Suursaadik peab oma seniseks suurimaks väljakutseks diplomaaditööd Moskvas

16. mai 2016 TEET KORSTEN
Jüri Luik: "Toonane ajakirjandusteaduskond oli ka demokraatliku mõtte keskusi − vähemalt siis, kui mina seal õppisin. Ja loomulikult on esinemisoskus üks asi, millega tuleb kokku puutuda nii poliitiku kui diplomaadina."

Jüri Luik: “Toonane ajakirjandusteaduskond oli ka demokraatliku mõtte keskusi − vähemalt siis, kui mina seal õppisin. Ja loomulikult on esinemisoskus üks asi, millega tuleb kokku puutuda nii poliitiku kui diplomaadina.”

Eelmisel nädalal kohtus Jõhvis asuvas riigiametnike klubis ERAK huvilistega suursaadik Jüri Luik, kes vaatamata sellele, et saab 50 alles sel suvel, on jõudnud olla nii kaitse- kui välisminister, Eesti esindaja NATO juures, suursaadik USAs ja Venemaal. Luik tunnistab, et praegune aeg on oma ettearvamatuses isegi pingelisem, kui oli 1994. aastal, mil ta koos Lennart Meriga saavutas Vene vägede Eestist lahkumise.

 

Eelmine kord kohtusime kunagi ammu NATO peakorteris Brüsselis, kus olite ametis Eesti esindajana selle kaitseorganisatsiooni juures. Pärast seda olite suursaadik Venemaal. Kas te nüüd, rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse juhina, saate avameelsemalt rääkida?

No kindlasti. Mõttekeskus annab rohkem võimalusi rääkida. Kohtudes erisuguste inimestega, kellest väga paljusid huvitab välispoliitika − on tõesti hea meel, et mind kutsutakse palju igasugustele aruteludele −, üritan rääkida võimalikult lahtise tekstiga.

Kui palju te oma eelmistes ametites nendesamade think tank´ide teenuseid kasutasite?

Ütlen tänasel päeval oma praeguselt ametikohalt, et oleks kindlasti võinud neid palju rohkem kasutada. Kui töötad iga päev riigiametis, on väga suur kiirus peal ja peamiselt tegeled tänase päeva ülesannete/probleemidega. Ja seda luksust, et saaks rahulikult mõelda, millised on probleemid − selleks ei jää isegi aega, rääkimata sellest, et sa ideid ja lahendusi saaksid välja pakkuda.

Arvan, et võiksime kõikvõimalikele analüüsidele ja raportitele palju rohkem tähelepanu pöörata, ning ma tõesti tegin seda võib-olla vähem, kui peaks. Eri riikides on sellistel raportitel ja analüüsidel ka erisugune tähtsus. Näiteks USAs mängivad mõttekojad erakordselt suurt rolli ja nende öeldu mõjutab tihtipeale väga märkimisväärselt poliitikat. Mõnes riigis on see traditsioon lühem. Aga ma arvan, et see on hea moodus ühiskonna asjaajamiseks.

Kuidas RKK sündis?

Olin ise selle sünni juures. Soov sellise mõttekoja loomiseks oli pikaajaline, aga selge oli ka see, et Eestis on väga raske leida julgeolekupoliitika uurimiseks ressursse pelgalt eraraha baasil. Kaitseministeerium (KM) ja Eesti riik laiemalt olid nõus sellist sihtasutust asutama ning seda ka omalt poolt osaliselt finantseerima. Meil on ka teisi toetajaid, näiteks Riigikogu komisjonid, rahvusvahelised organisatsioonid, ka eraalgatus. Eriti populaarsed on kaks väga olulist konverentsi: üks on Lennart Meri konverents ja teine nn ABCD. Viimane on mõeldud kaitseala spetsialistidele, seal osalevad tihti NATO kõrgemad kindralid ja arutatakse kaitseteemasid kitsamalt.

Asetame end nn keskmise lehelugeja tasemele ja küsime, millega RKK üldse tegeleb.

