Endine narvalane Ilja Jožikov tegeleb liustike uurimisega

4. aprill 2016 IRINA KIVISELG
Ilja Jožikov valmistas Antarktises suunaviida, mis teavitab, et kodulinna Narvani on 15 380 kilomeetrit.

Ilja Jožikov valmistas Antarktises suunaviida, mis teavitab, et kodulinna Narvani on 15 380 kilomeetrit.

Ehkki Ilja Jožikov on alles 28aastane, on ta juba staažikas polaaruurija: ta on käinud ekspeditsioonidel Spitsbergenis, Altais, Antarktises ja Jamali saarel. Ta kinnitab, et tema töö − polaarjaama geograafiaosakonna juhtinsener − on loominguline ning avastused võivad ees oodata igal sammul. Seepärast on ta saatusele tänulik, sest liustike uurijaks saamisest ei osanud ta lapsepõlves unistadagi. Põhjamaisest romantikast, looduse saladustest ja lihtsalt elust me temaga vestlesimegi, kohtudes valges saalis, kuhu ta oli tulnud vaatama oma isa, Kiviõli kunstniku Sergei Jožikovi maalide näitust.

 

Ehkki sa oled väga hõivatud inimene, ei saanud sa mööda lasta niivõrd tähtsat sündmust − oma isa esimest isikunäitust ja juubelit. Kas tulid kodumaale kauaks?

Ei, juba homme sõidan ära. Me valmistume uueks ekspeditsiooniks ning meil on seetõttu praegu väga palju tööd, kuid tegemist on sellise sündmusega, kuhu mu ülemus lihtsalt ei saanud mind laskmata jätta. Just seepärast ma siin viibingi ning olen siiralt uhke, et isa on loomingus nii suurt edu saavutanud.

Oled üles kasvanud Narvas ning ehkki sa elad juba palju aastaid Peterburis, tõmbab Eesti sind endiselt.

Muidugi, ma armastan Narvat, sest seal möödusid mu õnnelikud lapsepõlveaastad, ning igatsen oma lähedaste järele − Narvas elab mu vanaema. Hiljuti aga naasis ka isa Kiviõlisse. Olen alati rõõmus, kui neid külastada saan.

Seda juhtub vist harva?

Tahaks küll, et seda juhtuks sagedamini, kuid olen õnnelik, kui kas või kord aastaski seal käia saan.

Kas see, et sinust polaaruurija sai, oli eesmärk või juhus?

Ei üks ega teine. Ilmselt pidi nii lihtsalt minema. Igatahes arvan ma, et miski on mind selle juurde kogu aeg juhtinud. Narvas õppisin ma alguses 6. koolis, seejärel Pähklimäe gümnaasiumis, kus ma lõpetasin 10. klassi. Pärast seda kolisime me Peterburi, kus ma ka keskkooli lõpetasin. Oma tulevasest elukutsest mõeldes arvasin, et lähen isa jälgedes − žurnalistikasse. Isa ei püüdnudki mind ümber veenda − ta toetab mind alati ja kõiges −, kuid soovitas mul vaadata ja kaaluda ka midagi muud. Mulle meeldib loodus ning ma mõtlesin, et oleks huvitav tegelda ökoloogiaga. Lõppude lõpuks aga läks nii, et hakkasin ülikoolis õppima füüsilise geograafia kateedris Arktika teaduskonnas. Ja nagu ma nüüd naljaga pooleks vahel ütlen, sai minust laia profiiliga diletant.

Kas selle eriala juurde tõi sind romantika?

Mingi osa selles oli vist tõesti romantikal. Ma ei ütle, et õppida oleks alati kerge olnud, kuid mis puudutas haridust ja teadmiste omandamist, siis sellega mul raskusi ei olnud. Nagu noortele omane, tekitasin ma sageli endale ise probleeme. Õnneks on need iseenesest lahenenud. Esialgu olen ma oma valiku ja tööga rahul. Ekspeditsioonidel aga hakkasin ma käima juba tudengina.

