Idavirulaste eraldatusetunnet tuleks ravida

25. mai 2016 TEET KORSTEN
Siim Kallas.

Siim Kallas.

Laupäeval osales endisest Euroopa Komisjoni asepresidendist Eesti presidendikandidaadi kandidaat Siim Kallas Narvas toimunud (eel)arvamusfestivali paneelis “Sa vaene hüljatud Ida-Virumaa”, kus tema diskussioonipartnerid olid Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand, välisminister Marina Kaljurand ja endisest peaministrist suurettevõtja Tiit Vähi.

 

Siim Kallas, kas teil on Ida-Virumaa kohta olemas oma visioon?

Ei, ega minul suurt, eraldi visiooni ei ole, aga olen väga tähelepanelikult jälginud arenguid ja arvamusi − sealhulgas ka neid, mida ajalehe Sirp 13. mai erinumbris väljendati. Jagan seisukohta, et Ida-Virumaa kui mitmes mõttes − nii kultuuriliselt, majanduslikult kui poliitiliselt − eriline nähtus väärib erikohtlemist. See on eraldi mõõde, siin on teistmoodi inimesed − kuigi Eestis on teisigi piirkondi, kus majanduslik olukord on kehvapoolne.

Plaan on vajalik, ka strateegilises mõttes, ja seda on üritatud arendada, aga vastuseid kõigile küsimustele muidugi ei ole, mis teha. Ma ise käisin kunagi Baltijetsi tehases ja vaatasin seda fantastilist tootmist − mida nad kõik tegid lääne autotööstustele. Ma ei tea, miks see on kadunud. See on suur kaotus, et selline kõrgtehnoloogiline tootmine on lõppenud. Tuleb siis neid uusi asju leida!

Need, kes ihkavad näha teid presidendina, ütlevad, et teil on olemas n-ö suurem pilt…

On väga hea kuulda, et on see suurem pilt. Eks see ole − vaatad kaarti ja saad aru, et Narva on eraldi, kõigest kaugel. Võtmeküsimus on tegelikult vahemaad. Vahemaa Peterburiga, mis on majanduslikult väga võimas keskus, on väike, aga suhted on pärsitud. Vahemaa Saksamaaga on 2000 kilomeetrit, see on probleem. Seda ma vaatan oma transpordi- ja logistikakogemusest. Logistikavaldkond on see, mis on tänapäeval ka väga IT-põhine; arengud on seal suured. Narval oleks logistika piirkonnana potentsiaali − arvetades Sillamäe sadamat ja kui saaks Narva silla korda.

Aga kui läänel, kus õnneks asume, suhted Venemaaga ei paranegi missugune on sellisel juhul Narva saatus?

Arvan, et kõik muutub ja üldiselt on kaks varianti. Kas asi läheb väga pahaks, mille tõenäosus on ehk väike. Või siiski ühel hetkel ka see vastandumine paljudel põhjustel leevendub − eelkõige majanduslikel põhjustel. Ma oleksin ettevaatlikult optimistlik. Ka Venemaal on arengud või muutused, kõik ei püsi paigal − lootusi on.

Olin teil 2010. aasta aprillis ühe delegatsiooniga Euroopa Komisjonis (EK) külas ja te ütlesite siis, et mõne aasta jooksul kahaneb Eesti transiit Venemaaga nullilähedaseks. Millest te tollal ELi transpordivolinikuna nõnda väites lähtusite?

See on suuremas plaanis jutt, ka Moskvas pidasin sellekohase kõne. Elu näitab, et traditsiooniline raudteetransport, naftatoodete ja toorainete vedu Euroopasse kogu aeg väheneb. Lihtsalt allikad ja tehnoloogiad muutuvad ning vajadus pole enam nii suur. Seetõttu sain ka Moskvas rääkides öelda, et surugem üheskoos lennunduse arengu peale, sest maismaatranspordil on oma piirid ees.

Aga Venemaa sees on raudtee muidugi tohutult mastaapne ja sealses äris on samuti tohutu raha. Egas ta nii äkiliselt ei kao. Küsimus on ka selles, et autotransport on palju paindlikum, aga raudteetransport on Euroopas paljuski killustunud ja rahvuslikult piiratud. Objektiivselt: transport Venemaalt igale poole tegelikult langeb, see pole suur bisnis.

Olete olnud nii välis- kui peaminister ja EK asepresident. Millisest kogemusest võiks olla presidendiametis enim kasu?

Inimene õpib, kuni elab. Arvan, et Eesti tulevasel presidendil on vaja väga põhjalikult tegelda riigisiseste asjadega. Ja selleks vajalik kogemus on pärit ikka aegadest, mil mul olid Eestis olulised rollid, kaasa arvatud Eesti Pank ja nii edasi. Aga muidugi oli rahvusvaheliselt äärmiselt õpetlik see kümme ja pool aastat EKs. Kui lähed sinna, saad aru kahest asjast. Esiteks sellest, kui suur on Euroopa ja kui väike on Eesti. Teine asi, mis on ülitähtis: sa saad aru teiste rahvaste mõtlemisest. Mõistad, et sul ei ole võimalik ühtegi asja teoks teha, kui sa ei saa teistest rahvastest aru. Meil siin on sama asi: et Venemaaga suhteid parandada, peame väga hästi aru saama ka vene rahva mõtetest, hoiakutest, minevikust.

Millal viimati enne käesolevat (eel)arvamusfestivali Ida-Virumaal olite?

Alles äsja käisin Sillamäel külas.

Saan aru, et Tiit Vähi on teie suur toetaja teel presidendiks.

Noh, väga meeldiv, miks mitte?!

Aga äkki võib see teile kahjuks tulla, sest inimesed, kes kuulavad kriitiliselt tema juttu, saavad aru, et peaaegu kõik tema sõnumid johtuvad pelgalt tema ärihuvist ja seda just seoses Venemaaga?

Asja tuleb võtta rahulikult, igal inimesel on oma arvamused. Kõiki arvamusi võib kuulata − ega see ei tähenda, et sa peaks ühte või teist arvamust järgima. Olin Tiidu valitsuses välisminister, oleme sellest ajast head sõbrad. Olen teda ka väga teravalt kritiseerinud…

Millal?

Umbes 1997, mil olin opositsioonis [Tiit Vähi oli siis praeguseks manala teed läinud Koonderakonna moodustatud valitsuse peaminister − toim.]. Tiit on ainuke inimene, kelle kohta olen kirjutanud ebaviisaka artikli. Mida ma kahetsen.

Tagasi Ida-Virumaa juurde. Mis on teie meelest ikkagi selle maakonna peamine probleem?

Väga suurel määral on selleks ikka see eraldatusetunne. Suur osa siinsest rahvast ei räägi eesti keelt, tõesti suur osa vanadest tööstushiiglastest on ära vajunud ja linnad on tühjaks jäänud. Tunne “meid on maha jäetud”, “meiega keegi ei tegele”, “meist keegi ei hooli” on asi, millega peaks tegelema. Kagu-Eestis on majandusnäitajad veel kehvemad, aga seal tuntakse end ikkagi ühtse terviku osana. Ida-Virus on tunnetus, et ollakse tervikust väljas. See on väga paha ja seda tuleb igal juhul katsuda kuidagi ületada.