Oleme üles ehitatud nagu klassikaline Lääne mõttekoda, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et meil on olemas teadurid, kes tegelevad eri teemadega. Need teemad on põhiliselt seotud riigikaitsega, siis NATO ja kollektiivkaitsega, kübertemaatikaga; on inimesed, kes tegelevad infosõja temaatikaga, energiapoliitikaga jne. Me kirjutame analüüse ja informeerime nii avalikkust kui riigiameteid erisugustest võimalustest ja lahendustest, mida välja pakume. Teisest küljest on väga oluline ka just eelmainitud konverentside korraldamine.

Me toome Eestisse mainimisväärse hulga rahvusvaheliselt olulisi mõtlejaid − eriti julgeolekupoliitilistel teemadel. Kui vaadata Lennard Meri konverentsi, mis tänavu toimub 13.-15. maini, on seal kohal väga palju ministreid ja teisi väga tunnustatud mõtlejaid mitmetest Euroopa riikidest. Usun, et sellega muudame ka Eesti vaimset elu ja mõttemaastikku ehk rikkamaks. Meie mõttekojas on tööl ka teistest rahvustest inimesi: mul on väga hea soomlasest analüütik Pauli Järvenpää, suurepärane leedu kolleeg Tomas Jermalavicius, ukraina analüütik Anna Bulakh. Meil on töötanud ka ameeriklasi, inglasi. Tegu pole ainult Eesti asutusega − nagu nimigi ütleb, on väga palju meie tööst rahvusvaheline.

Esimest korda olite suurema tähelepanu all 1994. aastal, kui pidasite Lennart Meriga Moskvas läbirääkimisi Vene vägede Eestist lahkumise üle. Määramatus oli tollal suur ja praegu oleme taas julgeolekuolukorras, mida kõige rohkem iseloomustatakse sama sõnaga. Kumb aeg oli Eesti ajaloos kriitilisem?

Neid kahte hetke on selles mõttes raske võrrelda, et see, mis on kriitilisem, selgub muidugi alles pikema aja jooksul. Fakt on, et Vene vägede lahkumine Eestist oli üks pöördelisi momente. Oluline on lisada, et vahel on avalikkuses lihtsustatud ettekujutus, et “nad oleksid siit nagunii läinud”. See ei vasta tõele, nende siit välja saamine oli ülimalt keeruline ja pingeline ning tol ajal oluline töö.

Teisest küljest on praegu väga palju riske, mis on seotud praeguse Venemaa juhtkonnaga, ja ettearvamatust on isegi rohkem. Sest toda aega iseloomustas see, et väga paljudes küsimustes oli Lääs ühtne ja küsimusi, mis lõhestaksid teda sisemiselt − nagu praegu on näiteks põgenike temaatika −, tol ajal ei olnud. Mistõttu ei olnud ka põhjust karta, et Lääs, kuhu kuulumine on meie jaoks niivõrd oluline, omalt poolt kuidagi nõrgeneb. See on põhiline erinevus kahe aja vahel.

Küsin ajaloofilosoofiliselt: mis siis juhtus, et ajalugu ei lõppenud ära, nagu Francis Fukuyama raamatus “Ajaloo lõpp ja viimane inimene”ennustas?

Esiteks, ajalugu loomulikult ei lõpe kunagi. Fukuyama kuulsa raamatu suhtes oli kohe sügavaid kahtlusi. Aga idealiseeritud arusaam, et demokraatlik areng on rahvaste jaoks muutumas mõningaseks ideaaliks, kindlasti oli. Täna näeme, et väga paljudes maailma osades ei olda selleks valmis − puuduvad kõikvõimalikud ajaloolised, majanduslikud ja muud eeldused.

