Vaivara lahingu võitsid seekord Leegioni-poisid

8. juuni 2016 TEET KORSTEN
"Me leegion sammub ja kindel on ta rüht, / sest kohustus püha meil täita. / Eesti tulevik, see meie kõikide siht, / mille eest tuleb surra või võita. /  Siin rahvas rahvale ulatand on käed / ja ühiselt kantakse raskust. / Küllap vaenlasel igavest meelde nüüd jääb / meie relvade hävitav vastus," kõlas Eesti Leegioni marsilaul.

“Me leegion sammub ja kindel on ta rüht, / sest kohustus püha meil täita. / Eesti tulevik, see meie kõikide siht, / mille eest tuleb surra või võita. / Siin rahvas rahvale ulatand on käed / ja ühiselt kantakse raskust. / Küllap vaenlasel igavest meelde nüüd jääb / meie relvade hävitav vastus,” kõlas Eesti Leegioni marsilaul.

Vaivara Sinimägede muuseum tähistas Eesti lipu päeval oma 8. sünnipäeva näidislahingu ja ajalooliste tsiklite näitusega. Muuseum pole oma olemuselt unikaalne, sest kuulub kümnest ekpositsioonipaigast koosnevasse Eesti sõjamuuseumide ketti, aga on ainus, mis asub Virumaal ja paigas, mida 1944. aastast tuntakse kangelasliku vastupanu sümbolina.

 

Muuseumi juht Ivika Maidre meenutab, et sünnipäeva on igal suvel peetud.

Nagu filmis

Tänavune tähistamine oli pidulikum, sest kohal olid sõjaajalooklubi Front Line Eesti, mis osales ka Elmo Nüganeni suurfilmi “1944” valmimises, ning Narva-Jõesuu mehed klubist Classic Riders, kus kogutakse ajaloolisi mootorrattaid ja sõidetakse nendega.

Kui jutt läks filmile “1944”, siis ka mitmed Sinimägede muuseumi esemed on seal osalenud − lahingumoonakastidest ja tankirusikatest kuni Avinurme lahingus osalenud mootorrattani.

“Meie idee ongi rääkida lugusid. Huvilised üle maailma on Sinimägede lahinguist kuulnud, aga siin on kohapeal võimalik veenduda, kus ja mis tegelikult toimus. Ajaloolistes paikades võib käia, aga sellest ei piisa aimu saamiseks, tullakse muuseumi teavitust saama ja siinset ekspositsiooni kaema.

Klubis Front Line Eesti on Eesti Leegioni poisse kehastavas osas mees, kes tuli paar aastat tagasi koos perega muuseumi ja tellis ekskursiooni lahingupaikadesse. Mullu, kui ta kuulis, et korraldame siin lahingurekonstruktsiooni, tuli ekstra seda vaatama ja… täna on ta juba ise klubi ridades,” räägib Maidre.

Maidre meelest ongi vaatemäng hea võimalus inimestes ajaloo vastu huvi tekitada − nagu tegi seda ka film “1944”.

Hiigelkasvu nooremleitnant

Septembris 2005 toimus Vaivaras esimene näidislahing, kus Front Line Eesti osales, ja juba siis torkas Põhjarannikule silma ligi kahemeetrine “SS  untersturmführer” − see vastab teiste riikide nooremleitnandi ehk rühmaülema aukraadile − Reimo Leol, kes päriselt elab Pärnus ja kellel on oma hulgikaubandusega tegelev firma.

Mees ütleb, et on oma varustuse aastate jooksul erisugustest kohtadest soetanud − pole ühte poodi, kust kõik asjad saab.

“Viimasel ajal olen palju hea kvaliteediga asju saanud Valgevenest osta, seal osatakse teha. Originaalid on sõjaväebinokkel, saapad, moondekattega kiiver, automaatSturmgewehr (MP-44), millest Kalašnikov snitti võttis. Binokkel on pärit Kaliningradist: üks sõber osales seal Nõukogude ajateenistuses olles filmivõtetel − tema peakuju lubas sakslast kehastada − ning ta sai selle mälestuseks ja kinkis hiljem mulle,” tutvustab Reimo oma varustust.

