Näitemäng Urmas Lennukiga

21. mai 2016 TIIA LINNARD
Urmas Lennuk (elutargalt): "Ei maksa midagi välja mõelda, mis on tegelikult olemas."

Urmas Lennuk (elutargalt): “Ei maksa midagi välja mõelda, mis on tegelikult olemas.”

Kuidas võiks välja näha telefonivestlus näitekirjanik Urmas Lennukiga, vormistatuna… näidendiks? Teeme proovi. 

Ajakirjanik (sädistades ja kädistades, samas aupaklikkusega hääles): Mitu arvutit te olete viimasel ajal tähtedest tühjaks trükkinud?

Näitekirjanik (vana rahu ise): Mingi aja peab inimene elus tööd ka tegema, ei saa lõpmatuseni viina juua ja laiselda. See töö on käinud eelmise aasta kevadest alates, lõpetatud tänavu veebruaris-märtsis.  Praegu on juba muud asjad käsil.

Ajakirjanik (siira imestusega): Kaevurite päev tõi hiilgeajal Toilas kokku üle 10 000 inimese. Teie näidendis on vaid neli tegelast. Kuidas saab nii väheste inimestega mängida midagi, mille nimi on “Kaevurite päev”? 

Näitekirjanik (selgitab nagu koolilapsele ükskordühte): Tegelikult see ei ole kaevurite päev iseenesest, vaid kaevurite päeva tähistamine. Anne Paluveri tegelane Anita on kohaliku rahvamaja juht, kes kutsub oma sõbrad Merle ja Rita appi kaevurite päeva tähistama. Kuna nad on seda juba 20 aastat kolmekesi teinud, siis kujuneb sellest ühtlasi tagasivaatamine enda ellu.

Ajakirjanik: Loen sisututvustusest: “Anital on armastus. Merlel on lehm Mursilka. Rital on kaks kotitäit viina. Mursilkal on puhitused. Ja kaevuritel on päev.” Väga vaimukalt kirja pandud. Aga kaks kotitäit viina?! Laval läheb vist hirmsaks võtmiseks.

Näitekirjanik (eluteadvalt): Niivõrd, kuivõrd. Eks hüljatud naised peavad ikka aeg-ajalt ennast kuidagi lohutama. Siis võetaksegi klaasike või kaks. Aga joomine ei ole seal primaarne. See on lihtsalt üks lohutusvahend ja samas vahend, mis toob muutuse.

Ajakirjanik (üllatunult): See on siis üks õnnetute naiste lugu?

Näitekirjanik: Jah, mõnes mõttes küll, aga samas ka õnnelike naiste lugu, sest tegelikult on neil ka head mäletada, nagu meil kõigil, aga pahatihti kipume ikka mõtlema hoopis sellele, mida meil ei ole. Ka need naised kipuvad liiga palju mõtlema sellele, mida neil ei ole. Aga siis selgubki, et ka neil on ikkagi olnud midagi head. Nii et siis selline kurb-naljakas lugu endasse vaatamisest.

Ajakirjanik (olles enne intervjuud teinud püüdlikult kodutööd): Lavastajaks on Rakvere teatri näitleja Eduard Salmistu, kes pole varem muhvigi lavastanud. Kui, siis väga, väga ammu. 

Näitekirjanik: Kunagi nooruses, jah. Tal oleks juba ammu aeg lavastada. Mu koolivend Margus Prangli, kes mängib Eduardiga lavastuses “Õhtust, Leon”, ütles ka, et on Eduardile seda juba pikemat aega rääkinud, et tal tuleks hakata lavastama.

Eduard on olnud mulle väga hea partner ka “Kaevurite päeva” kirjutamise juures. Tema mõte see oligi ja tema mulle selle loo ka rääkis. Tema oli see, kes mind töös hoidis, kui ma ära väsisin või hakkasin midagi muud tegema.

Ajakirjanik (Ida-Virumaal tärkavale teatritraditsioonile reklaami tehes): Siinkohal tasub meenutada, et Salmistu mängis ennast teie lavaloos “Kui seda metsa ees ei oleks” Eesti teatri aastat kokku võttes kolme parema meeskõrvalosatäitja hulka. Seda lavastust näeb Kukruse polaarmõisas ka sel suvel.  

Näitekirjanik (takkakiitvalt): Jah, ta võttis sellest rollist kõik, mis võtta andis. Ta on järjest sügavuti minev näitleja, mitte et ta varem ei oleks sümpaatne olnud, aga järjest sümpaatsemaks läheb.