Praeguseks on saanud ka palju selgemaks, et demokraatia ei tähenda ainult valimisi. Valimised võivad isegi formaalselt vabad olla, aga kui ei ole rahvast, kes oleks n-ö läbi kasvanud liberaalsest-demokraatlikust mõttesuunast, siis valimised üksipäini ei too kaasa ka mingisugust tõotatud maad. Praeguseks on tekkinud uued vastasseisud ja tõenäoliselt on need vastasseisud inimühiskondades loomulikud ka tulevikus, sestap ei saa mingist “ajaloo lõpust” rääkida.

Küll on aga muidugi väga suur teema neid tulevasi vastasseise ennustada. See, et tänapäeval on ikka nii palju riike, kes idealiseerivad autoritaarset lähenemist − ja kahjuks ei saa öelda, et see on ainult nende riikide juhtkonnas kinni, vaid sel on väga palju ikkagi rahva toetus. Uued vastasseisud, mis tegelikult on muidugi iidsed, eri uskude vahel − islami kahe suure suuna vahel, mis Süüria kodusõja tõttu on üle kasvanud totaalseks ususõjaks. Need on kindlasti nähtused, mida tol ajal ei osatud ennustada. Ja fakt on, et 20 aasta pärast on kindlasti asju, mida me täna ei suuda ennustada.

Kui rääkida üksikisiku rollist ajaloos, siis just kuulsin, et Bill Clinton olevat kunagi Donald Trumpi utsitanud, et too peaks presidendiks kandideerima. Ja provokatsiooni mõte olevat olnud see, et kui tema proual on kunagi selline oponent, on Hillary võit kindel. Nüüd pole midagi kindel?

Kui alguses hakkas vabariiklaste presidendikandidaadi tooli püüdma 16 inimest, siis ma ei tea vaatlejaid, kes oleks öelnud, et Trump võidab eelvalimiste suure karusselli. Aga trend, mis on Trumpi aidanud, on just nimelt see, et ollakse pettunud demokraatlike riikide poliitilises eliidis, ollakse pettunud globaliseeruva maailma filosoofias, mida ju kõik peavoolupoliitikud ühel või teisel viisil toetavad. On valitud täiesti ebatõenäoline vastuhakkaja, rebell, kes ise on mitmekordne miljardär ja kahtlemata väga omapärane esindaja nendele inimestele, kes tahavad USA poliitilist süsteemi muuta.

Probleem on suuresti selles, et väga raske on ennustada, milline president Trump oleks. Tavapäraselt inimene esindab oma parteid, mingit mõttesuunda, tal on kindlad toetajad, välja kujunenud positsioonid. Trump on avalikku poliitikasse astunud alles nüüd ja kohe on ta suutnud ennast viia olukorda, kus ta võibki saada USA presidendiks. Ses mõttes on suurim probleem ettearvamatus. Trump ise on oma esinemistes korduvalt väitnud, et ei kujutata ette, kuivõrd igav president ta tegelikult saab olema.

Sellest võiks aru saada nii, et praegu ta teeb müra ja kära, et saada valituks, aga kui ta osutub valituks, valitseb ta umbes sama igavalt kui kõik teised. Ega me saa seda välistada, aga kahjuks on see olukord, millest me ei tea. See loob ebakindlust USA sees − praegu on ülisuur polariseerumine mitte ainult parteide vahel, vaid eriti vabariiklaste partei sees. Aga see loob ebakindlust ka mujal maailmas, sest midagi pole teha − ettearvatavast ja hästi toimivast USAst sõltub väga paljude teiste riikide saatus.

Samas võiks selles määramatuses olla ka Eesti eelis, sest vähemalt meieealised inimesed on harjunud sellega, et miski asi pole kindel.

