“Muuvid on kõige eksperimentaalsem žanr, kus saab katsetada kõike”

20. juuni 2016 TEET KORSTEN
CJ Kask: "Olin 5. klassis, isa käis Saksamaal komandeeringus, kust tõi analoogsignaali salvestava käsikaamera. Sellest ajast peale olen kaameraga ringi käinud. See esimene kaamera on siiani alles, istub stuudios riiulil."

CJ Kask: “Olin 5. klassis, isa käis Saksamaal komandeeringus, kust tõi analoogsignaali salvestava käsikaamera. Sellest ajast peale olen kaameraga ringi käinud. See esimene kaamera on siiani alles, istub stuudios riiulil.”

Põhjarannik rääkis Lüganusel sirgunud filmimehe Christian Johannes Kasega, keda sõbrad ja laiem avalikkus tunnevad rohkem CJ nime all, filmikunsti žanritest, merest ja sellest, kuidas leida tasakaal töö ja hobide vahel.

2007 ilmus sinuga Põhjarannikus lühem intervjuu “Christian J. Kask võttis üles keelatud filmi”, mis algab sõnadega: “Omaaegse Lüganuse kirikuõpetaja Üllar Kase [nüüd Bach − toim.] poeg Christian Johannes räägib operaatoritööst Eesti praegu kuumima filmi “Magnus” ülesvõtmisel. Film on kuum seetõttu, et osales Cannes’i festivali ametlikus programmis ja seda ei tohi meie kodumaal näidata, sest kohtuniku suva on kohtuniku suva.”

“Magnus” on nii ammune ajalugu, et suurt enam ei mäleta. Filmi näitamine Eestis on siiani keelatud, aga kõik, kes on tahtnud, on selle ikkagi ära näinud. Mingil ajal ringles see ka internetis. 2007. aastaks võis operaatoritöö selle filmi juures olla mu tollane suurim töö.

Kuidas see filmitegemise pisik sinusse istutati?

See pisik tekkis Põlvas. Olin 5. klassis, isa käis Saksamaal komandeeringus, kust tõi analoogsignaali salvestava käsikaamera. Sellest ajast peale olen kaameraga ringi käinud. See esimene kaamera on siiani alles, istub stuudios riiulil. Nagu nende nooruses omandatud asjadega on − eks ma vahepeal olen ka muude asjadega tegelnud, aga filmimine on jäänud.

Oled olulise aja oma elust − teisest kuni üheteistkümnenda eluaastastani − elanud Ida-Virumaal. Mis suhe sul selle maakonnaga on?

Ida-Viru on kahtlemata koht, kus mul meeldib käia, ja pean seda mingil määral oma koduks. Arvan, et see on ka põhjus, miks olen päris palju asju võimaluse korral siin teinud. Näiteks A-Rühma video “Hakka pihta” võttepaikadeks olid 2012 Kiviõli tehismägi ja Liimala rand [CJ töid, kaasa arvatud reklaamid, näeb aadressil https://vimeo.com/widescreenstudios/videos − T.K.]. Kerli juhatasin 2011 Viivikonda tegema videot “Army of Love”. Äsja olid tema video võtted Toila rannas.

Kas sul on emotsionaalne lähedus ka Lüganuse pastoraadiga, kus üles kasvasid?

Mitte ainult pastoraadist, vaid kogu kiriku ümbrusest pärinevad esimesed teadlikud mälestused. Kõik lapsepõlveavastused leidsid seal aset. Kui Ida-Virusse satun, külastan tavaliselt ka lapsepõlve mängumaad. Käin seal nostalgitsemas, igasuguseid asju tuleb meelde, kui kohapeal olla.

Vanemad vist ei sundinud sind kunagi kirikus viibima?

Ei, seda küll ei olnud. Aga ikka sai kirikus viibitud, ent mitte regulaarselt. Kirik oli kodust ju vaid paarikümne meetri kaugusel.

Kui tuttavad kuulevad, et oled pastori poeg, kas see avaldab neile mingit muljet? Vaimulike lapsed on eraldi huvitav teema ja on isegi öeldud, et pole kerge selles rollis olla.

Eks see ole enda häälestatuse küsimus, minul küll keeruline pole. Ingmar Bergman oli ju ka pastori poeg. Tänu päritolule olen kindlasti religiooniküsimustes teadlikum, aga ma ei pea ennast väga religioosseks. Võtan religiooni natuke laiemalt kui pelgalt kristlus. Olen palju käinud Aasias, tutvunud sealsete religioonidega ja see on pannud mõtlema teema üle laiemalt. Kui eestlaste kohta öeldakse, et nad on usuleiged − see ei tähenda, et me ei võiks olla usuküsimustes teadlikud. Kui reisid palju, pead arvestama kultuuri eripäraga ja sa ei saa sellega konflikti minna.

