Kas amputeerida või mitte, selles on küsimus

6. juuli 2016 ERKKI BAHOVSKI, Diplomaatia peatoimetaja

Erkki Bahovski.

Kas mäletate veel mõne aasta tagust olukorda, kus Euroopa avalikkuses ringlesid pidevalt ähvardused Kreeka eurotsoonist välja visata? Oli ka neid, kelle arvates tulnuks Kreeka Euroopa Liidust minema lüüa, ühendus nii-öelda Kreeka võrra amputeerida. Veel paar kuud tagasi arutati võimalust, et Kreeka võiks lahkuda Schengeni viisaruumist, sest ei suuda kontrollida oma piiri.

Aga ei. Euroopa juhid ei soovinud Kreeka eemaldamist, sest Euroopa solidaarsus olevat tähtsam ja Kreeka väljaviskamine kas siis Euroopa Liidust või mõnest selle poliitikast andvat ühenduse loogikale halva märgi. Euroopa Liidule tundus mõte mõne liikmesriigi lahkumisest vastuolus ühenduse senise loogikaga, mis tähendas pidevat laienemist.

Amputeerimise asemel käivitus hoopis tihedam kontroll liikmesriikide eelarve koostamise üle. Uute Kreekade tekkimine oli lubamatu ja nii tuli liikmesriikidel oma suveräänsust tublisti loovutada. Paljudele see ei meeldinud ja ka Eestis oli palju kriitilisi hääli, kes hoiatasid Kreeka abistamise eest. Ent solidaarsus ja Euroopa Liidu ühtsus jäid peale.

Mis oli selle poliitika tagajärg? Kreeka lahkumise asemel saime Ühendkuningriigi lahkumise. Umbes kümne miljoni inimese asemel lahkub 63 miljonit inimest (jah, Šotimaa küsimus on praegu lahtine). Euroopa Liidust lahkub riik, mis on ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige ja mille majandus oli Kreekast võrreldamatult paremas korras. Kusjuures Kreeka jätkab Euroopa Liidus.

Kõik see on muidugi tagantjärele tarkus ja mina ei julge küll öelda, mida pidanuksid Euroopa Liidu liidrid teistmoodi tegema, et Kreeka võlakriis lahendada. Ent Kreeka võla- ja Euroopa Liidu rändekriis on eredad näited sellest, et poliitilistel lahendustel on mõju Euroopa liidrite ja rahvaste käitumisele. Oli ju Brüsseli pakutud lahendus suurema finantsdistsipliini näol üks argumente, miks Briti peaminister David Cameron soovis korraldada ELi liikmesuse referendumit.

Samas oleks vale öelda, et Kreekaga läks kõik valesti. Riik on ikka tunduvalt paremas seisus kui näiteks viis aastat tagasi. Aga loomulikult andis brittidele õppetunni Kreeka valimistel ja valitsuse vahetusega juhtunu − vali, keda tahad, aga Brüsseli otsuseid tuleb ikka täita.

Erinevalt Kreekaga venitamisest on aga Euroopa Liidu liidrid − peamiselt Saksamaa ja Prantsusmaa omad − otsustanud Ühendkuningriigiga mitte tseremoonitseda ja alustada võimalikult ruttu lahkumisläbirääkimisi. Seda nõuet saadab varjuna kavatsus liikuda tugevalt edasi Euroopa lõimumisega, lausa nii, et mõne arvamuse järgi tekiks Euroopa superriik.

Miks Ühendkuningriigiga kiirustatakse? Eks oma osa ole siin ka emotsioonidel − brittidele pidevate erandite tegemine Euroopa lõimumisel, mis päädis nüüd lahkuva otsusega euroreferendumil võis mõnelgi Mandri-Euroopa juhtpoliitikul kopsu üle maksa ajada. Kaua võib, kui laenata TV3 saate pealkirja.

Ent lahkumisläbirääkimistega kiirustamisel võib olla ka laiem tagamõte. Ja see on näidispoomise korraldamine. Et ühelgi teisel liikmesriigil ei tekiks mõtet korraldada samasugune referendum nagu Ühendkuningriigis. Ei mingit Norra ega Šveitsi varianti − kui sees, siis sees, ja kui väljas, siis väljas.

Praegused märgid näitavad paraku, et Mandri-Euroopa juhtriigid ehk Saksamaa ja Prantsusmaa soovivad Ühendkuningriigi tasalülitamisega asuda veelgi rohkem Euroopa Liitu süvendama. Ajal, mil Brexit näitas selgelt, et Euroopa Liidu kodanikud ei soovi edasist lõimumist, ei tundu see just parima plaanina.

Aga sellegipoolest näeb Saksa ja Prantsuse välisministri Frank-Walter Steinmeieri ja Jean-Marc Ayrault’ ühisdokument ette näiteks ka kaitsekoostöö raames nn Euroopa semestri loomise. Teatavasti on Euroopa semester tekkinud Kreeka kriisi tulemusel ja tegemist on poolaastaga, mil liikmesriigid annavad Euroopa Komisjonile aru oma finantsdistsipliinist.

Küsimus on muidugi, kuidas peaks Euroopa kaitsekoostöö ilma Ühendkuningriigita õnnestuma. NATO eesotsas USAga on Euroopa riikidele pidevalt meelde tuletanud vajadust suurendada oma kaitsekulutusi, aga alles nüüd on need lõpetanud langustrendi. Peale selle ei räägi Prantsuse-Saksa dokument sõnagagi NATOst. See on seda kummalisem, et ees ootab NATO Varssavi tippkohtumine, kus langetatakse väga põhimõttelisi otsuseid, sh vägede suurendamine siinses piirkonnas.

Ent tasub meenutada, et novembrikuu Pariisi terrorirünnaku järel rakendas Prantsusmaa mitte NATO aluslepingut, vaid Lissaboni lepingu kaitseklauslit. Ning see oli Steinmeier, kes kutsus NATOt üles mitte oma idatiival saableid täristama, et Venemaad mitte provotseerida.

Teisest küljest selgub Saksa välisministeeriumi, Auswärtiges Amt’i kodulehelt, et Steinmeier kutsus küll Brexiti järel kokku ELi asutajaliikmed, kuid kõneles telefonitsi ka Balti riikide kolleegidega. Meid ei unustatud.

Paraku ongi Brexit äratanud Euroopas, sealhulgas Eestis, vanad, ajaloolised hirmud. Mandri-Euroopa pole rahul Ühendkuningriigiga ja vastupidi. Eesti kardab, et jääb üksi. Nii, nagu see juhtus 1939. aastal.

Eesti diplomaatidel ja poliitikutel seisab ees keeruline ülesanne − tüürida Eesti turvaliselt läbi võimaliku kaose. Meie huvides on head suhted Euroopa Liidu, aga ka Ühendkuningriigiga. Kuidas seda saavutada, kui Brüssel Londoniga tülitseb, on miljoni dollari küsimus.

Peale selle on veel NATO, mis õnneks ei näita mingeid turbulentsuse märke ja alliansi vägede lisandumine NATO idatiivale on rohkem kui kindel.