Oojaa. Selles mõttes oleme mentaalselt võib-olla paremini valmis kui väga paljude Lääne-Euroopa riikide poliitikud, ühiskonna- ja meediategelased, sest sellised radikaalsed muutused ei kuulu nende kogemustesse. Ehk siis: meie suudame teha oma väga selgeid valikuid, ja peame tegema − ka olukorras, kus kuulume sõprade perre, aga teiselt poolt peame seal esindama ka Eesti huve. Minu seisukoht on, et Eesti sai tõeliselt iseseisvaks siis, kui me astusime ELi ja NATO liikmeks, sest alles siis sai Eesti vabaduse teha rahulikult ja kaalutletult oma kõikvõimalikke samme, kuna meie julgeolek on nendesse liitudesse kuulumisega tagatud. Aga see ei tähenda, et me ei peaks igal päeval tegema olulisi otsuseid. Ja nüüd, kus EL eriti on väga keerulises olukorras, sõltub ka meie otsustest see, kuidas tagada ELi pikaealisus.

Käesoleva aasta 17. augustil saate 50 ja see on mõningaste kokkuvõtete tegemise aeg. On olnud huvitav elu: olite taastatud Eesti alguses noorim minister, esmalt portfellita, siis kaitse- ja välisminister; olete olnud suursaadik kõige põnevamates riikides − USAs ja Venemaal. Milline amet nendest tundub tagantjärele kõige suurema väljakutsena?

Igal kohal on omad väljakutsed. Neist ameteist, mis mul olnud on − hoolimata kõikidest raskustest −, on kõige keerulisem ikkagi olnud suursaadiku koht Moskvas. Usun, et igale Eesti diplomaadile on auasi seal teenida, sest see on kahtlemata Eesti välis- ja julgeolekupoliitika eesliin. Samas on see kindlasti ülimalt keeruline koht. Aga ühel või teisel viisil on väga huvitavad olnud muidugi kõik need ametid.

Räägime kõrgkultuurist, mille poolest Venemaa on ju rikas.

Kui olin Moskvas, siis vene kultuuri tarbimine oli loomulikult üks osa Moskvas elamisest, üks suur eelis. Tahaksin siiski mainida üht kurvastavat asja. Kui nõukogude ajal mängis kultuurieliit erakordselt suurt rolli Venemaa demokratiseerumises − nagu Eesti kultuurieliit mängis siin väga suurt rolli −, siis praegu on olukord kahjuks selline, kus teatridirektorid kirjutavad selleks, et saada raha remondiks ja näitlejate ülalpidamiseks, avalikke kirju Putini toetuseks. Literaturnaja Gazeta ja kirjanike liidu protestitraditsioonid on kadunud. On üksikud ärksad kirjanikud, aga paljud neist on Venemaalt lahkunud − nagu Boriss Akunin.

Olen ka Vene kultuuriinimestega rääkinud ja proovinud aru saada, miks see niimoodi on. Paljud leiavad, et nad “müüsid” ennast siis, kui Venemaa demokratiseerus, esimestele võimukandjatele, kes tundusid väga sümpaatsed, asusid ise poliitikasse ja said märgi külge. Hiljem on neil raske sellest rollist loobuda ja saavutada iseseisva kultuuriinstitutsiooni rolli. Seletusi võib leida mitmeid, aga kahjuks on nii, et see ei toimi. Väga olulist rolli mängib see, et inimesed saavad lahkuda välismaale. Ja lahkuvadki ning lähevad seetõttu sageli ka vene kultuurile kaduma. Kui vaadata näiteks Vene teatrit, siis poliitilist teatrit, mis oli näiteks perestroika ajal peamine teatritegemise vorm, praegu praktiliselt üldse pole.

Milline on teie side Ida-Virumaaga?

Esimene poliitiline side Ida-Virumaaga, sest mul puudub perekondlik side selle maakonnaga, oli 1993. aastal, kui olin Eesti-Vene läbirääkimiste juht ja portfellita minister. Riigikogu oli just vastu võtnud välismaalaste seaduse, mis tekitas loomulikult väga suuri pingeid Ida-Virumaal. Ja toonane peaminister saatis mind Narva neid teemasid arutama. Tollane Narva volikogu oli väga võitlev. Esimesed käigud sinna olid päris pingelised.

