Narva karastus annab eelise ka diplomaatiarindel

23. mai 2016 TEET KORSTEN
Margus Gering: "Kui elasin Narvas, olin võõras oma riigis. Kui käisime poistega väljas mängimas, olin mina see курат, vaenlane, pahade poolel. Mulle oli see niivõrd võõras ja arusaamatu − olen ju samasugune laps nagu kõik teised."

Margus Gering: “Kui elasin Narvas, olin võõras oma riigis. Kui käisime poistega väljas mängimas, olin mina see курат, vaenlane, pahade poolel. Mulle oli see niivõrd võõras ja arusaamatu − olen ju samasugune laps nagu kõik teised.”

Välisministeeriumis põnevat Lõuna-Kaukaasia lauda juhtiv 26aastane Margus Gering teab, mida tähendab olla võõras oma riigis ja võõras omade seas, sest ta on pärit Narvast. Sestap sobib ta korraldama Narvas toimuvat arvamusfestivali, mis juba nime poolest tegeleb ka eelarvamuste ja stereotüüpide murdmisega.

 

Olete üks käesoleva aasta Narva (eel)arvamusfestivali peakorraldajaid. Kuidas tänavuse, järjekorras teise festivali kava sündis?

Veame festivali sõprade Ivo Posti ja Andreas Vaksaga. Nemad on Narvasse mujalt tulnud. Esmalt kuulutasime välja ideekorje, kus huvilistel oli võimalik 20 päeva jooksul saata oma ettepanekuid, ideesid ja teemasid, millest võiks rääkida. Suuresti nende põhjal panimegi programmi kokku. Tundes veidi paremini kohalikke olusid, lisasime omalt poolt Narva ja Ida-Virumaa kontekstis n-ö õiget kastet.

Kohe leidsime, et pole õige rääkida ainult Eesti välispoliitikast või Venemaa agressiivsest käitumisest Ida-Ukrainas ja mujal. See kõik küll puudutab Narvat, aga arvan, et rääkida Narvast endast ja Narva inimestest on palju olulisem kui kõnelda suurtest abstraktsetest ideedest. Üritus on eelkõige Narva ja Narva inimeste jaoks.

Töötate välisministeeriumis ja teie ametinimetuseks on “lauaülem”. Praegu istumegi välisministeeriumis suure ruudukujulise klaasist laua ääres, aga tegelikult tähendab desk officer teie puhul, et töötate Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riikide osakonnas ja teie vastutusvaldkonnas on Georgia, Armeenia ja Aserbaidžaan. Kuidas õppisite kõnealuseid riike lähemalt tundma?

Kui kandideerisin avaliku konkursi kaudu diplomaatilisele ametikohale, ei teadnud ma ju täpselt, millise koha saan − millist riiki, millist lauda, millist teemat pakutakse. Kuu aega hiljem, mullu suvel, kui olin konkursi läbinud, helistati personaliosakonnast ja anti valida kahe variandi vahel: kas Ukraina või Lõuna-Kaukaasia. Hiljem selgus, et Ukraina laud oli tegelikult juba ära lubatud. Pakuti Lõuna-Kaukaasia regiooni ja loomulikult ma võtsin selle kohe vastu.

Põhjus oli tegelikult selles, et planeerisin juba ammu, enne töökoha vahetust, isiklikku puhkust Georgias. Olingi veidi hiljem sõbraga, seljakott seljas, kuu aega Georgias. Matkasime läbi terve riigi: kõik olulised linnad, vaatamisväärsused, mäetipud; risti-põiki kogu maa. Kui mulle seda kohta pakuti, siis loomulikult tekitas see suurt huvi, kuna olin ise kohe sinna minemas. Peale selle on Georgia puhul olnud Eestis tihtipeale arusaamatu, põhjendamatu emotsionaalne side kahe maa ja inimeste vahel.

Põhjendamatu ja arusaamatu?

Just nimelt. Kust see tuleb, mis side see on? Arusaadav, et olid eesti külad Abhaasias, aga kuni Georgia sõjani polnud Eesti-Georgia suhted nii aktiivsed, kui nad on praegu. Ma ei oska enam kõrvalseisja pilguga vaadata, milline on keskmise inimese side Georgia ja georglastega. Vahest tuleneb vastastikune sümpaatia sellest, et tuleme mõlemad samast totalitaarsest süsteemist.

Aga poliitikaametnikuna saan öelda Georgia-Eesti kahepoolsete suhete kohta, et näiteks möödunud aasta visiitide rohkust hinnates ma arvan, et ühegi teise riigi puhul polnud meil nii palju kahepoolseid visiite. Georgia välis- ja kaitseminister käisid siin; meie välis- ja peaminister ning president käisid seal. Rääkimata koostööst sadade spetsialistide tasandil. Praegu on hot topic viisavabadusrežiim Georgiaga.

Mida tähendab maailma seisukohast see laiguke gloobusel, mille lauaülem olete − st Lõuna-Kaukaasia?

