“Halbu leiutisi ei ole olemas, on olemas oma aega mittesobivad leiutised”

30. juuni 2016 ILJA SMIRNOV
Aleksei Ülle sõidab kogu aeg Eesti ja Soome vahet. Tal on ka üle lahe väike töökoda ja ladu. Põhitoodang valmib siiski Narvas.

Aleksei Ülle sõidab kogu aeg Eesti ja Soome vahet. Tal on ka üle lahe väike töökoda ja ladu. Põhitoodang valmib siiski Narvas.

Üdini leiutaja-mehaanik narvalane Aleksei Ülle, kellel on Soomega geneetiline ja vaimne side, propageerib meie põhjanaabrite juures levinud ideoloogiat: unistajaid ja fantaseerijaid on ilmas palju, kuid sina raja ettevõte, pane tootmine käima ja alles siis oled sa mees!

 

Aleksei Ülle peab end Soome leiutajaks, sest tema äri on registreeritud lahe põhjakaldal. “Kuid ma olen Narva kutt,” rõhutab mees oma Narva tööstuslikus äärelinnas asuvas väikeses töökojas külalisi vastu võttes.

Kui varem teati Alekseid kui eri arvu rataste ning kõikvõimalike raamide ja mootoritega sõidukite loojat, siis nüüd on tema põhitööks ergonoomilise mööbli väljanuputamine ja valmistamine.

Sadu ühejalgseid taburette

Ühejalgsetest vedrutoolidest (rangelt võttes taburettidest) on saanud Aleksei Ülle visiitkaart, kuigi neid toodetakse silmapaistmatu logo Activ Ergo all vahendusfirmale, mis kaupleb nendega eeskätt Soomes, veidi ka Rootsis. Hakkama tuleb saada tugeva konkurentsi tingimustes, sest Euroopas on ergonoomiliste kaupade tarnijaid üksjagu. Kuid Aleksei rõhutab oma leiutise unikaalsust: ühejalgne tool on ainus omataoline, sellel on isegi kasulik istuda − keha vertikaalasendis hoidmiseks tuleb lihased toonuses hoida. Mugavust lisab ka firmas välja mõeldud ainulaadne iste: selles on midagi hobuse- ja midagi tsiklisadulast.

Juba on välja nuputatud ühejalgse tooli kõikvõimalikud variandid, aga selle esimene vedrunäidis valmis seitse aastat tagasi. Ja alles nüüd, märgib nupumees, on potentsiaalne ostja hakanud nii ebaharilikku asja tunnustama ning müük edeneb ka minimaalse reklaamiga. Nii saatis Aleksei mõni päev tagasi mõned vedrutoolid kaitseliitu, kirjeldades neid enne naljatamisi kui valvurite ja tunnimeeste toole − istmetel pole võimalik uinuda, muidu kukud.

“Pastapliiatsi leiutamisest selle masstootmiseni kulus üle 60 aasta, seepärast on innovatsioonis seitse aastat väga lühike aeg,” arvab leiutaja.

Kuid temalgi tuleb ajaga arvestada: “Halbu leiutisi ei ole olemas, on olemas oma aega mittesobivad leiutised. Kui sinu leiutis on kümme aastat ajast ees, siis pead arvestama sellega, et võid pankrotti minna. Sa võid rikkaks saada alles kümne aasta pärast, kuid kes teab, kas sa üldse nii kaua elad.”

Aleksei Üllet ennast ei saa rahalises mõttes rikkaks pidada, kuid tema äri on seni edukas olnud: müüdud on sadu ergonoomilisi vedrutoole. Terasarmatuur vedrujala jaoks tuleb Venemaalt, tehisnahk Poolast, mööbliporoloon Soomest, klaasplastist istmealused valmivad Rakveres, toolid komplekteeritakse ja pannakse kokku Narva töökojas − ning sealt saadetakse need edasimüüjatele või tellijatele.