Ajakirjanik (arusaamatult): Nii nagu Rakveres pole Pika tänava sisehoovis varem teatrit tehtud, nii pole ka Eesti kaevandusmuuseumis varem mängitud. Vähe sellest, et nüüd mängitakse − mängitakse ka maa all.  Mida teevad naised maa all?! Need naised, kellest ühel on armastus, teisel lehm Mursilka ja kolmandal kaks kotitäit viina…

Näitekirjanik (paljuteadva muigega, mis paistab isegi läbi telefonitoru): See on dramaturgiline saladus. See on puänt, jõudmine kuskile. Seal on oma põhjendus täiesti olemas. Ma ei julge öelda, kumb kumma sünnitas, kas maa-alune ruum sünnitas sellise lahenduse loole või sünnitas lahendus ruumi. Minu meelest oli ruum enne. Igal juhul on see õnnelik kokkusattumus, et selline ruum ja selline lahendus teineteist leidsid.

Ajakirjanik (hoiatavalt): Kas te ikka teate, et seal maa all on sooja kõigest kaheksa kraadi?

Näitekirjanik (üllatunult): Kui mina käisin, oli küll soojem. Mul olid muidugi üleriided seljas. Aga see maa all viibimise aeg ei ole väga pikk. Suvel ongi hea korraks jahedamasse kohta pääseda. Aga et seal nii külm on… Küllap mõtlevad korraldajad midagi välja, et mängu ei peaks päris külmkapis vaatama.

Ajakirjanik (ettevaatlikult kombates, sest on enda arvates avastanud ühe huvitava seose, kuid ei tea veel, kas see ka õige on): Ma ei tea, mis aastal see oli, igatahes oli see väga ammu, kui Rünno Saaremäe kirjutas näidendi “Jaanituli” ning vend Üllar selle Rakvere teatris lavastas. Olete seda näinud?

Näitekirjanik: Olen ikka, jah.

Ajakirjanik: “Jaanitule” lugu ja värvikad prototüübid pärinevad Kohtla-Nõmmelt, endisest kaevurite asulast. Kohtla-Nõmmega on seotud ka “Kaevurite päev”, sest Eesti kaevandusmuuseum asubki Kohtla-Nõmmel. Minu küsimus, õigemini kahtlustus on, et “Kaevurite päeva” mitte ainult ei mängita Kohtla-Nõmmel, vaid ka see lavalugu on saanud Kohtla-Nõmmelt ainest.

Näitekirjanik: Eks me ikka käisime Eduardiga kohapeal inimestega rääkimas jah ja üks endine kaevur oskas väga huvitavalt rääkida, mis see kaevandus kõik näinud on. Näidendi tegevus toimub muidugi tänapäeval, aga need naised on elanud seal ju pikemat aega. Nemad on seda näinud ja on selle kõige mitte väga vaikivad tunnistajad. Neid vendasid, kellest Rünno “Jaanitules” kirjutas, “Kaevurite päeva” loos ei ole, küll aga mainitakse seal ühte naist, keda mainitakse ka “Jaanitules”. Ta on lihtsalt selline koloriitne kuju, ta ei kanna mingit sündmust.

Ajakirjanik (häälega, mis on inimesel, kes arvab, et teab kõike, tegelikult aga ei tea tuhkagi): Ma pakun, et see tegelane on Ranna-Roosi.

Näitekirjanik: Jah, just, see ta on. Ei ole suurt mõtet hakata õhust võtma mingeid asju, midagi välja mõtlema, mis on tegelikult olemas. Juba kuningas Saalomon kirjutas Koguja raamatus aastatuhandeid tagasi, et ei ole ühtegi uut asja siin päikese all, kõik on juba enne meid olnud.

Ajakirjanik (ebalevalt, sest…): “Maailma otsas” on teil kirjutatud Kiviräha samanimelise … ma ei tea, kas see on romaan või… Ütleme siis, et samanimelise raamatu järgi. Pean tunnistama, et pole seda raamatut lugenud (…pärast “Rehepapi” läbilugemist, mis pani ta õlgu kehitama, pole ta Kivirähka üldse rohkem lugenud. Aga seda ei julgeks keegi tunnistada: ikkagi kultuskirjanik!).