See on värav Euroopasse, Aasiasse, Lähis-Itta, Venemaale. Ses mõttes on tegu strateegiliselt kõigile regioonidele väga olulise piirkonnaga. Kahjuks olen neist riikidest seni ise käinud vaid Georgias. Arvan, et võimalused Armeeniat ja Aserbaidžaani külastada tekivad. Kuna olen Georgias käinud, joonud Georgia veini, osa saanud Georgia köögist − loomulikult tekib emotsionaalne side selle riigiga. Ja ka sealsed inimesed jätsid väga sümpaatse mulje. Et ma pole käinud ei Aserbaidžaanis ega Armeenias, ei oska neid kolme kõrvutada.

Mida pidite aprilli alguses Mägi-Karabahhi kriisi teravnedes tegema?

Olin sel hetkel Moskvas, istusin Georgia restoranis ja sõin hinkaale. Kui esimesed ärevad meilid hakkasid saabuma, kirjutasin samas restoranis iPhone’is esimese taustainformatsiooni sellest, mis on viimase poole aasta jooksul juhtunud. See oli mul siin peas. Minu töö on selline, et tulen hommikul tööle, mul on arvutis ports allikaid, mida jälgin ja kust saan oma info − lisaks memodele.

Panin oma teadmised juhtkonnale ja teistele teele, et sõbrad, taust on selline ning arengud võivad olla sellised ja sellised. Täna [intervjuu on tehtud 16. mail − T.K.]peaks Viinis toimuma OSCE Minski grupi juhtimisel Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijevi ja Armeenia presidendi Serž Sargsjani kohtumine. Loodetavasti leitakse sellele konfliktile mõistlik lahendus.

Kas teie ametis saaks hakkama ka vene keelt valdamata?

Saaks. Aga tegu on kahe otsaga küsimusega. Arvan, et vene keele oskus annab mulle tohutu eelise paljude minuvanuste diplomaatide ees − olgugi et igapäevane suhtluskeel georglaste, armeenlaste ja aseritega saatkondadest siin Eestis on alati inglise keel. Aga tänu vene keelele on lihtsam ligi pääseda näiteks venekeelsele informatsioonile, mis käib kõnealuse regiooni kohta. Ja Georgias, Armeenias ja Aserbaidžaanis ei räägi tavainimene nii hästi inglise keelt kui meil siin Eestis. Seal on esimeseks võõrkeeleks vene keel ja selle oskus lihtsustab kohapealset suhtlust.

Kust teie vene keele oskus pärineb?

Olen elanud 16 aastat püsivalt Narvas, kuni põhikooli lõpuni. Ülikooli ajal elasin vahepeal Tallinnas, siis Tartus, aga nädalavahetustel sattusin ikka vanemate juurde koju. Eks sealt Narvast vene keel tuli. See oli vanemate teadlik otsus algusest peale, seal keskkonnas ju muud moodi hakkama ei saa.

Olete lõpetanud põhikooli − arvestades meediakajastust − kurikuulsas Narva eesti gümnaasiumis. Mis hinnangu te oma esimesele koolile annate?

Kui see trall algas, koondusid vähegi aktiivsemad inimesed, et teemat pildil hoida ning ministeeriumi ja kohaliku omavalitsusega vaielda. Mind valiti ka hoolekogusse. Eks me kohtusime nii KOVi kui ministeeriumi esindajatega ja ma põhjendasin isikliku näite varal, miks ei tohiks eesti gümaasiumi vene õppekeelega kooliga liita.

Kui olin väike poiss, elasime kortermajas ja ma käisin hoovis mängimas. Mul polnud seal kellegagi eesti keeles rääkida. Pidin rääkima vene keeles, sest mängu keel oli vene keel. Kujutage nüüd ette, kui liidetakse keelekümbluskool, kus õpilased on peamiselt vene peredest ja vahetunnis kõneldakse vaid vene keeles − mida teeb eesti laps, kes on sellisel juhul vähemuses? Loomulikult ta lülitub ümber, n-ö integreerub ümbrusega. Sellises olukorras võibki juhtuda, et eesti kultuur suretatakse Narvas välja.

Siiski lõpetasite gümnaasiumi Tallinnas Audentese erakoolis. Kas sealt sai parema hariduse?

Olen tagantjärele mõelnud, et Narva eesti kooli suur pluss on see, et tegu on väikese kogukonnaga. Seal kõik tunnevad üksteist ja vajaduse korral toetavad. Kui koolis olid halvad hinded, siis õpetaja Uta [Kroon Assafrei], praegune direktor, koputas õlale. Selle kooli õpilased, lastevanemad − kõik on omavahel seotud ja koos saadakse hakkama. Tallinna minnes oli nõnda, et üksik poiss tuli Narvast ja kedagi toetamas ei olnud. Haridust arvestades oleks targem olnud jääda Narva. See ei tähenda, et Audenteses oleks olnud halb haridus.

Mille järgi valisite kõrghariduse omandamiseks just Tartu ülikooli?