Silma torkab Punaarmee ohvitseri pilotka viisnurk, mis on “untersturmführer´i” sõdurirakmete küljes − see on trofee, nagu indiaanlased kandsid vaenlase skalpe… Reimo muigab, et on näinud fotot, kus Eesti ohvitseril on püstolikabuuri küljes Nõukogude otlitšnik´u märk.

Mis paneb täiseas mehi sõda mängima? “Just huvi ajaloo vastu, ja ajaloos omakorda on huvitavam sõjaajalugu. Ning kindlasti süvendab huvi see, et on side eesti meestega II maailmasõjas, palju sugulasi sõdis samas vormis − kuna Eesti vormis sõdida ei lastud, tuli see selga panna,” räägib Reimo.

Reimo ütleb, et klubisse Front Line Eesti kuulub mehi üle riigi ning üles on astutud lahingurekonstruktsiooniga kõikjal üle maa − enim vahest Valga- ja Harjumaal; “kommertsüritustel, pulmades ja sünnipäevadel eriti ei esine, peamiselt ikka isamaalise tooniga üritustel”.

Vaivaras lavastati laupäeval 1944. aasta suve lõpu lahingut. Rünnak tuli punaarmeelastele üllatusena ja leegionimehed said hakkama rühmasuuruse vaenlase üksuse likvideerimisega. Publiku seas kutsus naerupahvaku esile üks vanamees, kes teed mööda tatsates sattus ootamatult keset lahingut − Maxima kilekott käes. Selline ajaränd.

Reimo tavaliselt ise mõtlebki rekonstruktsioonide stsenaariumid välja. Klubi tegeleb lisaks II maailmasõja lahingutele ka vabadussõja omadega − näiteks kehastutakse Kuperjanovi pataljoni partisanideks. 9. juulil aga etendatakse näiteks “Põrgupõhja retke” raames Eidaperes 1945. aastal toimunud lahingut metsavendadega.

Narva-Jõesuu motoajaloolased

Oma pikkuse õigustuseks märgib Reimo, et näiteks Sinimägedes langenud Raul Jüriado, kes oli Soodeni-poiss (ja on Jõhvis ka Soodeni kõrvale vabadussõja monumendi juurde maetud), oli temast veel sentimeetri jagu pikem − 1.97. Aga Reimo vanaisa oli Soodeni pataljonis kompanii veebel ja langes samuti Sinimägedes.

Vanade mootorrataste klubi Classic Riders 8aastase staažiga liige Vladimir Lossev ütleb, et aktiivseid liikmeid on üheksa ja klubis osalemiseks peab olema suur soov tehnikaga tegelda, osaleda näitustel, filmivõtetel ja… kindlasti ei tee paha mõne uunikummootorratta omamine. Eraelus töötab Lossev pangas.

Põhjarannikuga vesteldes istub mees Nõukogude motika M-72 seljas, mille väljalaskeaasta on 1953 ja tootja Orbit. Klubi vanim mootorratas on DKW SB-200, mis on toodetud 1936. aastal Saksamaal. Klubi mehed leiavad oma riistu ja varuosi neile eri laatadelt − järgmine on Narva-Jõesuus 14. augustil.

Külalised on Sinimägede muuseumi oodatud − suvel ollakse avatud ka pühapäeviti. Muuseumi koduleht on http://muuseum.vaivaravald.ee. Muuseumipileti hind on sümboolne, aga giidi ettetellimine koos militaarmatkaga on 20 eurot tund.

Isegi sünnipäeval küsis muuseum külastajatelt piletiraha, aga selle põhjus on Maidre sõnul see, et riik muuseumi ei doteeri − elatakse vaid valla toetusest, piletirahast ja vabatahtlikest annetustest. Laupäeval kulus nõnda teenitud raha kohale sõitnud klubilistele kütusekulu kompenseerimiseks ja nende sõdurisupiga toitmiseks.