Näitekirjanik: See on autoritruu dramatiseering, sest elavate autoritega ei saa tavaliselt väga kaugele minna. Autor ütleb kohe, et oot-oot, seda ma küll ei mõelnud − nagu Kivirähk esimese variandi puhul ütles. Me olime lavastaja Raivo Trassiga ühe tegelase positsiooni liiga suureks paisutanud, tuli laiema galerii juurde tagasi tulla. Kõige raskem oli aga hoopis leida lavalahendust olukorrale, kus jutustus kulgeb ühest korterist teise: üks lugu ühes korteris, teine lugu teises… Ei saa nii, et publik vaatab 15 minutit ainult paremale. Teatris ei jää selline asi kandma, muutudes väsitavaks. Kui see lahendus oli tulnud, et me peame panema need lood omavahel põimuma, kuna nad tundusid ühel ajal toimuvat, siis oli üsna lihtne edasi minna. Ühesõnaga me kasutasime filmidünaamikat. Ma arvan, et see on Andruse selle romaani lavale toomisel ainuvõimalik.

Ajakirjanik (näitekirjanikku ahvides): Tammsaarega oli lihtsam, tema ei saa protestida, et oot-oot, miks te “Kõrboja peremehest” “Kõrboja perenaise” tegite. 

Näitekirjanik: Seal on jälle teistpidine olukord, tekib pieteeditunne ning sa pead ikkagi autorist aru saama. Elava autoriga on hea: kui päris jänni jääd, saad minna lõpuks küsima, et kuidas see sul ikkagi mõeldud on. Nagu Andrusega selgus, et olime ühe tegelase üle paisutanud. Aga surnud ei kipu eriti vastama. Tuleb endal vaeva näha ja otsida välja vanad ajaleheartiklid, kus ta on ise ühest ja teisest asjast kõnelnud, et mida arvab või mida taotles. See tähendab üsna palju lisatööd.

Ajakirjanik (imestusest suuri silmi): Niimoodi otsitegi algallikaid?! Ma mõtlesin, et näitekirjanik laseb erinevalt ajakirjanikust fantaasial lennata!

Näitekirjanik: Originaal − käsikiri − tuleb ikka üle vaadata. Ja siis vaadata, mis autorit ennast seal paelus ja mida ta on välja toonud. “Kõrboja peremees” ongi selles suhtes hästi kummaline tekst, et Tammsaare ise on seda kujutanud rohkem ühiskonnapildina, kuhu on põiminud sisse uue peremehe tuleku väga religioosse kujundina.

Ajakirjanik (segaduses): Miks religioosse?

Näitekirjanik (kirjandusteadlase kombel, kelle loengust näikse ajakirjanik olevat palju puudunud): Tammsaarel oli algvariandi pealkirjaks pandud ju hoopis “Mets-Jeesukene”. Kõik need allegooriad tuli algatuseks sealt välja koukida. Aga häda oligi selles, et kui lugeda põhjalikult eriti praegusel ajal toimetatud kordustrükki, siis seda  Tammsaare mõtet me sealt väga kergesti välja ei loe. Seda ei teinud ka tema kaasaegsed kirjanduskriitikud, mille peale ta oli natukene pahane. Me püüdsime nüüd viga parandada. Asja sisuline uurimine ja läbitöötamine ning kõrvalteadmised andsid võtme kätte, mida otsida, et mida autor ise on taotlenud. See on huvitav, ja kui ma olen varem käinud Tammsaarega mõnikord vabalt ümber ja mõelnud, et küll ta selle üle elab, siis seekord ma väga loodan, et Tammsaare on rahul − et lõpuks ometi. Vähemalt meie oleme omalt poolt püüdnud selleks kõik teha.

Ajakirjanik: Jah, aga miks “Kõrboja perenaine”, mitte “Kõrboja peremees”?

On terve galerii nii Tammsaare kui teiste Eesti möödunud sajandi alguse autorite naistegelasi, kellest on mul kahju, et nad on üheplaaniliseks jäänud. Ma olen nendega vaikselt tegelnud − mul on plaanis nad kunagi kokku viia − ja see on õnnelik kokkusattumus, et lavastaja Vallo Kirs tahtis ühega neist suvel koos Ugala teatritrupiga sügavamalt tegelda.  Eks teised siis oota oma järge. Pole nad saja aastaga ära surnud, ei sure nüüd ka. Näiteks Vilde “Mäeküla piimamees” võiks Prillupi Mari pärast olla vabalt “Mäeküla piimanaine”. Kõige markantsem naine eesti kirjanduses on aga Gailiti Inriid Nipernaadi, kes ilmub alles romaani lõpus, et oma mees koju viia.

Eesti kirjandus oli eelmise sajandi alguses saksa või prantsuse kirjandusega võrreldes alles algarengus, ei Vilde ega Tammsaare saanudki kõiki neid karaktereid välja arendada, võib-olla ei tohtinudki, sest lugeja poleks vastu võtnud. Aga nüüd on selleks sobiv aeg.