ja küsimas, kas me mitte vana ei hävita. Veel väiksemad asjad,  nagu kaitseliidu Narva maja, mis polnud üldse kaitse all, aga tegu oli ühe vähese säilinud sõjaeelse hoonekehandiga Narva kesklinnas − juugendvilla, mis oli nõukaajal ümber ehitatud.

Seda taheti lammutada, aga paljuski tänu ka eelmisele peaarhitektile Peeter Tambule õnnestus see päästa. Mahulises mõttes sai maja oma välimuse tagasi − seinad olid alles, tõsi, tuli teha uus katus. Narvas on iga 1944. aasta eelne maja omaette väärtus ja sild ajalooga, mida linnaruumis on väga vähe näha ja mida tuleks püüda maksimaalselt säilitada.

Väga põnev objekt oli ka Narva noorte meremeeste klubi hoone koos territooriumiga. See asub 1950. aastatel vanalinna laiali lükatud varemete asemele rajatud sõjajärgse kvartali keskmes ning siin õnnestus peaaegu esimest korda krundi ulatuses markeerida sõjaeelset tänava- ja krundistruktuuri, mida sõjajärgsed planeeringud suuresti eirasid. Teisalt, needsamad 1950. aastatel vanalinna rajatud kvartalid on samuti omaette väärtus, näide oma aja kohta ning märk toonasest olmest ja ideoloogiast.

Sul on magistrikraad hoopis kultuuriantropoloogias. Mis sind sinna valda juhatas?

Seda saab samuti õppida kunstiakadeemias ning see tundus tohutult huvitav ja põnev. Tegu ongi pigem isikliku uudishimuga − praeguses töös ma seda ei kasuta, aga see tuleb kindlasti kasuks. Suurem huvi tekkis 2005. aastal, kui käisin tudengina esimest korda Marimaal ja Tšuvaššias etnograafilisel ekspeditsioonil. 2007. aastal tutvusime Siberi eestlaste ja setudega. Aastatel 2008-2009 korraldasin ise ekspeditsiooni Tveri karjalaste ja eestlaste juurde ning Komimaale ižmakomide manu.

Viimastel aastatel tegeleb nende ekspeditsioonidega minu kooliõde Marika Alver, kes on nüüd Narva kunstiresidentuuri juhataja. Temaga käisime sel suvel Moskva eestlastega tutvumas. Nii restauraatorile kui kultuuriantropoloogile on Narva tohutult huvitav keskkond, kus elada ja töötada ning mida seestpoolt tunnetada.