Tuletorni kontsert leidis taas oma publiku

15. juuli 2016 TEET KORSTEN
"Ma pole Eesti muusikaprodutsent, vaid oleme Pillega näitlejad, kes armastavad muusikat ja pakuvad rahvale seda, mis meie meelest on õige," räägib Guido Kangur ja tundub, et rahvas oskab seda hinnata.

“Ma pole Eesti muusikaprodutsent, vaid oleme Pillega näitlejad, kes armastavad muusikat ja pakuvad rahvale seda, mis meie meelest on õige,” räägib Guido Kangur ja tundub, et rahvas oskab seda hinnata.

Seitsmes Tuletorni kontsert sai ööl vastu pühapäeva Ultima Thule sauruste saatel ajalooks ning tänulik publik ja muusikud ei jõua ära kiita Guido ja Pille Kanguri tänuväärset tööd väärismuusika levitamisel.

Esimest korda oli Tuletorni kontserdi õhtujuht armastatud ajakirjanik Margit Kilumets.

“Kuulsuse ahelad” 

“Minu meelest toimus festival endises headuses. Kõik oli nii, nagu peab, ja kuigi päev enne kontserti olid ilmaennustused suhteliselt nukrad, siis festivali ajal oli kõik ilus: ilm hea, kava super ja inimesed rõõmsad,” raporteeris Kilumets.

Küsimuse peale, kes oli tema lemmik sel festvalil, tõi Kilumets välja Kaire Vilgatsi ja Raivo Tafenau bändi ning kollektiivi Estonian Voices. “Kooslus, millest ma varem polnud üldse kuulnud, oli suurepäraseim näide sellest, kuidas on võimalik panna tantsima ja kaasa elama ka inimesed, kes on väga pikalt tantsust eemal olnud. Super energia, suurepäraste pillimeeste ja väga kihvtide lugudega reedeõhtune Vilgatsi tulevärk! Kõik bändi poisid assisteerisid ja kes on kuulnud varem Raul Vaiglat laulmas?!” iseloomustas Kilumets esimest lemmikut.

Kollektiivi Estonian Voices kohta ütles naine, et tegu oli kontserdiga, mida ta isiklikult enim ootas. “Ma pole kunagi käinud eraldi nende kontserdil, olen neid kuulnud teistega koos esinemas. Aga et nad suudavad ennast maksma panna ka vabas õhus, kus hääled/helid võivad vabalt kaduma minna, ja et nad suudavad kõik kuuekesi kava juhtida… See polnud nii, et Kadri Voorand soleerib ja räägib, hüppab ja lööb trummi, et kõik on tema najale üles ehitatud, nagu ma mõneti arvasin − sugugi mitte. Nad kõik kuuekesi on seal võrdsed partnerid. Väga kihvt,” muljetas naine.

Festivali teisel päeval tutvustas Kilumets kohapeal ka oma ülipopulaarseks osutunud Jaak Joalast kõnelevat raamatut “Kuulsuse ahelad”. Raamatututvustus oli ses mõttes eriline, et Hele Kõrve ja Realmažoor esitasid sellele sissejuhatuseks Joala laulude seadeid.

“Raske on esitleda raamatut, mis ilmus juba pool aastat tagasi. Hele Kõrve ja orkester mängisid mõnusasti muusikat, mina siirdusin kõrval asuvasse telki, kus oli hulk inimesi, kes tahtsid saada oma raamatusse autogrammi. Saime natuke Joalast rääkida − peaaegu igal Eesti inimesel on Jaagust oma mälestused, kellel nooruspõlvest, kellel vanemate kaudu,” rääkis Kilumets.

Lihtne retsept?

Igal aastal püüavad korraldajad kohalikku kaunidust tutvustada ning tänavu näidati ligi 40 inimesele ekskursiooni käigus Rajaküla vanausuliste palvelat, samovaride muuseumi ja Rodniku kontserti. “Need inimesed, kes osalesid, olid küll väga-väga tänulikud − kaasa arvatud mina ise,” ütles peo korraldaja Guido Kangur.