Õnneks hiljem see olukord ikkagi lahenes ja seda rahuliku dialoogi käigus. Paratamatult reflekteerusid need teemad minuni, kui tegelesin riikidevaheliste läbirääkimistega, samuti hiljem, kui olen tegelnud Eesti-Vene suhetega. Eriti saadikuna Moskvas olles oli väga oluline tajuda seda, mis Ida-Virumaal toimub.

Loomulikult proovisime leida ka kõikvõimalikke majandus- ja kaubandussidemeid, mis aitaksid Eestit tervikuna, sealhulgas Ida-Virumaad. See osutus tihtipeale keerulisemaks, kui me keegi oleks tahtnud. Ei ole kahtlust, et Ida-Virumaa jaoks on päris oluline ka Peterburi linna, mis on ikkagi demokraatlik ja arenemisvõimeline koht, suhteline lähedus. Kindasti on sealgi perspektiive, mida tasuks kaaluda. Praegu, paraku, “tänu” sellele, mida Venemaa on teinud Ukrainas, on väga palju nendest suhetest külmutatud. Muidugi loodame, et Venemaa hakkab ükskord järgima neid demokraatlikke printsiipe, mis võimaldavad ka suhted normaliseerida.

Kohtumisel Ida-Virumaa riigiametnike klubis mainisite, et presidendivalimiste teema on meil valel teel.

Minu arust küll. Sest ühiskond vajaks tegelikult dialoogi, millist presidenti meil on tarvis. Ja sellest tuleneks siis ka presidendivalimiste korraldus. Praegu on ilmselge dissonants ühelt poolt selle vahel, millist presidenti ja milliseid presidendivalimisi Eesti avalikkus eeldab, ning teiselt poolt selle vahel, millist presidenti põhiseaduse kirjutajad ette kujutasid. On selge, et nemad kujutasid presidendivalimisi ette suhteliselt emotsioonivaba tegevusena − võib-olla sarnaselt õiguskantsleri või riigikohtu esimehe valimistega, mis tõesti oleks enamalt jaolt parlamendi otsustada ja ainult erandjuhtudel valimiskogu kompetentsi kuuluv.

Teisest küljest on täiesti kaalutav mõelda läbi ka erisugused variandid, kus ühelt poolt − kui rääkida valimissüsteemidest − oleks arutluse all ka presidendi otsevalimised. Maailmas on mitmeid demokraatlikke riike, nt Austria, Iirimaa, Island, kus president on väga väikse võimuga, kuid samas otsevalitav. Arvan, et otsest seost kahe asja vahel (otsevalimine ja suurem presidentaalne võim toim.) tegelikult siiski pole. On võimalikud ka segavariandid. Meenutan, et esimesed presidendivalimised 1992. aastal, kui valiti president Meri, toimusid segasüsteemi järgi, kus esmalt olid otsevalimised. Otsevalimistel pidi presidendikandidaat saama 50 protsenti häältest, kuid keegi ei saanud ja siis valis presidendi riigikogu. Selles mõttes on see arvestatav süsteem, et kui tõesti on olemas inimene, keda üle poole valijaist soovib presidendina näha, peab see võimalus ka realiseeruma.

Kui jätkatakse praeguse süsteemiga, siis kindlasti vajab muutmist paragrahv, mis pole isegi põhiseaduses, et ametlikud kandidaadid saaks välja käia palju varem. Praegu me räägime ju kahest päevast, mis on iseenesest absurdne.

Olete öelnud, et Eesti välispoliitikas on senimaani olnud konsensus. Kas te ei näe ohtu, et mullistumine praeguses pingelises maailmapoliitilises olukorras võib hakata ka meie sisepoliitikat mõjutama?

