Yana Toomi poliitiline rokk-kontsert Sillamäel

22. juuli 2016 TEET KORSTEN
Yana Toom: "On poliitilisi jõude, kes Venemaa teemat tõstatavad, aga neid on üha vähem ja vähem. Loodan, et see jääb tagaplaanile, aga ilma terroriaktideta seda paraku ei juhtu."

Yana Toom: “On poliitilisi jõude, kes Venemaa teemat tõstatavad, aga neid on üha vähem ja vähem. Loodan, et see jääb tagaplaanile, aga ilma terroriaktideta seda paraku ei juhtu.”

Yana Toomi eelmise reede esinemist Sillamäe kultuurimajas saab võrrelda rokk-kontserdiga. Üle poolteise tunni antakse esineda soojendusbändil − koosseisus Olga Ivanova, Siret Kotka ja Martin Repinski −, aga siis hakkavad tulepurskkaevud purskama ja lavale astub Yana Toom isiklikult.

 

Rokk-kontserdil tahavad fännid oma kumiirilt kuulda ju lemmiklugusid ja ilmselt Sillamäe venekeelne publik kuuliski: terror nõrgestab läänt, n-ö tõsised riigid − Itaalia, Prantsusmaa ja ka Saksamaa − tahtvat Venemaaga asju hoopis nagu muiste ajada ja Eesti olevat ainuke, kes maksab NATO baasidele peale, et need meie maal asuksid.

“Parasiidist Eesti”

“Köögipoole nägemine tekitab minus vastikustunnet: kuidas saavad 68 saadikut valida presidendi? Milline väärtus on sellisel presidendil? Minu silmis null. See pole demokraatia, see on intriigid, salalepped ja susserdamine,” räägib Ivanova presidendivalimistest.

Siret Kotka vastab endise Narva linnapea ja aastaid ka riigikogusse kuulunud Eldar Efendijevi küsimusele Eesti Ekspressis avaldatud spekulatsiooni kohta, kus viidatakse, et Eiki Nestor valitakse riigikogus presidendiks ära. Kotka annab mõista, et mingitel tingimustel võivad keskerakondlased loobuda Mailis Repsi kandidatuuri toetamisest, ja lisab armsasti, et “Savisaarest kui presidendikandidaadist me ei loobuks”.

Venemaa-sanktsioonidest rääkides lohutab Ivanova, et “ilmselt hakkab Euroopa seoses terroriga mõtlema oma ajudega”. “Euroopa pole finantsiliselt nii palju USAst sõltuv, kui USA sooviks. Miks võeti Eesti, Läti ja Leedu, kes pole doonorid, vaid hoopis parasiidid, nii kiiresti Euroopa Liitu? Mis eesmärgil kutsub USA saatkond meie parlamendiliikmeid välja ja uurib, kuidas too mingis küsimuses hääletab?” esitab ta retoorilisi küsimusi.

Ivanova räägib, et propaganda on ületanud igasugused piirid ja pestakse isegi Baltimaade saadikute ajusid. Ivanova ise käis äsja USA saatkonna asemel hoopis majandusfoorumil Peterburis. Seal olevat ettevõtjad rääkinud, et on küll kaotanud 20 protsenti oma sissetulekust, aga toetavad ikka Putinit, sest “ei taha elada nagu Ukrainas”.

“Welcome to Syria!”

Üle poolteise tunni hilinenud Yana Toom võetakse vastu rokistaarile kohase aplausiga. Staar alustab Eesti meedias palju kära tekitanud Süüria-sõidu õigustamisega ja teatab, et ei saanudki selleks kusagilt juhendeid.

“Üks ajakirjanik küsis, miks sõitsin Süüriasse, et kas ajalehtedes on vähe infot. Küsisin vastu, miks ta suhtleb minuga telefoni, mitte meili kaudu. “Loomulikult usutavuse pärast,” vastas ajakirjanik. Minagi käisin Süürias usutavuse pärast. Olen endine ajakirjanik ja pean nägema, mis toimub,” räägib Toom.

Toom avaldab lootust, et ehkki tema visiit oli mitteametlik, “avas see akna − keegi pidi esmalt molli saama, et järgnevatel oleks kergem”. Samas tunnistab Toom, et kohtas Süürias ka lavastuslikku − näiteks ühes haiglas olevat pandud kõik kakskümmend patsienti kolmeliikmelise välisdelegatsiooni saabumisel võimlema.

Toom räägib amputeeritud jäsemetega süürlaste proteesidest, mis on sanktsioonide tõttu kui kiviaegsed, ja sellest, et Assadi alamail puuduvad vajalikud ravimid. Toom räägib, kuidas Süürias armastatakse venelasi − jalutas Tatjana Ždanokaga tänaval ja neile öeldi: Welcome to Syria!” − ja et kõik kardavad, sest Süüria on ilmalik riik, aga kõik opositsiooniliikumised on religioossed.