Millise oma muusikavideo üle oled kõige uhkem?

Võiks küsimust veidi laiendada. Iga video on äge, jätab mingi emotsiooni. Sestap võib vaadata populaarsuse järgi. Kindlasti pole ma ise sisuliselt ja professionaalselt kõige uhkem Genka/Paul Oja video “Kõik” üle, kus on kaastegevad Suur Papa, Metsakutsu, Reket, Beebilõust ja Ines. Tehniliselt oli seda väga lihtne teha − filmisime selle 4-5 tunniga −, aga konkurentsitult on see kõige populaarsem video, mille kunagi teinud olen, sel on üle kahe miljoni vaatamise. Ilmselt peitub populaarsuse põhjus loos endas.

Aga asjad, mis on väga raskelt tulnud, jäävad kindlasti paremini meelde. Ma pole ühtegi videot nii kaua meisterdanud kui Kerli videot “Feral Hearts”. Juba võteteks kulus peaaegu nädal, pluss järeltöötlus kestis mitu kuud. Võin öelda, et see tuli raskelt, aga pean tulemust ka üheks paremaks. Sellest videost on kaks versiooni: teine monteeriti USAs ja loomulikult mulle meeldib enda töö rohkem. [Räägime CJga veel tema Mimicri videost “Heat” ja Winny Puhhi omast “Peegelpõrand”; viimasel on Youtube’is ligi 1,5 miljonit vaatamist − T.K.]

Kas oskad võhikutele seletada, mille poolest erineb muuvi lühifilmist?

Muusikavideo peamine erinevus on see, et ta ei pea olema narratiivne, ta ei pea jutustama mingisugust lugu. Muuvi võib olla vaid puhas visuaal, efekt.  Muidugi võib ka muuvi olla narratiivne. See ongi reegliteta formaat. Muuvid on kõige eksperimentaalsem žanr, mis kunstnikele väga meeldib − minule sealhulgas. Saad proovida, katsetada, minna äärmustesse ja saadud kogemust kasutada mängufilmides ja kommertstöös. Muuvi puhul sageli klienti ei ole, kui sa ei võta artisti kui klienti. Sestap saadki teha, mis endal pähe tuleb, nii elav kui su fantaasia on, nii hulle asju võid teha. Kommertstööl on agentuurid ja kliendid, arvajaid ja hindajaid on palju.

Kas muuvi puhul tekib alati artistiga kontakt?

Jah, alati peab tekkima. See ongi muusikavideo puhul ainuke lähtepunkt. Video võiks ja peaks sobima stiililt ka artistiga ja artistile võiks/peaks tulemus meeldima. Mul endal see kogemus puudub, aga tean artiste, kes pole tulemusega rahul olnud ja videost on siis loobutud või on salvestatud täiesti uus. Kõige olulisem on, et video oleks täienduseks muusikapalale; seal ei tohi tekkida tohutuid kääre stiilis ja esteetikas. Oluline on leida artistiga ühine keel. Kerli on ses mõttes tore, et ta on ise niivõrd tugeva nägemusega, et tema poolt lähtub impulss väga selgelt ja tema mõtetega pole raske kaasa minna. On ka selliseid artiste, kes lihtsalt ütlevad: tee video, meil pole ühtegi mõtet.

Keda sel juhul muuvi režissööriks pidada?

Muusikavideo puhul ongi režissööri roll tinglik. Platsil ma olen kindlasti režissöör, sest platsil on tihti suur kaos ja keegi peab võtma ohjad. Aga just loomingulise koha pealt on Kerli ja temasarnastega olnud töö kollektiivne, kus palju asju arutatakse koos läbi. Seal ma ei suru üheski faasis oma nägemust peale, pigem tahan ära kuulata artisti enda soovid, huvid ja nägemuse ning siis sellega kaasa minna. Aga lõpuks olen taas mina see, kes asja ära vormistab.

Üks kuulsamaid muuvimeistreid, keda isiklikult tunnen, on Victor Ginzburg, kes on teinud koostööd näiteks Lou Reediga. Aga Victor jõudis reklaamide ja muuvide juurest päris mängufilmideni välja − vt Viktor Pelevini romaani järgi valminud “Generation P”. Kas oma suure filmi tegemine võiks olla iga filmitegija eesmärk? Kas sul tuksub midagi sellist kuklas?

On palju muusikavideorežissööre, kes on läinud filmi tegema. Ilmselt tuntuim neist on filmide “Fight Club”, “Se7en” ja “The Social Network” autor David Fincher. Minulgi tuksub, aga nendest asjadest on veel vara rääkida. Mulle on oluline lugu jutustada, formaat pole praegu nii tähtis. Ka muusikavideo on minule täisväärtuslik žanr, formaat, kus oma nägemust realiseerida.

