Kohtla-Järve arhipelaagi küsimus

13. aprill 2016 

Haldusreformi senises etapis on Ida-Virumaal üks passiivseid osapooli olnud omavalitsus, mille halduspiiride korrastamise vajadus on teravalt ilmselge olnud juba aastakümneid.

Jutt käib loomulikult  Kohtla-Järve linnast, mille linnaosad on arhipelaagina laiali pillutatud ja keskusest  kaugemasse on üle poolesaja kilomeetri. Ajal, mil kogu riigis kaaluvad omavalitsused mitmesuguseid ühinemise variante ja püüavad leida mõistlikke lahendusi, ei ole Kohtla-Järve volikogu teinud mingeid ettepanekuid.

Ometigi peaks ju Kohtla-Järve võimudele korda minema, milliseks kujuneb pärast haldusreformi näiteks Viivikonna, Oru, Kukruse ja Sompa linnaosa ning nende elanike saatus. Praegu ei paista aga sugugi, et see volikogu liikmeid eriti tõsiselt huvitaks. Pigem hakkab silma suhtumine, et läheb, kuidas läheb, küll riik pärast otsustab, kelle külge need linnaosad liidetakse.

Selline passiivne hoiak on ka üheks põhjuseks, miks Jõhvi piirkonnas ühinemisläbirääkimisi pidavad omavalitsused nende linnaosade kaasamisse tulevasse suuremasse omavalitsusse üsna leigelt suhtuvad. Kui nende linnaosade “omanik” Kohtla-Järve linn ise huvi ei ilmuta, siis oleks ka teistel kentsakas neid noolima asuda. Kuigi üks kokkusaamine ja paaritunnine arutelu Kohtla-Järve juhtidega võiks jää liikuma panna.

Läbi rääkides on võimalik teha vastastikust  huvi arvestavaid otsuseid. Sundliitmise korral on see võimalus väiksem.