Tegelikult linna järgi. Olin selleks ajaks juba kolm aastat Tallinnas elanud ja mulle see kiire elutempo ning mõnes mõttes hall elustiil − töö ja kodu ning nõnda palju aega kulub transpordi peale, sest vahemaad on suured − hästi ei sobinud. Narvas on kõik käe-jala juures ja Tartus samuti. Kui tulin 2014. aasta suvel töö pärast Tallinna tagasi, tundus alguses päris raske ja igal nädalavahetusel põgenesin tagasi Tartusse. Seal oli kodune tunne: kõik sõbrad, tuttavad kõrtsud, tuttav vibe oli seal.

Tartu on siiani hea koht, kuhu Tallinna eest põgeneda. Ega ma praegugi veeda oma nädalavahetusi Tallinnas − olen kas Narvas, Tartus või Otepääl. Kuna me poeg on veel nii väike, tundub meile elukaaslase Maarjaga lihtsam, et ta on lapsega paar nädalat Tallinnas ja siis paar nädalat Otepääl metsade vahel.

Tagasi Narvasse. Kui palju on teil vaja välismaalastele seletada, mis koht see Narva on?

Kuulge, mis need välismaalased siia puutuvad − olen isegi eestlastele pidanud seletama, mis koht see Narva on. Kindlasti olete kuulnud Narva “allveelaevast”? See on väike grupp eestlasi, kes Narvas elavad, tegutsevad, töötavad, saavad lapsi. Ma defineerin neid kui Eesti saadikuid Narvas. See tähendab, et kui keegi kas töö või projekti raames, isiklikes huvides või turismi eesmärgil tahab midagi Narvas ette võtta, pöördub ta nende nn Eesti saadikute poole. Ja need saadikud näitavad Narvat.

Aga teie ise?

Minulgi on palju sõpru, kellele olen pidanud miljon korda seletama, kust ma tulen, mis asi see Narva on, kes seal elavad, millised on elamisingimused, millised on vaatamisväärsused, millised on probleemid jne. Viimase viie aasta jooksul oleme püüdnud oma sõpradele/sõpruskonnale “müüa” Narva ideed: tulge suvel Narva, vaadake, mis siin toimub, kui äge tegelikult Narva suvel on. Seeläbi oleme saanud Narva tööle inimesed, kes on tahtnud Narvas midagi muuta. Pole vist saladus, et Eesti ei tunne Narvat ega Ida-Virumaad laiemalt.

Kui küsin sõbralt või tuttavalt, kas ta on kunagi Narvas käinud, vastatakse sageli jaatavalt, aga… peetakse silmas seda, kui buss peatub Peterburi ekskursioonil enne piiri Peetri platsil, nähti Leninit, riigi kalleimat peldikut ja kogu moos. Pean inimestele selgitama, et Narva polegi narkourgas, kus iga nurga peal võib leida kasutatud süstlaid ja kahtlase olekuga inimesi; et Narvas ei domineeri igapäevapildis dessantnikuvälimusega telnjaška’s vennad, kes on valmis igal hetkel provotseerima…

Inimestel on välja kujunenud laialt levinud stereotüübid ja  isiklikku kogemust omamata on neid müüte väga raske murda. Ainuke meetod, mis töötab, on see, kui tood inimese Narva, tegeled temaga kolm päeva, näitad Kreenholmi, muuseumi, viid õhtul kõrtsu, lased kohalike inimestega viina võtta, viid ta Narva-Jõesuu randa. Kui oled kogu seda kompleksi tutvustanud, öeldakse, et ollakse iga kell valmis naasma.

Kas olete oma Narva päritolu üle uhke?

Olen selle üle mõelnud. Kui elasin Narvas, olin võõras oma riigis. Kui käisime poistega väljas mängimas, olin mina see курат, vaenlane, pahade poolel. Mulle oli see niivõrd võõras ja arusaamatu − olen ju samasugune laps nagu kõik teised… Hästi, olen eesti perekonnast, täpsemini öeldes olen kakskeelsest perekonnast. Ja ma ei saanud aru, miks ma see курат olen, mille poolest ma teistest halvem olen. Ja miks peavad eestlased venelaste käest päritolu tõttu kolki saama?

Mingil hetkel sain sellest juba üle, aga kui Tallinna läksin, oli vastupidine efekt. Olin võõras omade seas. Olles eestlane, kes tuli Narvast Tallinna õppima, oli mul Narva silt küljes: “Narva venelane”, “venelased”, “narkomaanid” − kogu see negatiivne kuvand. Taas kord ei saanud aru, miks niimoodi on. Tagantjärele mõeldes olen rohkem kui veendunud, et Narva on mulle pigem tohutu eelise andnud.

Esiteks keeleliselt − kõik noored, kes sisenevad praegu tööturule ja oskavad peale eesti keele veel inglise keelt, ei eristu millegi poolest. Niipea kui sul on CVs ette näidata vene keele oskus, oled kohe aste kõrgemal. Sestap olen ka kõigile oma vene sõpradele öelnud: õppige eesti keel selgeks, see on teie viisa, kõik uksed avanevad. Ja Narva on andnud mulle eelise ses mõttes, et kui kellelgi on vaja Narva kohta infot, pöördutakse ikka minu poole. Ja selle lihtsa asja kaudu on kontaktide võrgustik, uute tutvuste sõlmimise võimalus tohutu.