Mis kuulub sinu kui polaarjaama geograafiaosakonna juhtinseneri kohustuste hulka?

Tegelen teadustööga: teen uurimistöid, töötlen saadud andmeid, kirjutan artikleid. Tõsi küll, mis puudutab teaduslikku tööd, siis isiklikult minu artikleid ei ole veel ilmunud, ainult kaasautorluses. Kuid ma ju alles alustan oma tööd ning liustikke on väga vähe uuritud ja ma ei kahtlegi, et need peidavad endas palju saladusi − kes teab, millised avastused seal veel ees ootavad. Loodan, et ka mind…

Kas igav ei ole elada maailma otsas, tsivilisatsioonist äralõigatuna? Või kujutatakse polaaruurijate elu nõnda vaid filmides?

Ekspeditsioonidel muidugi esineb ka rutiini, kuid minule pakub kõik see, millega ma tegelen, väga suurt huvi ning seepärast olen ma keerulisteks elutingimusteks valmis. Olen juba käinud Spitsbergenis, Altais, Antarktises, Jamali saarel. Viimane suurem ekspeditsioon oli Bolševiku saarele, kus ma veetsin pool aastat. See on Severnaja Zemlja kõige lõunapoolsem saar, saarestikus suuruselt teine, ning seda uhuvad Kara meri ja Laptevite meri. Polaarjaam ehitati sinna juba ammu, kuid pärast 1990. aastaid see suleti. Nüüd on see uuesti tööle pandud ja seal käivad põhjalikud uurimistööd − ühesõnaga on see unikaalne koht ja meie oleme n-ö teistkordsed esmaavastajad.

Millised on suurimad raskused, mida teil taluda tuleb?

Bolševiku saarel on tingimused hullemad kui teistes jaamades, kus ma olen töötanud, sest seda alles tehakse korda. Suuri probleeme ei ole olnud, kõik laheneb aegamisi. Kõige raskem on tõepoolest eraldatus. Vaatamata sellele, et seda jaama loetakse suureks − seal töötab kuni kolmkümmend inimest −, on suhtlus siiski piiratud. Sidega on samuti kehvavõitu ning kõige elementaarsemaidki asju ei ole. Kui unustad näiteks hambaorgid kaasa võtta, siis peadki nendeta hakkama saama. Lähim kauplus on 800 kilomeetri kaugusel ning sinna pääseb vaid helikopteriga. Nii et lähimas asulas õlle järel keegi ei käi… Seepärast tuleb enne sõitu väga hoolikalt läbi mõelda, mida endaga kaasa võtta. On juhtunud, et majakestes on külm, kuid praegu tehakse seal remonti, ehitatakse uusi mooduleid, ning võimalik, et hakatakse taastama isegi lennukite õhkutõusmis- ja maandumisrada, siis muutub ka transpordiühendus senisest paremaks. Esialgu aga lendame helikopteritega ning suuremad veosed liiguvad laevaga.

Kas käre pakane ei hirmuta?

Kui sul on külm, siis järelikult oled sa halvasti riides. See on aksioom. Me ju töötame seal ning iga rühm − aeroloogid, hüdroloogid, okeanoloogid − koostab oma kava. Meie rühm tegeleb liustike ja paleogeograafiaga [loodusgeograafia haru, mis uurib ja kirjeldab geoloogilises minevikus Maal valitsenud looduslikke tingimusi, peamiselt kivimite ja setete koostise, ehituse ja tekstuuri ning neis leiduvate organismide makro- ja mikroskoopiliste jäänuste põhjal nii globaalseid protsesse, näiteks mandrite triivi, mineviku kliimat ja selle muutumise põhjusi, kui ka kohalikul tasandil pinnamoe muldade kujunemist, veekogude arengulugusid, rannajoonte muutusi ning organismide levimust maakeral või selle mõnes piirkonnas − I.K.]. Tööd on palju, sest kui sa koostatud kava ei täida, siis on aasta sama hästi kui kaotsi läinud.