Eks see mõningal määral kindlasti mõjutab, aga ma ei näe, et meie riigi põhilised välispoliitilised suunad oleks kuidagi ohustatud. Kui üldse, siis pigem näen, et keeruline olukord maailmas on võib-olla hoopiski tugevdanud julgeolekupoliitilist konsensust. Praegu näeme, et koalitsioonierakonnad toetavad kaitsekulutuste kasvu − jutt ei ole 2 protsendist, vaid 2 protsendist pluss lisakuludest, mis on vajalikud liitlasvägede siin hoidmiseks −, ja samas pole ka opositsioon kordagi seda vaidlustanud. Arvan, et see on üsnagi hea märk sellest, et segadus meie ümber on võib-olla meie sisemist ühtsust ainult tugevdanud.

Vahel tundub, et elame sõbralikult koos, aga igal aastal just 9. mai paiku eskaleeruvad eri rahvusgruppide vahelised pinged. Eestlased ei mõista venelaste religioonilaadseid tundeid seoses müütilise “võidupühaga”. Mida sellega ette võtta?

Mis puudutab 9. maid, siis on täiesti selge, et väga paljudel vene keelt kõnelevatel inimestel on Eesti ajaloost teistsugune tõlgendus. Ning muidugi on kõigil ju õigus jääda oma arusaamade juurde ja seda püha tähistada. Aga loomulikult peab kõik toimuma Eesti seaduste raamides. Ma arvan ka, et on hea, et inimesed, kes seda oluliseks peavad, saavad nüüd pronkssõdurile austust avaldama minna kalmistule. Seal on selleks palju sobivam koht, kui oli sõduri eelmine asukoht Tallinna kesklinnas.

Kuidas olete ajakirjandushariduse oma ellu integreerinud?

Ajakirjandusharidus on väga kasuks tulnud − esiteks muidugi seetõttu, et toonane ajakirjandusharidus oli väga laiapindne. Küsimus polnud vaid ajakirjanduses, vaid õppisime ka sotsioloogiat Marju Lauristini käe all ning ajakirjanduse ajalugu Juhan Peegli juures. See oli kaugelt rohkem kui puhas ajakirjandus. Toonane ajakirjandusteaduskond oli ka demokraatliku mõtte keskusi − vähemalt siis, kui mina seal õppisin. Ja loomulikult on esinemisoskus üks asi, millega tuleb kokku puutuda nii poliitiku kui diplomaadina. See oskus ja kogemus kulub kindlasti marjaks.

Mida meie lugejad saavad teha, et see maailm oleks parem ja turvalisem?

Esiteks on ülioluline, et igaüks teeb oma parima ning aitab kaasa Eesti riigi arengule nendes kohtades ja sellisel viisil, nagu on talle jõukohane. Teame Kennedy kuulsat lauset: “Ära küsi, mida sinu riik saab teha sinu heaks, vaid küsi, mida sina saad teha oma riigi heaks.” Usun, et see oli väga kohane tollal ja on seda ka tänapäeval.

Teisest küljest ei saa Eesti poliitiline eliit muidugi kuidagi vabaneda vastutusest kõigi meie riigi ees seisvate valusate küsimuste eest; kus me ei saa öelda, et las igaüks ise hoolitseb enda eest. Selge on, et riigijuhtidel, riigil tervikuna on väga suur vastutus, et Eesti elu ning ka välis- ja julgeolekupoliitika areneks õigel suunal.

Praegu Euroopas valitseva segaduse üks võimalik põhjus on kindlasti mälutus. Samal ajal tahetakse meil okupatsioonide muuseumi nime muuta. Mida sellest arvata?

Minu arvates tuleks sellest nimevahetusest igal juhul hoiduda. Saan aru nende inimeste loogikast, kes soosivad seda nimemuutust. Aga okupatsioon oli niivõrd traagiline osa Eesti ajaloost ja see mõjutab meie mõtlemist niivõrd tugevalt tänase päevani, et selliste asjade kordumise ärahoidmiseks ning selleks, et inimestel säiliks ka väga selge arusaam sellest, mis tol ajal toimus, peab meil see muuseum olema. Võib isegi öelda, et üks okupatsioonide muuseum on liiga vähe. Kui see meil juba on, siis minu arvates seda muuta ei ole mõttekas.