“Ma pole Eesti muusikaprodutsent, vaid oleme Pillega näitlejad, kes armastavad muusikat ja pakuvad rahvale seda, mis meie meelest on õige, mis meile endale meeldib, mis võiks ka rahvast harida, nende muusikameelt täiendada. Võta Hele Kõrve koos keelpilliorkestriga Reaalmažoor või džässtrio Sooäär-Vaigla-Ruben või maailmatasemel Estonian Voices. Ma ei kutsu Rannapungerjale ühtegi muusikut, keda ise väga ei tahaks kuulata − kutsun neid, keda tahan väga kuulda ja näha,” tutvustas armastatud näitleja pealtnäha lihtsat retsepti.

Tänavu pidi Tuletorni kontsert aga rinda pistma näiteks Mustvee päevadega, kus kontserdid tasuta. Kangur ütleski, et ilmselt on kõige keerulisem välja peilida aeg, kus konkureerivaid üritusi pole nagu seeni pärast vihma. Kangur meenutab, et kui toimus esimene festival Rannapungerjal, oldi pioneerid, aga nüüd on nii Lohusuus, Mustvees kui Kasepääl oma üritused… Siiski lubab Kangur, et kui festival jääb, ei tehta seal jätkuvalt heas maitses hinnaalandust.

Põhjarannik aitas õrnal Mari Jürjensil (endine Pokinen) raskeid kitarrikohvreid autosse kanda. Naine oligi laval üksi oma kahe kitarriga − neid oli kaks, et vahepeal poleks vaja aega kitarride häälestamise peale kulutada.

“Rannapungerjal on väga-väga ilus ja ma tean, et Guido ja Pille teevad alati kõiki asju väga hingest ja südamest. Olen “Sõru Jazzil” laulnud ja seegi oli minule väga ilus kogemus. Esinen enamasti üksi ja tihti on see raskem, sest vastutan kõige eest ise. Aga selle poolest on tore, et saan oma mulli kaduda ja teha nii, nagu mina teen. Aga muidugi on raske minna lavale üksinda koos oma kitarriga − pärast kaht sellist meest nagu Tõnis Mägi ja Jarek Kasar,” ütles Jürjens.

Festivalil oli võimalik osta tema albumit nimega “27”. “Minule on see väga oluline album, nagu ka kaks varasemat. See tähistab ühte ajajärku mu elus ja mul on hea meel, kui inimesed tahavad kuulata neid laule ja kui mu muusika neid kuidagi mõjutab. Albumi “27” laulud lähtuvad tunnetest ja mõtetest, mille peale olen viimasel ajal mõelnud − see on lapsepõlv ja suureks kasvamine,” ütles Jürjens, kes on hiljuti emaks saanud.

Unikaalne Jarek Kasar

Saksofonist Raivo Tafenau arvas, et Kangurite festival “Sõru Jazz” ja Tuletorni kontsert on unikaalsed: kui mujal maailmas on džäss väikestesse klubidesse topitud, nišitooteks muutunud, siis Eestis pakuvad need festivalid ka džässmuusikuile võimalust suurel kontserdil päriselt üles astuda.

“See on kõige suurem väärtus, et on inimesi, kes võitlevad meiesuguste eest. Avarus Ensemble mängis “Sõru Jazzil” väikeses Hiiumaa paadisadamas täiesti moodsat muusikat − see oleks näiteks isegi Saksamaal välistatud; et selline ansambel pannakse sellisesse kohta. See on harukordne, mida nad teevad, ja see on harukordne, kuidas nad väärt muusikat inimestele tutvustavad,” ütles Tafenau.

Kui festivali lõpetas Ultima Thule nimeline saurus, siis esimene esineja oli vähemalt sama nimekas: koos Jarek Kasariga astus üles Tõnis Mägi. Kuna Kasaril on kiiks, et ta ei anna intervjuusid, võttis Mägi ise teda kiita-tutvustada.

“Pean Jarekit üheks täiesti erandlikuks kunstnikuks, kes käib omapäi; tema kohta ei saa öelda, et ta on džäss või rokk või popp, ta on muusik, kes käib oma rada. Omal ajal oli selline mees näiteks  Sven Grünberg, kes käis täiesti oma rada, oli täiesti unikaalne. Kompositsioonid, mida Jarek teeb, on lisaks omanäolisusele jube keerulised. Pealegi on ta väga hea huumorimeelega,” pole Mägi kitsi.