Kas praegu leiab tõepoolest aset globaalne kliima soojenemine?

Teadusega tegeldes ei armasta ma sääraseid väiteid niisama loopida. Arvan, et tegelikult on kellelegi lihtsalt kasulik sellist arvamust kujundada. Tõepoolest, räägitakse, et põhja pool on soojemaks läinud, kuid teisest küljest ei ole nende kahe aasta jooksul, mis ma seal töötanud olen, liustik mitte vähenenud, vaid hoopis kasvanud. Antarktises muutub samuti külmemaks. Ei saa teha järeldusi mingite kiirete tähelepanekute põhjal. Mina usun, et loodus on seatud nõnda, et kui kusagil juurde tuleb, siis kusagil mujal jääb jällegi vähemaks.

Mis on teie töös kõige raskem ja mis kõige huvitavam?

Me tegeleme mõnes mõttes ikkagi loominguga: tuleme, näeme ning teeme järeldused selle kohta, mis oli ja mis tuleb − see on loominguline protsess. Mõnikord kolleegidega kohtudes ja nende jutustusi kuulates mõtlen, et küll on neil vedanud: nad tegelevad tööstusliku reaktori termotuumasünteesiga, mina aga vaid songin maad… Tegelikult aga on veel nii palju avastamata saladusi: mustad augud kosmoses, siiani ei ole teada, kas Marsil on elu või mitte, ookeani on tundma õpitud vaid 10-20 protsendi ulatuses… Me teame esialgu väga vähe sellest, mida kujutab endast meie planeet ning millised seadused siin tõepoolest töötavad. Püüda seda mõista on keeruline, kuid samas väga huvitav. Vahel mõtlen, et kohe-kohe toimub otse siinsamas midagi huvitavat…

Mõnikord väsid suurest töömahust ja paberivirnadest, kuid samas on see huvitav ja pakub rahuldust ning soovi elukutset vahetada ei ole mul tekkinud.

Kas sul on mõni unistus, mis on seotud mingi avastusega?

Tahaksin, et see, mida ma teen, ei oleks asjatu. Ühest küljest võib fundamentaalteadus mõnele tunduda tarbetu tegevusena − mis vahet seal on, milline oli kliima 200 000 aastat tagasi? Kuid mina tahaksin, et minu oskused ja püüdlused ei oleks asjatud, vaid tooksid kasu. Kahtlemata teen ma seda mingil määral ka iseenda ja oma ego heaks. Mulle meeldib mõelda, et võib-olla olen just mina mingis uurimisvaldkonnas esimene. Kuid teha midagi lihtsalt tegemise pärast ma ei taha.

Kas sa jääkarusid oled kohanud ning millised ohud polaaraladel üldse varitsevad? 

Jääkarusid on seal küll. Isiklikust kogemusest ei ole mul esialgu midagi põnevat rääkida, kuid mõned aastad tagasi tappis jääkaru Spitsbergenis mitu tudengit. Ent võin kindlalt öelda, et kõige suurem oht on inimene ise. Ta võib kahju teha nii loodusele kui ka iseendale. Ohutusreeglite rikkumine ja mittemõistmine, milleni tema käitumine viia võib − kõik ülejäänu tuleneb sellest.

Millal järgmisele ekspeditsioonile suundud?

Varsti. Kuid enne seda, 4. aprillil lendan Rio de Janeirosse rahvusvahelistele kursustele. Konkursi alusel valiti välja noored teadlased ning õnn naeratas ka minule. Seal hakatakse arutama distantsmeetodeid liustike dünaamika hindamiseks. Seda läheb mul kahtlemata tarvis: esiteks sellepärast, et see on huvitav suund, ning teiseks selle tõttu, et sellele teemale oli pühendatud minu diplomitöö.