Mere taktikepi all sündinud aed

15. juuni 2016 SIRLE SOMMER-KALDA
Ilu loojad − Mihkel ja Galina Simoniš. Keskel tütar Elisabeth, kelle kirg pole esialgu aed, vaid laulmine.

Ilu loojad − Mihkel ja Galina Simoniš. Keskel tütar Elisabeth, kelle kirg pole esialgu aed, vaid laulmine.

Perekond Simoniši koduias Aseris jääb mulje mere kohalolust, ehkki merd maja juurde ei paista. Kivid ja kännud käivad selle aia juurde, aga aed ise pole sündinud üle kivide ja kändude, vaid puhtast rõõmust.

 

Galina ja Mihkel Simoniši koduaed on Ida-Virumaal üks kolmest, mis esitatakse konkursil “Eesti kaunis kodu 2016″ presidendi auhinnale. Ja selle aia peategelane on meri.

Sümboliseerivad tugevust

“Inimesed tulevad mere äärest emotsiooniga. Meie tuleme ka emotsiooniga, aga meil on lisaks kivid ja kännud kaasas,” naerab Galina, lisades tõsinedes, et ei saa ilma mereta üldse elada. Kui on mingi mure, väntab ta jalgrattaga mere äärde. Ja tükkhaaval on mereäärt ka koduaeda toodud.

“Ma tunnen, et kivid on minu omad, ükskõik millised. Kivi on minule nagu kindlus ja tugevus, see on see, mida saan koju kaasa tuua. Mul on aias ka kivijõgi, mis onfeng shui järgi tähtis stabiilsuse, tugevuse, edu jaoks. Ja ta muudab värvi − praegu on kivid punased, mingil hetkel võivad need jälle heledaks minna,” jutustab Galina.

Feng shui põhimõtted pole siiski aias läbivad. Galina kasutab neid tarkusi, mille puhul tunneb, et need on temalikud.

“Ema ja isa on pärandanud mulle lahtised käed ning kui ma algul midagi ei oskagi, siis kuidagi see oskus tuleb − on vaja lihtsalt kätte võtta ja tegema hakata. Sellist hirmu, et ma ei oska ja sellepärast tegema ei hakka, pole mul kunagi olnud. Vastupidi, mul on huvi, kas ma saan hakkama.”

Peale lahtiste käte on vanemate pärandus armastus aia vastu, mis tuli samuti Aseri kandis asuvast suvilast. “Nii palju, kui ma ennast mäletan, sai seal alati tööd teha. Algul oli see kohustus − ema käskude vastu ju ei vaidle −, aga aastatega olen mõistnud, et maatööta ma lihtsalt ei saa elada. Ja seda võib nimetada omamoodi armastuseks.”

Nagu vanaema kohalolek

Suvilas toimetas Galina edasi ka täiskasvanuna, kuni majaostuni.

“Linnakorteris elades tulime aprilli lõpus või mai alguses suvilasse ja lahkusime, kui päris külmaks kiskus. Nüüd, oma majas elades, saab nautida ka talvise aia võlusid. Kuna enamiku pereliikmete sünnipäevad on talvel, oleme korraldanud oma koduaias grillipidusid, teinud lumeingleid ja möllanud lumehanges. Nii et igal aastaajal on aias oma võlud.”

Mis on peale kivide ja kändude perekond Simoniši koduaias kohustuslik?

Kindlasti tulbid, mis on kevade sümbol. Ja floksid, mis on saanud enda alla terve istutusala.

“Minule on floks nagu vanaema kohalolek. Mulle sobivad ka elupuud ja ühed mu lemmikud on hostad. Kui abikaasa armastab ainult õitsvaid lilli, siis minule piisab, kui on ilus roheline. Minu viimaste aastate avastus on kõrrelised ja pokud − nad ei õitse, aga on olemas,” tutvustab Galina oma eelistusi.

Kogu perele on südamelähedane veevulin, mis kostab basseini purskkaevust, ja valgus. Küünlaid leiab nii õunapuu küljes rippumas kui veesilma ääres. “Vanemal pojal on suvel sünnipäev ja siis paneme küünlad basseini ujuma,” räägib Galina.

Rohides mõtted sirgeks

Perenaine tunnistab, et aiailu võib lõpmatuseni vaadata. Nagu ka seda, kuidas teine inimene töötab. Abikaasa Mihkli hoolealune on muru. “Mulle on muru niitmine nagu sport. Kui enne käisin viis kilomeetrit metsas jalutamas, siis nüüd teen parem kaks-kolm korda nädalas aias niidukiga trenni.”

Et aiatoimetused pole kohustus, mis kaelast ära saada, vaid puhas rõõm, näitab see, et tööde pärast käib konkurents − aiakirge jagab ka Galina ema Evi. “Olen pensionär ja tahan aidata. Saan vahel isegi tütrelt pahandada, kui liiga palju aias nokitsen,” tunnistab ta.

Galina sõnul on ema töö kastmine, sest tal on kodusena selleks aega. Pealegi pakub see mõõdukat füüsilist koormust, mis on eakale inimesele kasulik.

Tal endal on Aseri rahvamaja juhatajana vaimselt pingeline töö, mistõttu on hea end taimedega tegeldes maandada. “Näiteks rohimine on kindlalt minu töö. Niipea, kui olen sõrmed mulda pannud, mõtlen kõik oma mõtted sirgeks. Ma alustan alati kindlast peenrast ja mul on oma rada, mis on nii sisse harjutatud, et kui järjekord muutub, on isegi vale tunne. See on nagu süsteem,” kirjeldab Galina.

Vahel öeldakse piinlikkuseni korras iluaeda vaadates: “Mis seal ikka enam teha on? Kõik on juba tehtud.”

“Siis küsin alati vastu, kas mul käivad teie arvates öösel päkapikud või härjapõlvlased, kes aeda hooldavad. Iluaia tegemine ja hoidmine ei lõpe mitte kunagi. Taimed tahavad käte soojust, nagu lapsed ei kasva hoole ja armastuseta. Ja aed ei saa kunagi valmis − kogu aeg tuleb midagi juurde teha või taimi liigutada.”

Just aia pidev muutumine teeb nii Galinale kui Mihklile suurt rõõmu. “Kui suhtuda maatöödesse, et need on kohustus ja vaev, siis aed näebki vaevatud välja. Seda, mida sa teed, tuleb armastada.”