Eesti erilise ärikultuuri müüt

21. aprill 2016 ANVAR SAMOST, ajakirjanik

UUDISTE AGENTUUR, BNS

Populaarse välisministri ametliku äridelegatsiooni koosseisus uute turgude avastamine peaks olema üks neist ettevõtmistest, mis garanteeritult kõigile osalistele vaid head mainet toob. Aga nagu näha, saab siiski minna ka teisiti, eriti juhul, kui vead sügavamalt algavad.

Esiteks peaks minister olema poliitik. Siis oleks tal julgust ja kogemust vaadata näiteks kaasa tulevate ettevõtjate ja ärijuhtide nimekirja, et varakult tuvastada võimalikud (maine)riskid. Aga praegune välisminister ei ole poliitik, mis tähendab seda, et eelkõige on tema ootused ja mured mujal, mitte ministriameti juures.Teiseks peaks ettevõtjate esindusorganisatsioonil, nagu Eesti kaubandus-tööstuskoda, olema vähemalt sel määral eneseregulatsioonivõimet, et jätta ametlikesse äridelegatsioonidesse määramata kriminaalkuriteo eest süüdi mõistetud isikud, nagu Neinar Seli. Aga nii ei juhtunud ja seega pidi avalikkus lugema pehmelt öeldes piinlikke selgitusi.”Neinar Selil on pikaajaline ettevõtja kogemus ning ta on aastaid meie delegatsioonidega kaasas käinud, esindades oma ettevõtet ASi Estiko, mis on üks vanemaid Eesti ettevõtteid. Teda ei ole karistatud majanduses või ettevõtluses tehtud tegude eest ning tema äritegevusele ei ole seatud piiranguid,” vastas ajakirjanike küsimusele kaubanduskoja peadirektor Mait Palts. “Äridelegatsiooni koostas kaubanduskoda,” ütles välisministeeriumi pressiesindaja. Puu otsas oli pärast pauku kitsas.Aga nagu teame, ei olnud see üldse mitte kõik.Iraan on korruptsiooni arvestades maailma riikide tagumise veerandi hulgas. Ausalt äri ajada on väga keeruline ja Eesti ettevõtjal eriti, kuna meie karistusseadustik ütleb, et ka välisriigis toime pandud korruptiivne tegu on kuritegu. Sellele vaatamata leidus äridelegatsioonis piimapulbrit eksportiva ettevõtte juht, kes teatas Iraani äritavade kohta Postimehe ajakirjanikule intervjuud andes naiivselt, et nemad on korruptsioonikuludega ette arvestanud ning oluline on nüüd leida “tulevased partnerid, kes /…/ teavad neid inimesi konkreetselt, kellele on mõttekas maksta”.See oli nii karm jutt, et Eesti prokuratuur oli sunnitud teatama, et võtab firmaga preventiivselt, kuriteo ärahoidmiseks, ühendust.Tule jumal appi, mis toimub, tahaks hüüda. Tegelik elu on paraku just viimase aasta vältel pakkunud hulga vastikuid tõsiasju, mis näitavad, et Eesti ärikultuur ei ole nii puhas ja aus, nagu meile − eriti võrdluses naabritega − on meeldinud mõelda. Tallinna Sadama juhatuse liikmete tegevus praamide ostmisel, mida pärast kohtu otsust võib tõenäoliselt Eesti suurimaks altkäemaksujuhtumiks nimetada, Tallinna linnapea ja Keskerakonna juhi Edgar Savisaare suhtes esitatud korruptsioonikahtlustused, kust käivad läbi väga mainekate ettevõtjate nimed, Neinar Seli tegevus Tallinna Sadama nõukogus, Läti Raudtee juhi Eestist Oleg Ossinovskilt saadud pool miljonit eurot sularaha. Ja nii edasi, saab kahjuks lisada.Seepärast võib kindel olla, et Jüri Mõis ja veel mitmed, kes Panama offshore-dokumentide lekke järel ennustasid, et midagi olulist ning praeguste avaliku elu tegelaste või tuntud ettevõtjatega seotut sealt välja ei uju, eksivad. Osaluste varjamine, maksudest hoidumiseks trikitamine, rahapesu ja ebaseaduslikult saadud tulu suunamine kusagile palmisaarele ei ole 1990. aastatesse maha jäänud. Sedalaadi tegevused ei ole Eestis isegi ülemäära taunitavad − nagu saab järeldada kõneks olnud äridelegatsiooni koosseisust.Võimalik, et Eesti nimede seas, kes Panama lekke käigus avalikuks saavad, on vähe neid, kes riiulifirmade peitusemängu mängisid kuriteo varjamiseks. Ajakirjanikel lasub tõesti suur vastutus, et tõmmata joon ühelt poolt võimaliku privaatsussoovi ja legaalse ettevõtluse ning teiselt poolt maksupettuste ja kuritegelikult teenitud tulu varjamise vahele. Ometi jääb eetiline küsimus.

Ka juhul, kui seaduse vastu ei eksitud, peavad avalikes ja esindusametites inimesed näima usaldusväärsed ning väärtusotsustes eeskuju pakkuma.