Euroopa parlamendi saadik (MEP) lubab lähiajal ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika esindaja Federica Mogheriniga kohtuda, et rääkida võimalusest, kuidas Süüria lihtrahvast aidata − nii nagu Iraanis oli “Nafta toiduainete vastu”.

Süüfilis hullem katkust

Küsimuse peale saalist, et kas meie valitsus reaalselt usub Venemaast lähtuvat ohtu, vastab Toom, et ilmselt ei usu. “Minge pärast tragöödiat Nice’is tänavale ja küsige suvaliselt eurooplaselt, kumb on suurem oht, kas islamiterrorism või Venemaa − siin ei ole varianti,” leiab Toom.

Edasi seletab naine, et NATO on Euroopa Liitu, millel pole oma relvajõude, lõhestanud. “NATOsse saab astuda vaid ükshaaval, sinna ei saa astuda kogu liiduga − juba see lõhestab meid. Lisaks on ELi poliitika olnud suurel määral kohandatud USA järgi − mõelgem või Tony Blairile. Ja kõik räägivad, et Assad kasutas oma rahva vastu keemiarelva. Pole tõsi, seda kasutasid opositsioonijõud ja seda kinnitavad kõik rahvusvahelised raportid. See oli vale, mida levitati, et Süüriat rünnata,” teab Toom.

Edasi asub ta kohe Putini teema juurde. “Pole tähtis, kas mulle meeldib, mida teeb Putin, aga Venemaa on meie naaber. Isegi kui ta on diktaator, nagu meie meedia räägib, ei jätkuks tal jõudu ega raha, et vallutada kõik enda ümber − see on täielik jama. Aga mulle tundub, et Balti riigid pole leidnud ELi struktuurides oma kohta, millega silma paista − seepärast tegeleme Venemaaga.” Järgnevad kestvad kiiduavaldused saalist.

“On poliitilisi jõude, kes Venemaa teemat tõstatavad, aga neid on üha vähem ja vähem. Loodan, et see jääb tagaplaanile, aga ilma terroriaktideta seda paraku ei juhtu. Maailm peab koonduma. Ka Assad rääkis meile, et tema eriteenistused teavad kõiki Euroopa terroriste nägupidi, aga keegi neilt ei küsi. Sama on Venemaaga: venelased teadsid inimest, kes lõhkas pommi Istanbuli lennujaamas, aga keegi neilt ei küsinud. Loodan, et koostöö puhul võidab siiski terve mõistus,” kuuleb Toomilt.

Vaga usumees

Veel õigustab Toom kohtumist Süüria ülemmufti Ahmad Badreddin Hassouniga − et too polevatki lubanud Euroopat ja USAd õhku lasta. Mufti olevat pelgalt öelnud: “Kui tulete meie maale, pääseb Euroopas terror valla.” Oma väites toetus Toom tuttava arabisti Aleksei Vorobjovi tõlkele, aga vaevalt MEP selle tõlke enne tellis, kui ühes kurikuulsa muftiga fotograafile poseeris. Toom lisab, et enne manavaid sõnu tapeti mufti poeg.

Vestlusel muftiga olevat arutatud, kumb variant suhtluses muslimitega on parem, kas Belgia või Eesti oma. Näiteks Brüsselis on kuue ruutkilomeetri suuruses Molenbeeki linnaosas 22 mošeed ja keegi ei tea, mis seal toimub.

“Riik nendega ei räägi, järelikult räägib nendega keegi teine. Teine lähenemine on Eestis, kus Tallinnas on muslimite kogukond, aga seal pole ühtegi mošeed. Mufti ütles, et kui keegi tuleb Euroopast, siis ta ikka küsib, kust on pärit nende imaam. Ja ta leiab, et on vale, kui pole kohalikku imaami, vaid see on Saudi-Araabiast. Kuni pole kohalikke usuliidreid, pole kontrolli ka muslimite tegevuse üle,” vahendab Toom.

Toom ütleb, et näiteks tema ei osale Brüsselis massikogunemistel, ei kasuta metrood ega lase seda oma lapsel teha. “Peame kõik uue reaalsusega harjuma − see kõlab õudselt, aga minule on see fakt,” ütleb Toom.

Veel räägib Toom ELi kodakondsusest, mida osa britte pärast Brexitit nõuab. Toom ütleb, et talle mõte väga meeldib − vihjates ilmselt, et seda saaks kuidagi laiendada ka Eesti ja Läti mittekodanikele. Kõneldes migrantidest, ütleb Toom, et Eestil pole õigust neid mitte vastu võtta, sest Eesti pole kordagi USA ega ELi pistrike sõjaplaanidele vastu olnud.

Põhjarannik on käinud Yana Toomi kontserdil ka Narvas ja Kohtla-Järvel. Tema publik on Sillamäel ja Narvas erinev − piirilinnas tahetakse kuulda laule, kus Eestile susatakse veel teravamalt. No pasaran!