Aga mis on sinu põhiline rahatöö?

Ikka kommertstööd, muusikavideod ei too peaaegu midagi sisse. Muusikavideotega on hea endale nime teha, hoida end nendega pildil, teha nende abil oma portfoolio huvitavamaks. Mitmed kommertskliendid on tulnud pärast järjekordset lahedat muusikavideot.

Oled koos sõbraga ka eduka firma Widescreen Studios omanik. Milles see äri seisneb?

Meil on üks Eesti suuremaid stuudioid, mis asub Tallinnas Peterburi teel. Meil on seal kaks ruumi, kus kokku on üle 1200 ruutmeetri pinda. Selle suve lõpul saab seal viis aastat oldud. Oleme seal toimetanud, teinud filme, muusikavideoid, reklaame ja rentinud pinda ka välja. Muu hulgas on seal Masa [Jõhvi päritolu videokunstnik Hindrek Maasik − T.K.] teinud muusikavideo Haddawayle.

Kust saite algkapitali sellise suure ettevõtmise alustamiseks?

See kõik on meie entusiasmi pealt ehitatud. Tegu on ikkagi rendipinnaga, me pole seal midagi välja ostnud. Iga kuu tuleb teha kõvasti kommertstööd, siis saab vahepeal ka kunsti teha. See vahekord ongi umbes pooleks. Ainult kunstiga ära ei ela!

Stuudioruumid on üpris spetsiifiliste nõudmistega: seal peab olema vaikne, seal peab olema võimalus välisvalgus sulgeda, suuri teid ei tohi lähedal olla, peavad olema olemas kõik vajalikud kommunikatsioonid (vesi, kanalisatsioon, elekter). Lasnamäel olid kõik nimetatud tingimused täidetud. Ka suurus on üpris optimaalne, sest seal annab teha nii päris suuri kui väiksemaid asju. Kindlasti mõne projekti jaoks jääb ka see pind liiga väikeseks.

Kõrvalt vaadates tundub, et sul läheb majandusasjades hästi.

Kui asjadega tegelda, läheb hästi ja kui ei tegele, läheb halvasti. Viimase aasta olen õigupoolest ilma puhkuseta rabelnud. Näiteks eelmisel talvel ei käinud ühelgi soojal maal. See on ka põhjus, miks lähen suvel pikemaks ajaks purjetama − et saaks veidi auru välja lasta. Meil on väiksema seltskonna peale paat, mis on praegu Prantsusmaal, ja on plaan sõita sealt edasi Vahemerele.

Tegeled ka sellise eksootilisema spordialaga nagu lohesurf. Kust sa selle leidsid ja mida see endast kujutab?

Lohe on puri, mis õhus lendab. Olen sellega tegelnud juba kaheksa aastat ega mäletagi täpselt, kuidas selleni jõudsin. Meri on mulle kogu aeg meeldinud ja kõik merega seotud tegevused sealhulgas. Surfamine, ujumine, purjetamine on mulle alati hingelähedased olnud. Lohesurf on kindlasti nimetatud aladest rohkem füüsilist vormi nõudev tegevus. Seda on ka purjetamine. Võistlemas sel alal ei käi, aga kui teha pikemaid sõite − nagu mullu sõitsime Prantsusmaale ja tegime ka Läänemerel kuupikkuse tiiru −, hoiab ka see hästi vormis. Pead ikkagi päevast päeva paadis möllama ja purjedega tegelema.

Oled ka kõva rännumees, seda näeb sinu fotodelt, mida leiab lingilt https://www.flickr.com/photos/kaskcj. Kus oled kõige kauem seigelnud?

Enim olen just töö pärast välismaal käinud, aga pikemalt olen olnud Filipiinidel ja Vietnamis − kord pool aastat. Need paigad on Eestist piisavalt kaugel − kui siin juhe kokku jookseb, on need head kohad, kuhu pageda. Näiteks on Filipiinide köögis oluline koht värsketel mereandidel, mis on mulle alati meeldinud.

Aga mis sind n-ö käivitab ja käimas hoiab?

Toredad projektid! Minu õnn ongi, et saan tegelda asjadega, mis mulle meeldivad. Kõrvaltvaatajale võivad need asjad tunduda ka minu hobidena.  Minu hobi ongi minu töö − kui sellega pausideta tegelda, muutub asi ühel hetkel tööks ja siis võib ka mandumise hetk tekkida. Aga kui vahepeal tegelda erialaväliste asjadega, nagu purjetamine ja lohesurf, hoiab see mõistuse terava ja silma säramas. Ainult filmitegemisega väga kaugele ei jõuaks.