Piimatootmine on sügavas kriisis

15. aprill 2016 KÜLLI KRIIS
2013. aasta suvel oli Mihkel Olt piimakarja arendamise suhtes lootust ja hakkamist täis; hakkamisest ei tule tal puudu nüüdki, lootust tuleb aga tikutulega taga otsida.

2013. aasta suvel oli Mihkel Olt piimakarja arendamise suhtes lootust ja hakkamist täis; hakkamisest ei tule tal puudu nüüdki, lootust tuleb aga tikutulega taga otsida.

Piimatootjad toodavad iga päev iga piimakiloga kahjumit ning jätkama sunnib neid peamiselt vaid vastutustunne ja kõva tahtmine. 

 

“Seis on väga raske,” tunnistab Ida-Virumaa suurima piimatootja, Savala masinaühistu juht Mihkel Olt. “Aprillis on meil koos pangaga olukorra ülevaatamise kuu, siis selgub, kas meil loomapidamine jätkub. Teeme selleks kõik endast oleneva, tahame väga jätkata, aga…”

Aasta lõpus esitas Olt pangale tänavuse aasta prognoosi. Jaanuari miinus oli prognoositust suurem (põhjusi oli mitu: alates rohkem tööjõukulu nõudnud külmast ilmast ja lõpetades väiksema piimatoodanguga), veebruari miinus oli ennustatust grammike väiksem, märtsi andmeid veel ei ole.

“Ma ei tea, kas tootja pealt lõikab profiiti rohkem tööstus või kaubandus, aga piim ei peaks poes küll nii odav olema. Inimesed on ju valmis selle eest rohkem maksma,” nendib Olt.

Teravili toetab piimakarja

Savala masinaühistu all on nii Uniküla farm kui eelmisest suvest saati ka Edise farm. Lüpsilehmi on 800, noorveistega koos küünib loomade arv kahe tuhande kanti.

Olt kiidab rendile võetud endise Revino maid, mis on hästi hoitud ja haritud, aga tõdeb samas, et kuna teravilja hinnad on kukkunud, ei suuda teraviljakasvatus enam piimatootmist doteerida nagu eelmisel aastal.

“Kriis piimatootmises on kestnud 2014. aasta lõpust alates − poolteist aastat on väga pikk aeg. Ja mingit valgust kusagilt ei paista. Kui valitsuse tasemel midagi ette ei võeta, sulavad töökohad üles; meie firmas on konkreetselt loomakasvatusega seotud 30 – 40 töökohta. Kui praegu sellega lõpetada, siis hiljem võib küll uued loomad osta, aga inimesi, kes neid loomi kasvataks, enam ei leia.”

Riskid ja sisetunne

Tahtmine jätkata võib olla kui tahes suur, ent kui Exceli tabelitest ikka väga sünged arvud vastu hakkavad vaatama, ei saa välistada ränka otsust.

“Kui lehmad ära lähevad, kasvatame noorkarja üles ja müüme maha. Ja jätkame ilma piimakarjata,” ei taha Olt sellel valusal teemal pikemalt peatuda.

Pank võib teha näiteks otsuse anda veel aasta või pool armuaega.

“Kuna noorloomad plaanime nagunii üles kasvatada, siis esimese niite teeme igal juhul ära; pigem on küsimus selles, kas teha ka teine ja kolmas niide, kas rohumaid uuendada, kas maisi maha panna,” ütleb Olt, märkides, et selles tuleb usaldada sisetunnet ja võtta riske.

Risk oli ka Revino maade ja loomade rendilevõtmine. Läbirääkimised algasid küll tükk aega enne kriisi, ent leping sündis juba keerulisel ajal.

“Me tahame teha kompleksset põllumajandust − et oleks maad ja oleks loomi. See otsus toetab meie pikaajalist strateegiat,” põhjendab Mihkel Olt riski võtmise julgust. “Taimekasvatus nendel maadel on ikkagi perspektiivikas, isegi kui loomi ei ole. Aga me tahame seda teha koos loomadega, ainuüksi taimekasvatusega tegelda on igav.”

Kaovad loomad ja töökohad 

Ingli talu peremees Kunnar Kuusmik ohkab, kui ütleb, et aprillis annab piima hinna langus juba tunda − nagu igal kevadel, aga praegu on see muidugi eriti valus.

“Tootmise lõpetamisest pole me isegi mõelnud − pangalaenuga pole see nagunii võimalik. Kokku tõmmata ka ei saa, siis ei tuleks sedagi raha, mis praegu. Õnneks on meid siin kaks põlvkonda, eks poeg peab oma teraviljakasvatusega piima poolt ka üleval. Hakkama olen saanud, pangalaenudega pole jänni jäänud − ju ma siis piimatootmisele veel peale ei maksa.”

Ida-Virumaal tegevust lõpetavatest piimatootjatest pole kuulda − kui välja arvata mullu selle valdkonnaga lõpu teinud Järve tootjate ühistu. Üle Eesti on neist aeg-ajalt ikka ja jälle kuulda. Statistikaameti andmeil on Eestis kriisi algusest saati ehk poolteise aastaga jäänud 9000 lehma vähemaks. Kui palju on sellega koos − pluss seakasvatuse kokkukuivamise tõttu − kadunud töökohti, statistika ei ütle.

“Kui suutööstus koondamisega ähvardab, leiab riik kiiresti võimaluse ehk 40 miljonit eurot olukorra leevendamiseks; põllumajanduse püsimajäämiseks aga midagi ette ei võeta,” viitab Olt ennekõike üleminekutoetuste maksmisele, mida on teinud enamik Euroopa Liidu riike.