Ebatavaline versus igav

Aleksei Ülle on narvalane, kuid vere kutsele järgnedes leidis ta ennast ka Soomes, kus temast sai nn muutuva ruumi fänn. Tema huvi jagavad eesrindlikud Soome koolid. Aleksei kadestab soomlasi: “Nad ei hinda konservatiivseid asju nii palju kui meie.”

“Kuid seal on väga tähtis seegi, et koolides oleksid noored, vinged ja aktiivsed pedagoogid ja direktorid − just sellised on mul praegu partneriteks,” räägib mees oma tööst põhjanaabrite juures.

Mööbli väiketootmise on Aleksei käima pannud oma Narva töökojas ja praegu töötab ta 30 laua ja 30 tooli tellimuse kallal.

Ta näitab looja uhkusega, et nende toodetavat koolipinki võib kasutada mitte ainult laua, vaid ka pingina ja isegi abivahendina kauba vedamiseks. Muundumine toimub ühe käepideme abil − kõik on läbi mõeldud ja kontrollitud.

Töös on 8-10kohaline koolipink, mille lauaplaati saab pöörata ning kasutada kirjutus- ja esitlustahvlina, vajaduse korral saab sellest ka sirm ruumi jagamiseks. Ja veel on väljatöötamisel suur reguleeritav laud, mille eeskujuks on juba hea hinnangu saanud massaažikooli õppelaud.

Aleksei Ülle muunduva mööbli metalldetaile värvitakse naabruses asuvas Narva tehases, kus töödeldakse ka teise tootja tavaliste, igavate koolipinkide raame ja jalgu, mis saadetakse meie koolidesse.

“Olen kogu aeg püüdnud leida vastust küsimusele, miks keegi ei tunne huvi selle uue vastu, mis on juba välja mõeldud ja olemas,” ütleb leiutaja. “Vaja on turundust, kuid üksi käib see mulle üle jõu.”

“Hullumeelne muruniiduk”

Alekseile meeldib koolidega koostööd teha ja ta loodab väga, et tema leiutised köidavad nendega kokku puutuvaid noori. Ta ise alustas meistrina Narva 14. kutsekoolis ja meenutab nüüd vaimustusega tehnilise kutsehariduse toonast taset: “Meil Narvas valmistasid kutsekooli õpilased koos meistriga perspektiivseid katsenäidiseid hiiglasuurte Nõukogude tehaste jaoks!” Näiteks koostöös Venemaal Sverdlovski oblastis asuva Irbiti mootorrattatehasega loodi Aleksei juhendamisel neljakohaline neljarattaline mootorratas, mida katsetas isegi Egiptuse piirivalve. Hiljem polnud seda aga enam mitte kellelegi vaja.

Aastatega on Alekseil kogunenud terve garaažitäis kõikvõimalikke ratassõidukeid, millest paljusid saab näha näiteks 8.-10. juulini Narva linnuses toimuval motofestivalil. Aleksei Ülle on Narva-Jõesuus baseeruva klubi Classic Riders liige ja mõttekaaslased on teda iseloomustanud nii: “Leiutaja. Võib ükskõik mille sõitma panna.”

Praegu huvitavad ratastega liikumisvahendid leiutajat endiselt, kuid nüüd suhtub ta neisse pigem kui kunsti. Vähehaaval sünnib järgmine projekt nimega “Hullumeelne muruniiduk”, seekord lihtsalt iseenda jaoks. Peaaegu kõik on juba valmis, kuid meister soovib veel mehhanisme viimistleda, disainile ja ergonoomikale viimase lihvi anda.

“See on juba sõitnud ja eesmärk oli teada saada, millise adrenaliinilaksu see annab,” selgitab Aleksei oma omapärast lähenemist tehnilisele loomeprotsessile. “Selliseid masinaid mõeldaksegi välja selleks, et need sind emotsionaalselt haaraksid; kui otsekohe põnev ei ole, siis jätkad tööd. Tundeelamused − need on lõppude lõpuks kõige tähtsamad. Mitu ratast või milline on tehniline disain − see on teisejärguline. See on nagu maaliga: kui sa seda vaatad ja süda kiiremini põksuma ei hakka, siis pole mõtet seda jõllitada.”