Valgevene artistid tunnevad end Eestis nagu kodus

10. mai 2016 IRINA KIVISELG
Kirill Furman tundus Jõhvi laval lausa aukartust äratav − Don Quijote'i rolli oli valitud teatri kõige pikem tantsija.

Kirill Furman tundus Jõhvi laval lausa aukartust äratav − Don Quijote’i rolli oli valitud teatri kõige pikem tantsija.

Üheksanda Jõhvi balletifestivali peakülaline oli Valgevene rahvuslik ooperi- ja balletiteater. Ehkki artistid olid Jõhvis esimest korda, ütlesid nad, et tundsid end siin õdusalt ning − mis peamine − kohtasid mõistvat ja tänulikku publikut. Neid sõnu kinnitab fakt, et pärast reedese etenduse “Don Quijote” lõppu aplodeeris publik braavo karjudes ja artiste lavalt minema laskmata peaaegu veerand tundi järjest.

Delegatsiooni juht, Valgevene rahvusliku ooperi- ja balletiteatri peadirektori asetäitja Svetlana Kazjulina ütles, et Eestiga seob nende teatrit ammune tutvus: 2012. aastal allkirjastati koostöölepe, mille kohaselt on korduvalt osaletud mitmetes Eesti ja Valgevene loomeprojektides.

“Suuremas osas on need olnud seotud ooperiga, kuid on toimunud ka balletikohtumisi,” rõhutas ta. “Me oleme tutvunud vapustavate inimestega, teiste hulgas näiteks Aivar Mäega, ning kui meie juurde tulid Jõhvi balletifestivali korraldajad, sai kohe selgeks, et isegi hüpoteetiliselt ei saa mingeid takistusi olla. Olen palju aastaid külalisetenduste korraldamisega tegelnud ning tean, et mõnikord tunnetad teist poolt teisiti. Kuid siin tekkis algusest peale üksteisemõistmine ja kogu ettevalmistustöö käis niivõrd sujuvalt, et me sõitsime siia otsekui puhkama. Ja kõik sujuski täpselt ja ladusalt. Tõsi küll, teekond osutus arvatust pikemaks: 12 tunni asemel sõitsime 16. Ent kell kaks öösel kohale jõudes olime meeldivalt üllatunud, kuna meid oodati siin ja majutati suurepäraselt ära. Kui hommikul ärkasime, kiirustasime kohe mere äärde: värske tuul, suurepärased kevadised lõhnad, ere päike − kõik see andis sellise energialaengu, et unustasime oma pika teekonna sootuks.”

Minskist saabus siia 63 inimest − peaaegu pool teatritruppi. Artistid kinnitasid, et Eesti on nende kodumaaga väga sarnane − puhtus, korralikkus ja heasoovlikkus − ning seepärast tunnevad nad end siin nagu kodus. Neile meeldis ka kontserdimaja, vaatamata sellele, et Jõhvi lava on nende kodulavast kaks-kolm korda väiksem.

“Meie solistid ja põhitrupi tantsijad on üsna pikad inimesed, nii et hoogu võtta ja näiteks hüppe pealt spagaati teha on sellistes tingimustes raskevõitu,” selgitas Kazjulina. “Kuid teisest küljest reisime me palju mööda Euroopa riike ning esineme erisugustel lavadel, muu hulgas ka vanades teatrites, kus peale selle, et piiratud on lava mõõtmed, on sageli piiratud ka tehnilise varustuse hulk. Kuid sellest hoolimata saame me hakkama. Teil on suurepärane tehnika ja kaunis maja. Püüame ruumi maksimaalselt ära kasutada, et visuaalne mulje jääks samasugune nagu meie oma teatris põhilaval. Kui te oleksite vaadanud seda lavastust meie laval ning seejärel siin, siis tõenäoliselt ei märkaks te mingeid erinevusi. Vastupidi, meile räägitakse sageli, et väikeses saalis tunnevad vaatajad end otsekui mängutoosis, artistid aga tunduvad nii suurtena! Ja see on suurepärane tunne.”

Mineviku pärand ja tänapäev

Ludwig Minkuse kolmevaatuselist balletti “Don Quijote” ei näidanud valgevenelased jõhvilastele mitte sellepärast, et see etendus meie lavale “ära mahtus”.

“Meie teatri repertuaaris on ligikaudu 80 balleti- ja ooperietendust, millest suur osa on pärit möödunud sajandist, sest meie teater on akadeemiline ja me püüame ajaloolist pärandit säilitada,” rõhutas Kazjulina. “”Don Quijote” on lavastatud 1989. aastal, kuid on jätkuvalt populaarne − seda kinnitavad iga-aastased vaatajaküsitlused. Seepärast ei taha me selle redaktsiooni muuta, seda enam, et ka välismaa impressaariod valivad sageli selle etenduse, kuna selles on silmapaistev lavakujundus, kaunid kostüümid ning palju lõbusaid ja naljakaid momente, rääkimata Minkuse kaunist muusikast.”

Rimski-Korsakovi ühevaatuseline ballett “Šeherezade” ei ole samuti juhuslik valik ning on sama värvikas ja nõutud etendus nagu “Don Quijote”. UNESCO on kuulutanud tänavuse aasta Leon Baksti aastaks ning selle kuulsa kunstniku originaalsete eskiiside järgi on valminud etenduse kostüümid, millest osa sai vaadata kontserdimaja fuajees välja olnud näitusel.

Panustavad noortele

Paljud vaatajad pöörasid tähelepanu sellele, et Minski teatri trupis on rohkesti noori artiste. Svetlana Kazjulina rääkis, et trupp moodustatakse 80-90 protsendi ulatuses kohapeal − artistid tulevad teatri juures tegutsevast koreograafiakolledžist.

“Võtame igal aastal vastu umbes 10-20 inimest. Rõõmu teeb see, et viimasel ajal on hakanud huvi selle eriala vastu ka poiste seas kasvama, kuna noormehi ei ole balletis kunagi piisavalt. Meie rõõmuks on õnnestunud saavutada mõningast tasakaalu ja meie juurde tuleb huvitavaid noormehi. Mis siin salata, see on ränk töö: hulgaliselt piiranguid, hommikust õhtuni toimuvad proovid, etendused − mõnikord pole nädalas ühtegi puhkepäeva. Kuid need, kes tulevad, on end täielikult sellele erialale pühendanud. Olen kindel, et vaatajad võisid selles veenduda, jälgides näiteks Aleksandra Tšižikut.”

Kazjulina sõnul tegelevad nad mitmete projektidega, et mitte lasta vaatajate huvil vaibuda: juunis toimub festival “Balletisuvi”, talvel jõulufestival, korraldatakse mitmesuguseid konkursse, sealhulgas ka rahvusvahelisi, ning kõige väiksematele lastefestivali.

“Püüame luua selliseid tingimusi, et lapsi ja noori ei tuleks teatrisse vägisi vedada, vaid nad tahaksid ise teatris käia,” rääkis Kazjulina. “Korraldame interaktiivseid mänge, teeme kingitusi ja kostitame neid, lubame neil käia lava taga ja isegi proovidest osa võtta ning palju muud. Käime koolides ja kõrgkoolides, viime läbi kohtumisi artistidega, räägime sellest, millistest etendustest tuleks alustada, tutvustame meie teatri võimalusi jne. Ühesõnaga võib öelda, et kui saali täitumus mingil etendusel on 99 protsenti, siis on see halb tulemus. Kuid seda tuleb õnneks harva ette. Nõudlus on suur, kõik piletid müüakse etendustele välja ja sageli tuleb neist puudugi.”