Hirm suurema venna ees

7. aprill 2016 

Viimase aastaga on eri omavalitsuste aktiivsus, leidmaks endale sobivaid partnereid ühteheitmiseks, märgatavalt kasvanud. Regulaarselt tuleb uudiseid selle kohta, kes kellele läbirääkimiste ettepaneku tegi ja mida ettepaneku saaja otsustas. Ida-Virumaa oma 20 omavalitsusega on selles mõttes haldusjaotuselt natuke teistmoodi maakond, et siin on rohkem suuremaid linnu ja keskusi, eelkõige maakonna põhjaosas. Ja mis on iseloomulik − suurte linnade naabrid ei soovi kuigi agaralt nendega ühineda.

Kohtla-Järve on ammu öelnud, et neil pole huvi kellegagi ühineda ja reformiplaanist lähtuvalt ka sundi. Ka väiksemad naabrid pole Kohtla-Järvega ühinemisest huvitet.

Kui Jõhvi alustas ühinemiskõnelusi, oli ta huvitatud esmalt vaid Toilast. Aga viimane surus kõnelustesse ka Kohtla ja Kohtla-Nõmme, kaasati samuti Mäetaguse. Toila hirm oli eelkõige see, et tema huvid lahustuvad lõpuks pärast ühinemist elanike arvult kuus korda suurema Jõhviga. Kui väikseid on rohkem, on neil suurem võimekus Jõhvi linna kesksele valitsemisele vastu seista.

Nii võib mõista ka Vaivara valda, mille juhtkond ei pea piirilinnaga liitumist eriti kõne väärilisekski, ehkki Vaivara valla territooriumil asuvad narvalaste hiiglaslikud suvilaühistud, kalmistud, aga ka suur osa piirilinna elanike töökohtadest elektrijaamades ja Narva karjääris.

Aga fakt on see, et kui riik tahab oma haldusreformi plaanid teostada nii, nagu on lubanud, peab Vaivara valikuid tegema. Või veenma valitsust oma erilisuses, mis ei luba tal kellegagi ühineda.